Nagu eespool osutasime, pole koed kehaprotsesside niisuguseks toimumiseks ette valmistatud. Kui inimene tõstab esimest korda käed üle pea, pole keha võtnud hoiakut, et tuleks niimoodi teha. Käed tõstetakse mõistuse käsul. Teiste sõnadega: selle asemel, et verevool liikmeid tegevusse kutsuks, paneb neid liikuma mõistus. Täiendav verehulk liigutuste toetamiseks saabub ebaloomulikult alles siis, kui rakud hakkavad nõudma tuge neile avaldatava surve vastu. Energiaväärtusega varustamine, mis liigutused võimalikuks teeb, jääb asjaomasest pingutusest kogu aeg maha.
Seda mahajäämist ei tuleks võtta mõõdetava ajavahemikuna. Viidatud on vaid järjestuse (loomulikule ajele peab järgnema pingutus) ümberpööramisele (pingutusele järgneb aje). Kummatigi võib see nii peenelt häälestatud mehhanismi nagu inimkeha puhul üsna oluline olla. See tähendab, et tundlikele ettevalmistamata kudedele saab osaks surve. Tekib liigse pinguldumise ja kahjustuste oht.
Toimuval on veel teinegi oluline külg. Teame, et täiendav verehulk, mis on mõeldud kõigi liigutuste toetamiseks, tähendab ka täiendavat jääkainete eemaldamist ning enama väärtuse ladustamist selles kehaosas või – piirkonnas, mis vastavate liigutustega seostub. Järelikult tähendab liigutuste kordamine ka kõige selle kordamist ning seetõttu ebaühtlust, nimetatud osa või piirkonna eraldi suurendamist. Ning et kehaosale või – piirkonnale pannakse väljastpoolt peale vaid liigutused, kuid ei anta nende sooritamiseks energiat, siis saab ülemäärasust põhjustav lisaenergia tulla vaid keha kui terviku arvelt. Arendamine, mis annab lõpuks tulemuse keha ühes piirkonnas, on selle loomulike avanemispürgimuste moonutamine. Juba tekkinud moonutust hakkavad esindama kõik inimese tulevased hoiakud.
On arusaadav, et kui keegi treenis sel viisil oma käsi ja õlgu, siis erineb tema hoiak näiteks tõkke suhtes spordiplatsil hoiakust, mille ta võtaks, kui oleks arendanud käte asemel hoopis jalgu. Esimesel juhul püüaks ta üle tõkke hüpates sellele kätega toetuda, teisel juhul tõukaks end jalgadelt tugevamini ära. Ja kui tema suhtumine tõkkesse on sel viisil piiritletud, siis võib samasugust mõju märgata ka tema hoiakutes kõigi teiste asjade suhtes.
Isegi kui kasutatakse harjutustikku, mis on mõeldud treenima suuremat hulka lihaseid, leiab aset kanaliseerimine. See pole küll nii selgesti määratletav, aga miski ei saa muuta tõsiasja, et treeniv inimene pole neid liigutusi ise algatanud. Ta vaid tunnustab kellegi teise algatust ja rakendab selle oma kehale. Sisuliselt saab ta ise teatud määral tolleks teiseks inimeseks.
Niisiis pole treeniva inimese jaoks oluline mitte ainult üldine hoiak, millest sõltub, kas treenida või mitte, vaid ka igakordne hoiak üksikute liigutuste suhtes. Oleme jõudnud selleni, et tänapäeval pole treenimisliigutuste asendamine loomulike liigutustega (mida tehakse vaistlike tegude sooritamisel) keskmise inimese võimuses. Aga kui tehakse kõik mõeldav, et kõrvaldada treeningutest suunav alge, siis saadakse neist suurimat võimalikku kasu ning viiakse kanaliseerituse kahjulik toime vähimani. Pärast esimest impulssi loomulike pürgimuste vabastamiseks jõutakse mõninga enesemõistmiseni ja suunatuse edasine vähendamine on juba kergem. Kui hoiak muutub nii tõeseks kui võimalik – tõeseks keha suhtes – , siis on sellest lähtunud liigutustel ka täiustav väärtus.
MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD KAASINIMESTE SUHTES
Kui vaatleme hoiakute mõju suhetele kaasinimeste vahel, tähendab see kokkupuudet kõikvõimalike sotsiaalsete probleemidega. Just inimeste hoiakud üksteise suhtes on konkreetsete ühiskondlike tingimuste tekkepõhjuseks – kuigi neid tingimusi ei saa taandada otseselt või ainult hoiakutele, millest nad alguse said.
Siingi põhjustab komplikatsioone ja probleeme just hoiakute mõistuspärastumine. Kui meie tegusid tingiksid ainult vaistlikud hoiakud, poleks ühiskond saanud tekkida. Siis rajaneksid inimestevahelised suhted ainult tunnetel ja oleksid taandatavad lihtsakoelistele poolehoiu või vastumeelsuse algetele. Kui kõigi tegevuste jaoks vajalikud varud asuksid ainult inimestes endis, oleks konkurents võimatu. Igaüks leiaks vahendid ümbritsevaga võrdväärsuse kehtestamiseks omaenda kehasüsteemist. Sel juhul ei toetutaks välisteguritele, mis tekitavad huvide kokkupõrkeid.
Ent pärast seda, kui on hakatud kasutama väliseid hüvitavaid tegureid, ning hoiakud ümbritseva kui terviku suhtes on mõistuspärastunud, toimub samasugune protsess paratamatult ka inimsuhetes. Mitmesuguste mõistuspäraste arvestuste tõttu on need suhted tänapäeva elutingimustes nii keerukad, et ühemõttelised hoiakud osutuvad peaaegu võimatuks. Igaüks sõltub arvututest sobitustest, sageli sel määral, et need tunduvad omavahel vastuollu minevat. Kummatigi on iga üksiku inimese hoiakus üks kindel element – tema kehaline tingitus.
Kuni inimene veel tervenisti mingit sorti mõjustamisele ei allu (mispuhul tema kehaline seisukord ei mängiks tema käitumises enam mingit rolli), loovad ta eriomased füüsilised tarvidused ja ihad kõigile tema hoiakutele võõrandamatult ainulaadse tagapõhja, – olenemata sellest, kas nad juhtuvad joonduma muude inimeste ihade ja tarvidustega, nagu oleks ühiskonna seisukohast õige ja sobiv.
Võrrelgem näiteks kahte arsti, keda ühendab hoiak, et nende elukutse on tähtis ja väärtuslik ning selle praktiseerijad pälvivad üldist lugupidamist. Kui ühel neist on haigusega seotud vaatepiltide, helide ja lõhnade suhtes füüsiline vastumeelsus, siis erineb tema käsitus ameti auväärsusest tolle teise omast, kellel taolist tõrget ei teki. Ning kui nende käsitused erinevad, siis on ka nende hoiak teineteise ja ülejäänud ametivendade suhtes väga erinev, kuigi pealtnäha jagavad mõlemad seisukohta, et arsti elukutse on kõrgesti lugupeetav.
Nii on lood inimeste hoiakutega üksteise suhtes. Igaühe hoiakut suunavad mõistuspärased arvestused, ent hoiakute aluseks on ja neid tingib igaühe kehaline seisukord. Tänapäeval, püüdes ületada erinevusi inimeste ja inimrühmade vahel, ei võeta seda tavaliselt arvesse. Üha suureneva vajaduse tõttu hüvituste järele on inimesed püstitanud keeruka ühiskondliku ehitise. Selle netotulemiks on ühiskonnaliikmete pidev eemaldumine vahetust kokkupuutest ümbritsevaga. Inimesed on hakanud elama kunstlikus ümbruses, mis moodustab otsekui puhvri nende ja loomuliku ümbruse – ehk nende ja maailma kui terviku vahel.
Igal inimesel pole enam tarvis oma kehavarusid või vilumusi looduskeskkonna jõududele vahetult vastandada. Selle jaoks on valmis seatud ühiskonnaliikmete koguvarud, ning kõigisse puutuvate konkreetsete ümbruse-ilmetega võitlemise vastutus jaguneb eriülesannetega rühmade vahel.
Näiteks riideid, millega me korvame oma halvemuse ilmastikujõudude suhtes, valmistavad vähesed, aga neid varutakse kõigile. Osa inimesi viljeleb ja valmistab kõigile peatoidust. Osa pakub politsei- ja sõjaväejõudude kujul kaitset kogukonna halbade ja ühiskonnaohtlike liikmete vastu. Nii toimub see kõigi hüvituste lõikes, millega hoitakse alal meie praegust elukorraldust.
See tähendab, et kellelgi meist ei tule võtta lõputult palju hoiakuid maailma ürgjõudude suhtes, nagu ühiskonna abita tuleks teha. Kuid me pole avastanud viisi, kuidas jääda ellu, lävimata kõige ümbritsevaga. On vaid leitud, kuidas lävida sellega kaudselt. Inimelu põhiolemuseks on nagu ennegi elujõu maksmapanek ümbruse suhtes. Seepärast vajab inimene endistviisi hoiakuid, mis annavad hinnangu tema ümbrusesuhtele. Et igaüks on hakanud ümbrusega lävima suurel määral kaasinimeste kaudu, siis avalduvad hoiakud loomuliku ümbruse suhtes läbi hoiakute, mida kutsuvad esile kaasinimesed.
Niisiis on koos keerukate hüvitustega, mille varal inimene elab, tekkinud keerukad hoiakud, millest lähtudes ta hindab oma suhteid teiste inimestega. Ühelt poolt vajab ta pidevalt oma ligimeste teeneid, teiselt poolt tuleb tal endal neid pidevalt osutada.
Kui nende vahenditega oleks võimalik inimesi ümbritseva kui tervikuga