HOIAKUD JA ILMUTUSED
ÜLDINE ÜLEVAADE
Nagu paljul muulgi tänapäeva mõttesegaduses, pole terminil “hoiak”1 ühest määratlust. Seda kasutatakse puhtkehalises tähenduses, et märkida kehaliikmete poosi või asendit, aga ka teatavas abstraktses mõttes, puht-intellektuaalse vaatepunkti tähistamiseks. Mõlemad kasutusviisid on paikapidavad, kuid kumbki neist pole täielik. Selle selgitamiseks vaadelgem tegureid, mis määravad nii välise poosi kui ka selle, mida peetakse mõistuspäraseks seisukohaks.
Kui näiteks keegi istub toolil, siis võidakse tema kohta öelda, et ta “istub lohakalt”, “on pingul” või midagi taolist, mis sobib kirjeldama emotsiooni, mille tema hoiak sisendab. Kui poos võib sisendada, et inimene elab läbi teatud laadi või teatud suurusega tunnet, siis tähendab see veel midagi peale kehaliikmete asendi füüsilises mõttes. Liikmete asendit mõjutab istuja meeleolu või vaimne seisund. Seega kujundavad tema poosi nii kehaline kui ka vaimne tegur.
Kehalise teguri toime on täiesti ilmne. Igaüks saab istuda vaid nii, nagu lubavad tema kehalise vormi2 sümmeetria ja selle osade kooskõla. Küürakas või jäsemetu istuks teisiti kui harilik inimene. Kuid kaasa räägib ka vaimne tegur. Kui poosi saab kirjeldada sõnaga “pingul”, siis osutab see, et istuja kõhkleb. Kui ta kõhkleb, on selle aluseks mälestus mingist kogemusest (kogemusmälu).3 Inimene aimab, et midagi võib juhtuda. Ta ei saaks seda aimata, kui poleks varem omandanud kogemust, millel tema aimus rajaneb. Ta ei näeks ette tema jaoks olulisi tulevasi sündmusi, kui ei arutleks umbes nõnda: “Kuna nii- ja naasugune asi juba ükskord juhtus ja praegused asjaolud on sarnased, siis ma eeldan, et tagajärjed on nii- ja naasugused."
Niisiis pole hoiak välise poosi mõttes lihtsalt kehaliikmete konkreetne asend. Poosi tingivad eeskätt kehalise vormi omadused, aga seda suunavad ka omandatud kogemused ning piiritlevad inimese hetkehinnang oma suhetele ümbruskonnaga ja tulevaste suhete eelaimus.
Ja kui kasutame sõna “hoiak” intellektuaalses tähenduses, pidades silmas vaimset hoiakut, siis ei lähtu see üksnes intellektist. Vaimse hoiakuga kaasneb alati kehaline tingitus4 – isegi kui see hoiak näib inimese kehaliste vajaduste või kehaseisundiga vasturääkivuses olevat.
Eritlegem äsjaöeldu selgituseks üht äärmuslikku näidet. Vaadelgem alkohoolikut, kes on vaimus joomise vastu. Kuna tema rakud on alkoholi toimel mandunud, ei suuda ta sellest loobuda. Mõistus tõrgub, aga ei jaksa tõrjuda keha nõudmisi. Siinkohal näib kehaline tingitus mõistuspärase hoiakuga otseses vastuolus olevat.
Kui mõistus on nii armutu keha nõudmiste suhtes, siis on selle aluseks mingid kannatuseni küündivad piinlikud või ebameeldivad kogemused. Inimene ei tarvitse olla neid ise läbi elanud – aga ka siis, kui on tegemist vaid ettevaatusega ühiskondliku heaolu nimel, näitab see, kui väga inimene vajab teisi, et tema elu üldse võimalik oleks. Kes saab hakkama teiste inimeste abita, ei väärtusta neid nii kõrgelt, et võtta rohkem arvesse ühiskonda kui oma joomahimu. Öeldes, et ta ei saa teiste inimesteta ära elada, mõtleme seda, et ühiskond rahuldab tema vajadusi toidu, riiete ja peavarju järele – teisisõnu, suuremat osa tema kehalistest tarvidustest.
Niisiis ei tähenda võimalus, et intellektuaalne hoiak (antud juhul vastumeelsus alkoholi suhtes) vastava himu kõrvale tõrjub, paraku seda, et ta ühest konkreetsest füüsilisest tarvidusest tõepoolest jagu saaks, vaid et ülejäänud kehavajadused on kokkuvõttes suuremad.
Et jõuda selgusele, mida hoiak õigupoolest esindab, tuleb peale hoiakut kujundavate tegurite arvestada ka ülesannet, mida see meie orgaanilistes avaldustes ehk ilmutustes5 täidab. Milleks on inimesel vaja hoiakut või hoiakuid ja mis kasu ta neist saab? Kuidas aitab hoiaku võtmise võime saavutada tema elusihti?
Selle mõistmiseks peame vaatlema inimelu üldisi tingimusi. Inimene on ennekõike orgaaniline elujõu-väljendus.6 Igal väljendusel on olemas taust, mille suhtes ta vormub. Teiste sõnadega, on olemas ümbrus või keskkond,7 mille suhtes vormub inimelu. Kui ta kujuneb välja vaid ümbruses, siis on tema ja ümbritseva vahel mingisugune suhe. Järelikult pole inimesest võimalik mõelda ainult kui (olemas)olevast, vaid ühtlasi kui teatud suhetes olevast. Kui nõnda, siis jätavad need suhted jälje kõigile tema eluavaldustele (ehk – ilmutustele).
Kui vaadelda inimest ennast, on ta orgaaniline väljendus seetõttu, et talle on omased loomus (omapära)8 ja teadvus(likkus).9 Kui need määratlevad tema olemist, peab neidki saama iseloomustada ümbritseva kaudu. Teiste sõnadega, ümbrus mängib oma osa inimese orgaanilise loomuse vormi ja laadi (ehk kehasüsteemi ja selle atribuutide) – ning tema orgaanilise teadvuslikkuse ulatuse (ehk aruka teadlikkuse)10 määramisel. See tähendab: inimese kehaline vorm koos oma atribuutidega on niisugune, et suhted ümbritsevaga võiksid säilida, ning inimese arukas teadlikkus hõlmab nii enese- kui ka ümbruseteadlikkuse.11 Sel juhul hõlmab ta ilmselt ka teadlikkuse enese ja ümbruse suhetest.
Kui inimene on enda suhetest ümbritsevaga teadlik, siis oskab ta ka enda ja ümbruse väärtust kõrvutada. Tema teadlikkust võiks sõnastada järgmiselt: “Mina esindan nii- ja niisugust võimelisust või väärtust, minu ümbrus aga naa- ja naasugust. Järelikult on mul lootust end ümbruse suhtes ja vastuseks talle nii- ja naasuguses ulatuses teostada.”
Kuid see just ongi hoiaku võtmine. Teiste sõnadega, hoiak on inimese väärtuse nentimine ümbritseva suhtes. See aga kätkeb paljusid tegureid. Kui keegi saab teadlikuks oma iseväärtusest,13 siis on ta arvestanud kõike endasse puutuvat. Ta tunneb nii oma võimeid kui ka võimetust, jõudu kui ka nõrkusi, ja tunneb neid sellepärast, et on võtnud arvesse kogu oma keha rakusüsteemi, samuti seda, mil määral on see rakusüsteem võimeline teadlikeks ilmutusteks. Hoiak esindab inimese rakusüsteemi ning kõneleb selle kvaliteetide ja atribuutide nimel.
Et inimene on alati olemas ümbritseva suhtes, siis saab ta olla omaenda väärtusest teadlik vaid juhul, kui ta samal ajal on teadlik ka ümbruse väärtusest.14 On ju kasutu olla heal arvamusel näiteks oma hüppevõimest, kui vahetu suhe ümbrusega nõuab viiesaja jala kõrgusele järsakule ronimist. Niisiis sõltub iseenda väärtus alati ümbruse väärtusest. Iga hoiak, mille me võtame, peegeldab ümbritsevat nõndasamuti, nagu ta kõneleb meie rakusüsteemi, selle kvaliteetide ja atribuutide nimel.
Sel alusel on võimalik hoiakuid lähemalt vaadelda. Pole raske näha, et kui inimene kohtab ümbruse erinevaid ilmeid (aspekte) või kui tema rakusüsteemis toimub mingeid muutusi, siis muutub ka tema hoiak. See tähendab, et hoiak muutub niivõrd, kuivõrd muutub suhe ümbritsevaga. Kui mõtleme, mismoodi see suhe võiks muutuda, saame hoiakuid sel alusel liigitada.
Elujõud saab inimese teadvuses ja loomuses väljenduda vaid juhul, kui ta on loonud inimorganismi võrd(võimeli)sena kõige ümbritsevaga. Järelikult on inimese elutingimus sine qua non,15 et tal tuleb ümbrusega võrdvõimeliseks saada või jääda. See on tema ilmutuste peamine eesmärk, ja selleni võib jõuda ühel viisil kolmest:
1) omaenda kehaliste varude varal;
2) neid mõne ümbrusest saadud hüvitava teguriga täiendades;
3) loovutades end mõjustavale survele, mis hoiab inimest ümbritsevaga võrdvõimelisena tasuks tema valmiduse eest end kuuleka tööriistana kasutada lasta.
Kuid mil viisil inimene võrdväärsust ümbritsevaga ka ei saavutaks, tuleb tal enne