Kõige välimise korralduse hiilgust silmas pidades peab muidugi arvama, et Eesti Kirjanduse Selts koosolekuks meie paremad oma paremat oli avaldama kutsunud – vähemalt Eesti Kirjanduse Seltsi seisukohast.
Palju oli rahvast "Vanemuise" ruumikasse saali kogunud, tervitusi Soomest ja võõraid Ungarist tulnud, oma esimesed kultuuriveteranid pidulikus mustas ja frakis.
Saalis tundub tunne hõljuvat, nagu elataks midagi väga tähtsat üle; isegi erapooletult vaatlejale tungib ta peale, kui suur kogu püsti seistes vaimustatult isamaa-laulu laulab.
Kuid meie juhtijad jõud olid ka seekord teisiti mõtelnud: pühadusetunne pidi olema, kuid mitte kõigile koosolijatele.
Ja tõesti, kui massi psühholoogia oma vägevat mõju avaldades esimesel silmapilgul vaimustusesse kaasa ähvardas kiskuda, millest kainelt mõteldes aru ei saa – siis kainestasid sealsamas härra V. Reimani poolt üteldud avamisekõne tervitusesõnad.
Ja mida kaugemale koosolek kestis, seda kindlamaks sai tema iseloom. Avamisekõnes juba sadasid löögid "punasele särgile" ja "ilmakodanlusele", võimatu aru saada, miks ja milleks kõnesse kisutud.
Nähtavasti pole enam ühtegi ala, kus meie kodused rahvuslased "punaste" (missugune maotu sõna!) lahmimisest mööda saaks. Suur kultuuritähtsusega päev on välja kuulutatud, tema eeskavasse on nähtavalt tähtsaid küsimusi üles võetud.
Lähed huviga koosolekule, sest kuigi sa toimepanijatega kõigis asjus kokku ei lepi, oled ometigi võsu tõust, kes eepose loonud.
Mõtled muidugi ka, et küsimust enam või vähemgi teaduslikult käsitletakse, – kuid esimene tervitus on hoop pihta, mis pealegi veel eestilisel labasusel sähvatud: punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohvriks tuua.
Ja seda kõneleb mees, keda meil ajaloolaseks ja kõigiti tuntud teadlaseks peetakse.
Olgu juba tähendatud, et mul käesolevalgi korral hr. Reimani vastu ühtegi paha nõu pole: ei teda irvitada, ei au riivata, ei ka võltsida, mida hr. Reiman väga kerge arvama on.
"Punased tahavad meie rahvust ilmakodanlusele ohverdada" (nii oli mõte).
Kuulad seda kultuuripäeva tervitust ja tunned, kuidas kibe tundmus maad võtab. Keegi pahaseks ei või saada, nii lapsik on see, mis üteldakse – nii lapsik ja labane.
Kuid mitte üksi seda – ka vassing on ta.
Inimesed pole vaevaks võtnud järelegi kuulata, mis ja kes need on, kes Eestis uusi vaateid ja püüdmisi esitavad, mis nad tahavad ja kuidas nad oma eesmärgi poole püüavad.
On kuuldud – olla pahempoolsemaid, kui meie senised avaliku elu ja arvamise esindajad. Need viimased vaadata mõnegi asja peale teisiti, kui meie senised isamaalised tegelased, ja muu seas ka rahvuse küsimuse peale.
Kuidas võib aga teisiti mõtelda, kui nemad seda mõtlevad? Tehakse aga seda – noh, siis on see rahvuse müümine kes teab missuguse leeme eest.
See arvamine võib ju meie patenteeritud rahvuslastel olla, kuid põhjuseks pole see veel sugugi kultuuripäeval nii põhjendamata tervitusi ütelda. Kõik aetakse segamini, ärgu olgu selleks vähematki põhjust. Kõik meie demokraatlikumad elemendid pole sugugi meie kultuuriliste asutuste vastased, kuid üks on siiski kindel – nad on paljudes küsimustes vastased ja sellepärast löö seal, kus kõige kergem lüüa. Kas see ka õiglane on – noh, seda ju kannatlik paber tindi käest ei küsi.
Teiseks algupäraseks momendiks "Kalevipoja" juubelipäeva tervituskõnes oli mitmekordne toonitamine: "Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud. Ka seda kuulutas mees, nagu hr. Reiman seda on, kes ajaloo kaudu rahvaste rahvusliku iseteadvuse tekkimisega tuttav peaks olema. Nüüd oleks siis huvitav teada, kas austatud teadlane oma uurimiste või teiste omade najale toetudes uue mõtte välja ütles: "Eesti rahvuse on "Kalevipoeg" loonud."
Seda erand-juhtumist üleüldistada katsudes tuleme selle juurde, et rahva-eeposed rahvuse aluseks ja loojaks on. Olen ühte kui teist rahvuse teooriat tähele pannud, kuid niisugust mõtet pole kuskilt leidnud.
"Kalevipoeg" on eesti rahvuse loonud.
Kes või mis on siis need rahvused loonud, kellel rahva eepost ei ole ja kes teinekord oma kultuurilisel edenemisel kaugel ees seisavad? "Kalevipoja" tähtsusest kunsti peale pidi kunstnik A. Promet kõnelema. Need olid suured ja tähtsad Ameerikad, mis hr. A. Promet "Kalevipojas" leidis. Terve inimesesoo edenemise alusjoon olla "Kalevipojas" leida. Kunsti modernvoolud, perekondlikud vahekorrad, juriidilised küsimused – kõiki neid oli "Kalevipojast" leitud.
Terve inimesesugu on nii õnnetu olnud, et ta "Kalevipoega" ei ole tundnud – palju vaeva oleks see temal alles hoidnud, on ju "Kalevipojas" kõigekülgsete vaimuavalduste püüded ette ära nähtud ja otsustatud. "Kalevipoeg" teeb eesti rahva nii tähtsaks, et ta kõige maailmaga võitlema võib minna, ja see võitlus pidada juba tuleval sügisel algama.
Istusin liig kaugel ja ei näinud, kas Kirjanduse Seltsi juhtivad jõud sellegi kõne juures häbi ei tundnud.
Tõsiselt asja peale vaadates ei saa "Kalevipoja" väärtust kunstitööna ja eeposena õieti kuidagi väikeseks lugeda ja tema juubelipidustusel on ju kohane rahva kultuuri kõvenemist ja kasvamist ära tähendada ja tulevasele edenemisele sihtjooni tõmmata.
Seda aga, mis Tartus sündis, ei saa küll kuidagi kultuuripäevaks pidada. Selle päeva õige nime otsimine sünnitab tõsist raskust.
Nii saavad need mehed rahvusest aru!
Ja kui siis rahvuseküsimuseski teised vaated tõusevad, siis hinnatakse nad juba enne nendega tutvustamist rahvuseäraandlikeks.
Rahvus ei mängi rahva kultuurilises edenemises kuidagi mitte väikest osa, tema osa on isegi väga tähtis.
Vahe on aga rahvuse ja rahvuse vahel.
Rahvuseks tuleb seda iseärasuste, olgu kehaliste, olgu vaimsete, kogu pidada, mis rahvas oma ajaloovõitluse kõigekülgses käigus omandanud. Need iseärasused suruvad nii üleüldistele ettevõtetele kui ka õieti kõiksugustele ettevõtetele oma märgi otsaette, mis näituseks eesti vaimutöösünnituse läti omast eraldada laseb.
Neid iseärasusi tuleb ka alati silmas pidada, et võimsalt ja tagajärjekamalt kultuuritööd teha; jõudsamalt edeneb see töö siis, kui tema mõtted mitte rahva iseärasustele vastu ei käi, jõuetumalt, kui nad seda käivad.
Rahvuslik iseloom on isegi nii tugev, et ta võõrsiltki laenatud ettevõtetele oma märgi külge surub ja nii nad teatavas mõttes rahvuslikuks loob.
Nendest rahvuslikest iseärasustest kujuneb ka see, et üks või teine rahva vaimusünnitis rahvateaduslikult huvitavaks ja paljuväärtuslikuks saab.
Niisugusena esitab meile ennast ka "Kalevipoeg". Tema juubel on ka siis sedavõrd tähtjas, kui palju ta meile rahvakultuuri iseloomust tunnistust annab – ja kõik.
Sellest juubelist aga kes teab mis välja seletada, "Kalevipoega" eesti rahvuse loojaks tõsta ja temas ei tea mitme aastasaja edenemise tagajärgesid ette ära otsustada lasta, on pehmelt üteldud, mitte-teaduslik. Rahvusest omaviisi aru saades ja seda arusaamist ka õigeks pidades võtad külmavereliselt meie kirikhärrade ja eduerakondlaste süüdistuse vastu, et sa rahvuse mahalõhkuja oled: olen rahvuslane, kuid niisugune rahvuslane ei taha ma mitte olla, nagu seda meie kodanlased on.
See rahvusemõiste on oma tagamõttes hariliku kodanliku ideoloogia peale rajatud ja põhjeneb terves praeguses ühiskondlikus korras. See aga hoiab laiemaid hulkasid rahvakultuurist eemale ja demokraatlikust seisukohast tuleb temale vastu seista.
Seegi pidu, mis meie kodanlased 23. augustil 1911. aastal "Kalevipoja" juubelina pidasid, oli nende rahvusliku kultuuri pidu. Tõsine rahvuslik kultuur ei käi aga mitte sellega kokku ja sellest seisukohast polnud see rahvusliku kultuuri päev.
ALEKSANDRIKOOL JA RAHVA HÄÄL
Rahva