Väga tähtis on järgmine asjaolu: vaistlik hoiak alati justkui valmistaks kogu kehasüsteemi peatseks energianõudmiseks ette. Igasugune tegevus – ehk kõik kehaliigutused – kujutab endast energiavarude tarvitamist. Tegutsemisvajaduse mõistmine, mis ümbruse-ilme suhtes võetud kehahoiakus kätkeb, tähendab ees ootava energiatarvituse ettevalmistust. Nii et kui energiatarvitus järgneb kehasüsteemi võetud hoiakule, toimuvad ettevalmistused selleks kehasüsteemis eneses.
Selle tähtsusest saame aru, kui eritleme hoiaku võtmise ja tegevuse sooritamise füsioloogilist kulgu. Kuidas on lood juhul, kui inimene tõuseb mäkke ega pööra oma tegevusele tähelepanu? Liigutuste põhiraskus lasub tema jalgadel ja seljal. Teiste sõnadega, kehasüsteemi need osad nõuavad vereringelt rohkem energiaväärtust kui ülejäänud. Ning mida suurem on liigutustesse pandav pingutus, seda suurem on vajadus verevarustuse järele.
Kuid sel juhul on vastavate kudede olukord puhkeaegsest erinev. Näiteks on kõik veresooned laienenud, et kanda rohkem verd, mida läheb vaja liigutuste sooritamiseks. Kui inimene hakkab ronima mööda järsemat rada ja tal tuleb kulutada rohkem energiat, siis verevarustus suureneb ja sooned paisuvad senisest enam. Sama toimub tema kopsudega, kui ta hingab. Mida suurem pingutus, seda kiirem ja sügavam hingamine. See tähendab, et kopsukude oma arvutute veresoontega peab pingutuse suurenedes üha enam paisuma.
Suhestame kudede olukorra mäkketõusja hoiakuga, valmisolekuga teha rohkem ja jõulisemaid liigutusi: kuni see hoiak on kehalist laadi, tuleb tegutsemisnõue kehast enesest, tema sisemusest (kuigi selle põhjustas uus ümbruse-ilme – senisest järsem mägi). Teiste sõnadega, kudedelt ei nõuta suurema surve kandmist enne, kui nad enesest teadlikena on võtnud hoiaku, et tuleb olla valmis suurema surve talumiseks. Niisiis ei nõuta seda enne, kui koed on selle vastuvõtuks valmistunud.
Võiks öelda, et kogu protsess (keha allutamine liikumisega seotud survetele) toimub loomulikult. Keha ise ja kõik tema talitlused avanevad ja kulgevad seestpoolt väljapoole. Kasvamine näiteks ei ole põhjustatud millestki välisest. See on organismi kõige varjatumate pürgimuste teostumine. Siit võib järeldada, et liikumine peaks tekkima samuti: saama alguse kehasüsteemi sisemuses ja kulmineerima väljaspool jäsemete liigutustena. Kui tegu lähtub kehasüsteemi vaistlikust hoiakust, toimubki see nõnda. Mingisugune muutus ümbritsevas põhjustab tarviduse sooritada mingi tegu. Seepärast võtab keha vastava hoiaku ja sunnib kehasüsteemi kui kooskõlastatud üksust vajalikku tegu täide viima. Ühelegi kehapiirkonnale ei saa osaks liialdatud survet. Ajaks, mil suurem verehulk jõuab kudedeni kehasüsteemi mingis osas, on koed selle vastuvõtuks ette valmistatud. Niisuguse asjakäigu korral ei teki ülepingeid. Koed (näiteks veresooned), millel tuleb taluda täiendavat survet, ootavad seda ja on selleks valmis.
Äsjakirjeldatud protsess, mis lähtus vaistlikust hoiakust, erineb tublisti niisugusest, mis võiks järgneda mõistusega suunatud hoiakule. Toome näite mõistuspärase hoiaku kohta ja võrdleme neid kaht.
Oletame, et mees, kes ronib mäkke, on oma tegevust jälginud ja teab, et ülesmäge minnes tuleb hingata kiiremini ja sügavamalt. Seetõttu teeb ta veel enne, kui keha seda nõuab, mõistuspärase otsuse niimoodi hingama hakata. Ta tõmbab kopsudesse rohkem õhku. Selleks peavad kopsud suurenema, otsekui läbiks nende kudet senisest rohkem verd. Kuid rakusüsteem ei olnud selleks valmis. See tähendab, et verehulk pole jõudnud suureneda, et paisuvaid kudesid varustada. Veri ei reageeri kopsude paisumisele enne, kui rakud, millele saab osaks suurem koormus, seda nõudma hakkavad. Mingi ajahetke jooksul toimub paisumine seepärast ilma täiendava verevarustuseta. Asjade loomulik käik on pöördunud pahupidi. Selle asemel, et kopsude veresooned oleksid toimuvaks ette valmistatud ning võiksid suurema verehulga kergesti ja loomulikult vastu võtta, lastakse esmalt kopsudel paisuda, ja seejärel jõuab kohale veri, mis ei reageerinud mõistuse suunamisele, kuid peab nüüd vastama laienemisele. Niisugune asjakäik põhjustab ülepingeid. Edaspidi, kui mõistuspäraseid hoiakuid lähemalt vaatleme, näeme seda veelgi selgemini.
Teine tähtis asjaolu vaistliku hoiaku puhul on see, et ta esindab mitte lihtsalt kogu kehasüsteemi, vaid ta esindab seda kui tervikut. Inimene ei saa sooritada ühtegi liigutust, mis ei esindaks kogu kehasüsteemi. Keha erinevate osade energiamaht tuleneb ühest allikast, vereringe väärtusest, ja kuna vereringe on pidev protsess, siis ei sõltu üksiku osa energiamaht sellest osast enesest. Käsivarres on jõud mitte tema erilise kuju või ehituse pärast, vaid seetõttu, et energiaväärtuslik vereringe kõiki tema rakke pidevalt külastab. Teiste sõnadega, käsivarrel pole püsivat jõudu, vaid jõudu antakse talle püsivalt edasi. Nii on see ka keha teiste osadega. Kui energiat tarvitatakse mõne liikme kaudu eraldi, ei kuluta vastav liige järelikult omaenese, vaid vereringe energiat. Et veri liigub lakkamatult läbi kogu keha, siis on ka täiendav veri, mida läheb vaja täiendavaks energiatarvituseks keha mingi osa kaudu, pärit süsteemist kui tervikust.
Et igaks eluavalduseks (ehk – ilmutuseks) kulub energiat, siis sõltub igaüks neist vereringest. (Inimese kõige üldisem ilmutus on see, et ta üldse elab.) Sellest sõltub ka arukuse ilmutamine. Vaistliku hoiaku võtmine on arukuse ilmutamine kehasüsteemi kaudu, ja peab seetõttu sõltuma vereringest.
Väites, et hoiak, mis esindab arukust, sõltub vereringest, ei kavatse me vihjata, nagu olekski vereringe selle arukuse asupaik – teisisõnu, organismi teadvuslikkus. Tahame öelda, et vereringe on organismi kui terviku teadvuslikkuse jaotamise vahend. Iga organismi arukus võrdub tema suutlikkusega väljendada elu, mis kätkeb keha rakusüsteemi terviklikkuses. Et see tervikuga seotud võime organismi hoiakutes ja ilmutustes väljenduda saaks, peab vastastikune toime kõigi rakkude vahel olema täielik. Seepärast peavad nad mingil moel ühenduses seisma. Vereringe seob organismi tervikuks, ja teeb seda kahte moodi. Esiteks viib ta toidu ainelise väärtuse seedeorganitest keha igasse osasse – see tähendab, kõigile rakkudele. Teiseks vahendab ta kehas leiduvate närviühenduste kooskõlastatud süsteemide kaudu kõigi rakkude eneseteadlikkust.
Järelikult võib öelda, et veri kannab niihästi kehasüsteemile edasiantavaid ainelisi väärtusi kui ka energiaväärtusi, mida see kehasüsteem on võimeline väljendama.
Selles tähenduses väitsimegi, et vaistlikud hoiakud sõltuvad vereringest. Põhimõtteliselt peab kehasüsteemi arukus alati olema ammutatud keha kõigist osadest ja talitlustest, mida tuleb kooskõlastada ilmutuste ja ümbritsevaga lävimise jaoks. Ning et vereringe on vahend, mille kaasabil seda arukust arukate ja energiat tarvitavate ilmutuste piires kinnitatakse, annab see põhjuse piltlikuks väiteks, et hoiakud ja ilmutused sõltuvad vereringest.
Siit järgneb, et hoiaku võtmine on midagi niisugust, mida peab sooritama kogu kehasüsteem, mitte ainult mõni osa sellest. Kuna ükski keharakk ei või jääda ellu, kui teda pidevalt ei külasta vereringe, ning energia hoiaku võtmiseks saadakse samuti vereringest, siis esindab hoiak niiöelda kõikide rakkude kui ühe terviku häält. Iga üksiku raku hoiak on sellesse liidetud. Igast järgnevast toimingust peavad võrdselt osa võtma kõik rakud, sest suurem verevarustus energiatarvituseks üksiku liikme või kehapiirkonna kaudu saab tulla vaid kogu süsteemi arvelt.
Hiljem näeme, et kui inimene võtab mõistuspärase hoiaku, millele järgneb mingi temapoolne ilmutus, kulgeb kõik teisiti. Hoiak esindab ikka veel kogu kehasüsteemi, aga ta ei esinda seda kui tervikut. Mõistuspärane hoiak sisaldab mingit vilumust, need aga saavad kuuluda ainult kehasüsteemi konkreetsetele osadele. Järelikult on vastav osa hoiakus ülemääraselt esindatud.
On ilmne, et vaistlik hoiak esindab kehasüsteemi väärtust hoiaku võtmise hetkel. Kui jalutaja suudaks mäkke tõusta sama kergesti, nagu ta kõndis tasasel teel, jääks tema kehaline hoiak samaks. Teiste sõnadega, niikaua kui tema keha väärtus ja tegutsemisviis (kerge kõnnak) on ümbritsevaga võrdväärsed, pole tal vaja oma hoiakut muuta. Alles siis, kui ümbrusesuhe