Teos ise, nagu ka talle vastavad Drakoni ja Soloni teosed, sündis hilisaja piiril ja poliitilise sihiseadega. Läänes, kus Imperium Romanum’i edasikestmise fiktsioon oli põhjustanud Belisariose ja Narsese täiesti mõttetud sõjakäigud, olid läänegoodid, burgundid ja idagoodid 500. aasta paiku pannud kokku ladina seaduseraamatud alistatud “roomlaste” jaoks. Sellele tuli Bütsantsist vastata tõelise roomaliku seaduseraamatuga. Samal ajal kui juudi natsioonil Idas oli oma koodeks, Talmud, just valmis saanud, muutus hädavajalikuks keisri enda kristliku natsiooni jaoks mõeldud seaduseraamat – kui vaadata nende tohutut arvu, kes Bütsantsi riigis keisri õiguse all seisid.
Sest kiirustades koostatud ja tehniliselt puudulik “Corpus juris” on kõigest hoolimata araabia ja seega religioosne teos; seda tõestavad niihästi paljude interpolatsioonide kristlik suundumus72 ja kirikuõiguse kohta käivad constitutiones, mis Theodosiuse koodeksis seisavad veel lõpus, siin aga alguses, kui ka (väga rõhutatult) paljude “novellide” eessõnad. Ometi pole see raamat mitte algus, vaid lõpp. Ammugi väärtusetuks muutunud ladina keel kaob nüüd õiguselust täiesti – juba “novellid” on enamasti kirjutatud kreeka keeles – ja koos sellega kaob sõgedal kombel selles keeles kirjutatud teos. Kuid õigusajalugu jätkab teed, mille oli kätte näidanud süüria-rooma seaduseraamat, ja viib 8. sajandil teosteni meie 18. sajandi maaõiguste laadis. Sellised on keiser Leon III ekloogid73 ja Pärsia peapiiskopi Jesubochti, suure juristi corpus.74 Tollal elas juba islami suurim jurist Abū Hanīfa.
Õhtumaa õiguse ajalugu algab täiesti sõltumatult Justinianuse tookord kaotsis olnud teosest. Selle unustussejäämisest annab tunnistust tõsiasi, et põhiosa, pandektid, on säilinud ühesainsas käsikirjas, mis kahjuks juhuslikult 1050. aasta paiku üles leiti.
500. aastast alates lõi germaani eelkultuur terve rea hõimuõigusi – lääne- ja idagooti, burgundi, franki, langobardi. Need vastavad araabia eelkultuuri õigustele, millest meile on säilinud ainult juudi omad:75 Deuteronomion (u. 621 e.Kr., nüüd u. 5Moos 12–26) ja preestrikoodeks (u. 450 e.Kr., nüüd u. 2–4Moos). Need tegelevad primitiivse oleluse põhiväärtustega: perekonna ja omandiga, ning kasutavad ürgsel ja ometi targal viisil vana tsiviliseeritud õigust – juutidel ja küllap ka pärslastel ning teistelgi on selleks hilisbabüloonia õigus,76 germaanlastel see, mis on säilinud Rooma linna kirjandusest.
Gooti koiduaja poliitiline elu oma talupoeglike, feodaalsete ja lihtsate linnaõigustega viib peagi selleni, et kolm suurt õigussüsteemi hakkavad arenema igaüks omaette – ja teevad seda tänini. Praegu puudub Õhtumaa ühtne võrdlev õigusajalugu, mis selle arengu tähendust põhjalikult uuriks.
Poliitilise saatuse tõttu sai kaugelt tähtsaimaks frankide õigusest laenatud normanni õigus. Pärast Inglismaa vallutamist 1066. aastal surus see kohaliku saksi õiguse alla, ja sestsaati on Inglismaal “suurte meeste õigus kogu rahva õiguseks”. Vapustusteta edasi arenedes on see puhtakujulise germaani vaimuga õigus oma esialgsest kuulmatult rangest feodaalsest versioonist jõudnud välja selleni, mis kehtib ka tänapäeval, ning saanud valitsevaks Kanadas, Indias, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Ühendriikides. Toimevalla geograafilist avarust kõrvale jättes on ta õpetlikem ka LääneEuroopa piires. Erinevalt muudest pole tema areng olnud teoreetikutest õigusõpetajate kätes. Rooma õiguse õpetamist Oxfordis hoitakse praktikast lahus, kõrgaadel keeldus sellest 1236. aastal Mertonis selge sõnaga. Kohtunikeseisus ise arendab vana õigusainest loovate pretsedentide teel edasi ja neist praktilistest otsustest (reports) lähtuvad õigusraamatud nagu Bractoni oma (1259). Sealtpeale ja praegugi veel kehtivad statuudiõigus,77 mida otsused jätkuvalt elus hoiavad, ja kohtupraktika põhjal igal ajal ära tuntav tavaõigus kõrvuti edasi, ilma et oleks tarvis rahvaesinduse ühekordseid seadusandlikke akte.
Lõuna pool valitsesid eelmainitud germaani-rooma koodeksid: Lõuna-Prantsusmaal läänegootide oma, mida on iseloomustatud kui droit écrit,78 eristamaks seda põhjapoolsest frankide tavaõigusest (droit coutumier), ning Itaalias (kuni sügava renessansiajani) neist kõige tähtsam, peaaegu puht-germaanilik langobardide koodeks. Pavias tekkis Saksa õiguse ülikool, kus 1070. aasta paiku sündis selle aja kõige olulisem õigusalane teos, “Expositio”, ja kohe seejärel seaduseraamat “Lombarda”.79 Kogu Lõuna õigusliku arengu katkestas ja asendas Napoleoni tsiviilkoodeks (“Code civil”). See raamat sai kõigis romaani maades ja palju kaugemalgi edasise arengu aluseks ning seega tähtsaimaks Inglise õiguse järel.
Saksamaal hääbus eimillessegi areng, mis oli jõuliselt alanud gooti hõimuõigustega (“Sachsenspiegel”, 1230, “Schwabenspiegel”, 1274). Väikeste linna- ja territoriaalõiguste segadikus puhkes õitsele elukauge, tõsiasjade viletsust ignoreeriv unistajate ja tuulepeade poliitiline romantism (mis iseloomustas ka keiser Maximiliani), ning see haaras õigusegi. Aastal 1495 lõi Wormsi riigipäev Itaalia eeskujul kammerkohtukorra. Nüüd ei toiminud Saksa pinnal mitte üksnes Püha Rooma Riik, vaid – tavalise saksa õiguskorra rollis – ka Rooma keiserlik õigus. Vanasaksa kohtukord vahetati välja itaalia oma vastu, kohtunikud pidid õppima sealpool Alpe, ja nende kogemused ei tulnud nüüd ümbritsevast elust, vaid pärinesid mõisteid lõhestava filoloogia vallast. Hiljem on vaid sellel maal tulnud ette Rooma õiguse ideolooge, kes “Corpus jurist” nagu mõnd pühadust tegelikkuse vastu kaitsevad.
Mis see siis oli, mis niisuguse nime all väikese hulga gooti ajastu inimeste vaimseks omanduseks muutus? 1100. aasta paiku tegi üks sakslane Irnerius Bologna ülikoolis tollest ainsast pandektide käsikirjast tüüpilise õigusskolastika objekti. Ta kandis uuele tekstile üle langobardi meetodi, “mille kui ratio scripta80 tõde usutakse nagu Piiblit ja Aristotelest”.81 Paraku oli gooti eluhoiakuga seotud gootilik arukus kaugel sellest, et ligilähedaseltki aimata nende lausete vaimu, milles kätkesid tsiviliseeritud maailmalinliku elu põhimõtted. Nagu skolastikud ikka, oli seegi glossaatorite koolkond mõistete realismi lummuses, uskudes, et tegelikkuseks, maailma substantsiks pole asjad, vaid üldmõisted. Nende meeste jaoks oli väljaspool kahtlust, et tõelist õigust ei leita harjumustest ja kommetest nagu “viletsas ja räpases” “Lombardas”, vaid abstraktsete mõistetega manipuleerides.82 Teos pakkus neile puht-dialektilist huvi83 ning nad ei mõelnudki omaenese õpetatud järeldusi ellu rakendada. Alles 14. sajandil pääsevad renessansilinnades kehtivate “Lombarda” seaduste vastu kirjutatud glossid ja kokkuvõtted aegamisi mõjule. Hilisgooti juristid, ennekõike Bartolus, sulatasid kanoonilise ja germaani õiguse tervikuks, mida oli võimalik praktiliselt kasutada, ning lisasid sellele algaval hilisajal aktuaalseid mõtteid. Sisuliselt vastab see ateenlase Drakoni seadusandlusele, nagu ka Rooma keisrite – Diocletianusest Theodosiuseni – korraldustele. Bartoluse loodu hakkas