Kui ta on teadlik enese alaväärsusest ehk halvemusest,16 otsib ta selle hüvitamiseks näiteks paadi. Seejärel tuleb tal võtta paadi suhtes hoiak. Nüüd mängivad suunavat osa tema varasemad paadikasutuse kogemused. Kui need ütlevad, et ta oskab paati juhtida, siis tuleb tema hoiakusse uut kindlust. Ta on kindel oma Minale.17 Kuid inimene peab teadma, et on võimeline paati käsitsema. Kui ta püüaks seda teha ega oskaks, võiks vool ta ikkagi ära kanda ja uputada. Järelikult ei suudaks ta ennast jõega võrdväärseks muuta ka oma kehalist halvemust paadi abil hüvitada proovides.
Kui inimene suudab ennast jõega võrdsustada ainult sunniviisil, siis tähendab see, et ta on võimetu ise jõe suhtes mingit hoiakut võtma. Sel juhul ei oska ta jõe suhtes hinnata ei ennast ega ka ennast koos paadiga. Kui tal siiski on vaja jõega mingi võrdväärsus kehtestada, tuleb hoiak talle ette kirjutada. Ning hoiakust, mille abil ta võiks vastava tulemuse saavutada, on kasu vaid siis, kui teda sellega kohandada – see tähendab, ujuma või paadiga sõitma harjutada (drillida) – ja kui ta võtab piisavalt õppust.
Edaspidi vaatleme neid kolme võimalust eraldi, nägemaks, mida nad endaga kaasa toovad. Esialgu piisab tõdemusest, et inimese hoiak sõltub asjaolust, kas ta loodab ainult enesele, toetub hüvitustele või alistub mõjustamisele.
Kõigi hoiakute puhul on ühtviisi oluline, et inimese ilmutused lähtuvad vahetult nendest. Kõigi ilmutuste eel, olgu nad puhas eneseväljendus või vastused muljetele, mida ümbrus inimesele avaldab, tuleb alati arvesse võtta nii inimese iseväärtust kui ka tema ümbruse väärtust. Hoiak on mõlemi kokkuvõte – ta on enese võimelisuse kinnitamine ümbruse võimal(ikk)uste18 suhtes.
Siit kasvab välja kaks järeldust. Esiteks. Kui inimese organism on häiritud19 ja tema halvemus ümbritseva suhtes süveneb, ei saa hoiak jääda samaks. Hoiak näitab inimese väärtust, mis pidevalt väheneb. Seega kehtib ta ainult teda põhjustanud konkreetsete suhete ajal ja vastava sündmuse kohta. Kui inimene puutub kokku ümbruse-ilmega, mis on varasemaga identne, aga ta ise on vahepeal muutunud – siis on muutunud ka tema suhe ümbritsevaga ja ta peab võtma uue hoiaku. Niisiis vahelduvad tema hoiakud pidevalt.
Teiseks. Suhteline spontaansus, millega inimene oma hoiakuid võtab, sõltub kehasüsteemi rakkude vastastikuse toime spontaansusest. Kui hoiakul tuleb nentida inimese iseväärtust, ei saa ta kõnelda ainult kehasüsteemi ühe osa nimel. Ta peab esindama iga rakku, samuti nende ühist võimet tervikliku organismina reageerida. Kui rakkude vastastikuses toimes valitseb spontaanne kooskõla, võtab inimene hoiaku spontaanselt. Kui aga rakkude koostoime on rikutud, väheneb ka hoiaku spontaansus.
Kuid hoiak ei saa olla ebaadekvaatne enne, kui inimene hakkab manduma ja muutub võimetuks oma kehaseisundit ümbritseva suhtes nii tunnetama kui ka hindama. Siis on ta jõudnud staadiumi, kus hoiakuid tuleb talle ette kirjutada. Niikaua, kui inimene veel iseseisvalt hoiakuid võtab, on need tänu tema halvemustajule tema kehaseisundiga kooskõlas. Ta on oma pidevast allakäigust täiesti teadlik, kuna on võimeline tundma. Ta mõõdab oma halvemust ümbrusemulje suhtes tollest tekkiva tunde tugevuse või nõrkuse järgi. Mõõtmise tulemus kajastub hoiakus, seega pole karta niisuguse lahenduse valimist, mille teostamiseks inimese nõrgenenud kehal jõudu või oskust ei jätkuks.
TÕESELE SEISUNDILE OMASED HOIAKUD
Lähtudes eelmises peatükis tõdetust, näeme, et igale kehaseisundile vastab teatud hoiak. Alustagem hoiakust, mille võtaks ümbruse suhtes inimene, kes suudab olla sellega võrdvõimeline omaenda kehavarude varal. See on täiesti vaistlik hoiak. Tänapäeva inimese allakäik on juba nii sügav ja ta sõltub nii paljudest hüvitustest, et tema hoiakutest on vaistlik vaid mõni üksik. Raske on leida sobivat näidetki – peale selliste, mis seostuvad keha talitlustega.
Vaatleme mõnd niisugust juhtumit ja eritleme selle kaasnähteid, et mõista, millised on inimese kõige vaistlikumad hoiakud. Võtame näiteks hingamise. Muidugi võidakse ka seda tänapäeval mõistuspärastada või mõjustada. On olemas teooriaid, kuidas tuleks hingata, ja sportlastele tehakse sellekohaseid ettekirjutusi. Enamik meist hingab siiski veel nii, nagu lubab meie kehaline seisukord. Jälgigem maastikul kõndivat inimest, kes puutub kokku erinevate ümbruse-ilmetega, mille suhtes ta on erineval määral halvemuses. Kuidas muutub tema hoiak hingamise suhtes? Meie näide pole kõige täpsem, sest üldise kehalise nõrkuse hüvitamiseks kannab inimene riideid, mis avaldavad mõju ka hingamisele. Aga see näide kehtib siiski.
Kui inimene jalutab tasasel teel, hingab ta pingutuseta, rütmis, mis kehavarusid tervikuna ei koorma. Hingamist ei suuna mälestused varasematest kogemustest. Ta ei mõtle oma hingamisele ega püüa sooritada seda nii, nagu keegi on õpetanud. Seega pole tegemist vastava oskuse rakendamisega. Antud juhul sõltub tema hingamine – kui tegevus – vaid ümbrusest ja kehavarudest. See on suhteliselt spontaanne, ning inimest juhib vaid oma orgaaniliste talitluste kehaline tunnetamine.
Kui jalutaja jõuab järsu mäeni ja hakkab üles ronima, leiab aset muutus. Juhime esmalt tähelepanu asjaolule, et muutub tema suhe ümbritsevaga. Tasasel teel oli tal arvatavasti päris meeldiv kõndida. See oli tema jaoks ümbruse-ilme, millega ta ennast kergesti võrdsustas. Ümbrus ei põhjustanud mingit erilist tunnet, ja kuna jalutaja oli sellega enamvähem võrdväärne, ei tärganud temas teravat halvemustaju (ehk teadlikkust halvemusest). Aga kui tee pöörab järsult kaldu, on suhteline võrdväärsus lõppenud. Ning kui halvemus suureneb, tugevneb ka tunne.
Nüüd toimubki kõndija vaistlikus hoiakus mingi muutus. Esimeseks märgiks, et see pole enam sama, on nihked sammude ja hingamise rütmis. Meie kaasaegne suhtuks toimuvasse mõistusega. Ta saaks vaimus teadlikuks, et tee tõuseb mäkke, et ta sammub teisiti ja et hingamisel tuleb rohkem pingutada. Kuid muutus toimub enne, kui mõistus sekkuda jõuab. Õigupoolest põhjustabki just toimunud muutus temas vaimse erksuse.
Kirjeldatud muutuse toimumiseks peab keha olema uutest tingimustest teadlikuks saanud. Ta peab olema teinud otsuse muuta sammude ning hingamise rütmi. Teiste sõnadega: keha on teadlik, et tema halvemus ümbruse-ilme muutumise tõttu suurenes. Sellest teadlikud rakud esitavad suurema nõudmise energiaväärtusliku toite järele, mida vahendab vereringe.
Sellises olukorras võtab vaistlik kehaline arukus hoiaku. See hindab inimese iseväärtust muutunud ümbruse-ilme suhtes, ja nendib, et kui sammude ja hingamise rütm samaks jäävad, ei jätku tal uue olukorra jaoks energiaväärtuslikke varusid. Ent see on teadlik, et kui inimene toda rütmi muudaks, leiaks ta endas veel varusid ja tõuseks mäkke välise abita. Pärast sellise hoiaku võtmist vähendab see käimise kiirust ning suurendab hingamise oma. Teisiti öeldes: see paneb inimese toimima vastavalt võetud hoiakule.
Oletagem, et kui jõuab kätte mäe kõige järsem osa, pole needki muudatused piisavad, kuid et mäkketõusjal on veelgi varusid, mille abil ta suudab ümbruse-ilme jätkuva muutumisega toime tulla. Keha peab jälle võtma hoiaku, ja selle tagajärjel muutub tema liikumisviis. Enne kõndis inimene peaaegu sirgetel jalgadel. Nüüd on tema põlved tugevasti kõverdatud, ta ronib ja higistab, et eemaldada jääkaineid, mis liigutusi takistavad.
Kõik see juhtuks ka siis, kui mõistus üldse ei sekkuks. Kerge on kujutleda inimest, kes vaimus oma kõndimisest osa ei võta, kuna on selle hetke ümbrusest kaugete asjade üle sügavalt mõttesse vajunud. Kummatigi leiavad konkreetsete välistingimustega