Ühelt poolt on midagi rahulolematuse sarnast tunda, pettumust tõsistes ootustes ja uute tegelikkude teede ülesseadmise lootustes ("Päevaleht" nr. 182, "Valga karskusekongressi järelkaja"). Teiselt poolt pole ajakirjanduses, mis praeguses karskusetöös valitseva vooluga poolametlikul jalal seisab, veel karskusekongressi tegeliku tähtsuse summat kokku võetud. Ja on tundmus, nagu ootaks asjata seda kokkuvõtmist; rõõmustav oleks, kui see tundmus tõsiasjade läbi tõestatud ei saaks.
Millega tuleb seda iseenesest huvitavat nähtust seletada?
Seletuse leiame vast kõige õigemalt, kui omale väikese ülevaate loome, mida kongress anda võis, mida ta andis ja mida temalt karskusetöö praegused juhid ootavad.
Mis võis siis õieti kongress anda? Võis kongressile sõites üleüldse nii suuri ja tõsiseid lootusi rinnas kanda, nagu nendega hr. K. K. ("Päevalehes" nr. 182) sõitnud ütleb olevat? – Ei.
Kongress iseenesest ei võinud midagi uut anda, mida juba kongressile sõites kongressist osavõtjate meeles mõlkunud ei oleks. Ja see, mis tumedalt iga kongressiliikme peas tundus, sai mitmekülgsete vaadete eest väljaastujate kõnedes ja vaidlustes omale enam ehk vähem kindla vormi ja selge kuju. Nii võis kongress ainult liikmete mõtete ja tundmuste formuleerijaks olla, tema võis ainult lahkuminevate mõtete üleüldise tasakaalu-joone sihi ära määrata ja sellelt seisukohalt ühte või teist tegelikku juhtnööri tulevases töös ära tähendada. Ainult seda võis kongressilt nõuda.
Ja seda on kongress kahtlemata teinud.
Mida ootasid aga kongressilt meie karskusetöö juhtivad ringkonnad?
Oma väljapääsmatust seisukorrast pääsmist. Arvati ja arvatakse, et iga otsus (resolutsioon), mis kongress teeb, juba iseenesest tegelikus elus tingimata midagi uut tähendab; just nagu saaks tegelikku elu otsuste najal muuta. Otse ümberpöördult: tegeliku elu võitluse võtted sünnitavad kongressi otsused, oma iseloomulistele tundemärkidele väljaütlemisviisis selget kuju otsides. Kuid see põhjuse ja tagajärje alatine äravahetamine on vananenud kodanliku ilmavaate lahutamatu kaaslane.
Väljapääsmatust seisukorrast pääsmist!
Nii lapsik kui see ootus iseenesest ka on, aga teda oodati, oodati kongressilt, nagu oleks see niisugune võim, mis tegeliku elu tingimused ümber muudaks.
Meie karskusetöö juhtivatel ringkondadel on oma üleüldise ideoloogia (mõtteilma) tagaseinal karskusetöö kohta teatud vaade välja kujunenud ja selle vaate alla peab katsutama tegelikku elu suruda; kui ta aga ei mahu, noh, siis on vaja nii palju murda, et ta mahuks.
Kui teiselt poolt selle peale tähendatakse, et meie niiviisi edasi ei saa, et tööviisi vaja on muuta, et vaateid selles asjas vaja on elu edenemisega kokkukõlasse viia, siis on nende vaadete ettetoojad karskusetöö vaenlased, kes teiste tööd lõhuvad ja lihtsalt sõnu teevad. Et vastased oma vaadete kindlustamises seda kõigutamata tõsiasja ette toovad, et meie karsklaste töö peale vaatamata joomine kasvab, siis ei muuda see nende arvates asja ka mitte ja lihtne vastus on hr. Jürgensteinil valmis: kui suuresti oleks veel siis kasvanud, kui meie tööd poleks teinud? Jah, selle kohta pole meil tõesti materjali, kui palju joomise kasvamine suurem oleks olnud.
Uus asjaajaja katsub oma patroonidele meelepärast olla, kui ta kärkides ja ilma vähema kui tõestamise katseta lihtsalt ütleb, et pealiskaudsed mehed karskusetööd mõnitamas olla. Kesktoimkonna uus asjaajaja leiab vist teadusliku põhjalikkuse selles seisvat, kui nii kõvasti kõneldakse, et kõnelejat tasemini rääkida palutakse (vaata "Päevaleht" nr. 183, "IX Eesti karskuseseltside kongress Valgas 7. ja 8. augustil"). Kui võitluses loogikalised ja teaduslikud mõtted ei aita, siis aidaku demagoogia, kui ta aga mõjuks, sest see on ju peaasi.
Hr. Tõnisson avaldas kongressil oma uue leiduse majandusteaduses, mis teda, tema mõtte algupäralisuse poolest, kuulsate majandusteadlastega kõrvu lubab seada: praeguse ühiskondliku korra looja pole keegi muu kui alkoholismus. Temal, hr. Tõnissonil, on maid teada, kus selle tõttu, et seal alkoholismust pole, ka praegust korda pole. Selle Eesti omapäralise kultuura-avalduse mõtte seisukohast välja minnes on vist ka meie karskusetöö juhtijad vaate üles seadnud, et joomise vastu tuleb ainult alkoholismuse kahju selgekstegemise seisukohast võidelda, ehk teiste sõnadega öeldud: joomise vastu tuleb jutlustada, see peab mõjuma, sest kui inimene tahab, siis ta ka võib.
Ja jutlustatakse. Jutlustatakse palju. Isegi ilusasti jutlustatakse teinekord. Kuid ei mõju. Joomine kasvab ja ähvardab tumedalt eesti rahva tulevikku kinni matta. Ei võigi mõjuda, sest võitluseviisi tõttu on töö juba, nii-ütelda a priori paratamatult tagajärjetuks tingitud.
Tumedalt ja valusalt tunnevad ka karskusejuhid, et midagi on korrast ära, midagi, mille mõistmine iseenesest õieti kerge, kuid meie karskusejuhtidele nende üleüldise mõtteilma tõttu üle jõu käiv on.
Vanad mõtted ei aita, uusi aga vihatakse.
Kongressi tervitasid kaks õpetajat, ja nad mõlemad rääkisid uuest karskuse vaenlasest – karskusetöösse hakkavatest töölistehulkadest.
Karsked töölised karskusetöö vaenlastena!
Õpetajad Reiman ja Kerg on meie kodukasvanud poliitikute ehe.
Juhid tunnevad oma töö võimetu olevat, nad tunnistavad: nii edasi minna ei või. Ja kui nüüd kongress tuleb, siis haaratakse sellest kinni: see peab päästma. Kuid mõista, et need lootused petetud pidid saama.
Ka karskuseseltsid on aru saanud: jutlustus ei aita. Kui kongressil vaated ette toodi, et alkoholismuse vastu sellepärast võidelda tuleb, et tema ühiseluline kurjus on, et tema kui niisugune rahva elu edenemise võimalused ära hävitada ähvardab, et tema vastu võitlemist demokraatlikul alusel terve sotsiaalse elu paisete parandamisega ühendada vaja on, – siis lõid 27-st seltside häälest 14+4 selle vaate poole.
Kuid "kabinetil" – kesktoimkonnal – on tervelt 9 häält; need pole küll seltside saadikud, kuid neile on targu põhjuskirja järele, igaks juhtumiseks, hääl jäetud. Kesktoimkonna tööviisile jäid truuks ülejäänud saadikud. Oma ettepaneku poolt tõttas ka kesktoimkond hääletama, ja tema võitis kolme häälega ja sai võrdleva enamuse: 36-st 17. Kesktoimkonnale avaldas kesktoimkond ise usaldust, endale kongressi nimel. Ka riigi kabinet avaldas riiginõukogus endale usaldust riiginõukogu nimel – ka kolme häälega. Stolõpini kabineti ja meie karskuseseltside kesktoimkonna võidud on üksteise väärilised.
Pyrrhus on võitnud ja Pyrrhus võib rahul olla, kui loorberid rahu annavad, sest mõnikord võivad ka oma loorberid rahutuks teha.
Kui niisugust võitu silmas pidada, siis võib aru saada, miks kesktoimkonna poolametlik häälekandja targu ainult enamusest ja vähemusest räägib ja kongressi töö tähtsuse kokkuvõtmisest nii kui mööda libiseb: ei ole põhjust oma seisukorda kiita, võit läks liig kalliks ja õhus tundub veel kallima võidu liginemine. Veel üks võit…
Seda kõike alla kriipsutades võib seda meeleolu mõista, mis karskuse juhitavates ringkondades maad on võtnud: enamus hakkab elus pinda kaotama.
Erapooletult vaadates võib kongressiga rahule jääda: oma liikmete meeleolu selgitades, nende vaateid kokku võttes näitas kongress, et karskuseseltsides kindlalt läbi tungib arvamine, et vana jutlustamiseviis karskusetöös sihile ei vii ja et karskuseseltsid ikka rohkem sellest seisukohast kinni hakkavad, mis võitluse alkoholismuse vastu sootuks teisele alusele seab; mis selle võitluse tema seniselt elust lahutatud seisukohalt vabastab ja eluliste huvidega lahutamatult ühendab.
Millega koos alkoholismus suureks kasvanud, sellega koos peab tema ka kaduma ja sellele vaatele võib ainult Don Quijote vaimustatult vastu astuda.
Siin kohal olgu veel midagi kinni naelutatud, mis meie kodukasvanud poliitikute tarkusest seltskondliste1 asjade ajamise juures õige iseloomuliku tunnistuse annab.
Kesktoimkonnast lahkusid kaks liiget ja selle tõttu olid valimised. Kui nüüd vähemuse vaate poolt tervelt 14 häält oli ja enamusel 17, siis oli loomulik, et 9-st kesktoimkonna liikmest