“Selles toas,” tuleb Tootsile meelde, “oli seekord ristimine.” Ja seal ees… seal pani ta grammofoni mängima. Naljakas lugu: praegu on need toad hoopis teistsugused kui seekord. Siis oli neis kange rasva ving, mis silmist vee välja võttis; nagu udu heljus kõigis ruumides ja kuskilt hoovas kange äädikalõhn. Veel ühe ruumiga siin majas on Tootsil mõned mälestused ühenduses, aga seda ruumi ei saa ta muidugi kunagi enam näha. Praegu on toad nagu suuremad ja valgemad ja rõõmsamad.
Jälle tekib jutt. Kõneldakse tuttavatest Paunvere elanikkudest ja tuletatakse endisi aegu meelde. Muu seas saab Toots kuulda, et Raja peretütar on praegu tõesti kodus ja et asi tema ja Saare noorhärra vahel sellepärast katki jäänud, et… et… noorhärra linnas kedagi teist neidu olla armastama hakanud. Aadniel läheb Raja peretütre nime kuuldes kõrvuni punaseks ja köhatab mitu korda, otsekui oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrustavat endiselt alkoholiga. Lahingutest kirikumõisa ja kihelkonnakooli poiste vahel pole Kiire perekond kuulnud. Üldse olla kihelkonnakoolis nüüd palju rahulikumad ajad, nagu meistri noorem poeg, kes seal juba aasta ära on käinud, teab jutustada. Kooliõpetaja Laur olevat ammugi ära, aga köster olla alles. Jaa, vahel tuleb nüüdki imelikke asju ette, kuid Aadniel, kes niihästi endist kui praegust koolielu tunneb, leiab, et see kaugeltki see ei ole, mis siis, kui nemad alles…
Seega tahab punapea umbes sellele vihjata, et pole seal enam endisi kangeid poisse, kes kirjutasid oma nimed Paunvere kihelkonnakooli ajaloosse kustumata tähtedega.
Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi… Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik!
Aga “võim” on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab “võim” juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.
Ühtlasi puutub Tootsile veel teine veider nähtus silma. Võitoosi serva küljes on tükk mingisugust ollust, mis võiga milgi kombel ühenduses ei peaks olema. Näib, nagu oleks keegi, kes hiljuti või sisse puges, oma saapatallad võitoosi serva külge puhtaks kraapinud.
“Olge nii lahke, härra Toots,” sunnib meister, “olge nii lahke, sööge! Tehke endale võileib ja pange sinki peale, siis jõuate lõunasöögini vastu pidada.”
“Tänan väga!” vastab Toots ja vaatab altkulmu võitoosile.
“Muidugi,” jätkab lahke pereisa, “meil siin ei ole ju seda, mis teil seal Venemaal, aga noh, võtke sestki ainust.”
Seejuures sirutab ta kaela õieli ja vaatab külalise kohvitassi.
“Jooge ometi! Sööge ometi! Te ei võta mitte midagi. Võtke sestki ainust.”
“Võtke sestki ainust,” kordab Toots mõttes ja soovib, et kõik need ainumad temast praegusel silmapilgul õige, õige kaugel oleksid. “Ei õnnista minul,” lisab ta mõttes juurde, “kunagi siin perekonnas. Olgu see viimne ja viimistest viimne kord!”
Ta võtab südame rindu, pigistab silmad kinni ja rüüpab kohvitassist. Oh, missugune kole joomaaeg on see! Ta teab palju koledaid joomaaegu, aga nüüd näeb ta, et kõige kohutavam on ikkagi see, mida ta praegu joob. Ja siis tunneb Toots korraga, kuidas mingi vastik asi talle rindu koguneb, ja hakkab teed otsima välja. “Puk-puk-puk!” teeb keegi seal sees ja saadab, nagu hoiatuseks, ühe vänge röhatuse, mis Tootsi haigutama paneb.
“Tänan,” ütleb ta viimases hädas ja tõuseb laua juurest kähku üles.
“Nii vähe?” hüüavad pereisa ja pereema ühest suust. “Jooge ometi veel üks tass!”
“Ei, suur tänu! Ma ei joo kunagi rohkem kohvi kui ainult ühe tassi,” vastab Toots, lahtise akna juurde astudes, kus ta täie rinnaga värsket kevadeõhku sisse hingab. “Vaadake,” seletab ta akna juurest, “minu süda… seesama süda… see narr ei kannata kohvi välja.”
Mõni minut hiljemini, kui juba pererahvaski laua juurest üles tõuseb, vilksatab Tootsi peas järsku imeline mõte, mis tema sõrmusega varustatud sõrme tahtmata suu juurde tõmbab.
“Kas viimaks,” küsib ta eneselt mõttes, “needsamad punased saadanad mulle meelega lambiõli kohvitassi ei valanud? Issand olgu neile armuline,” ei suuda ta ähvardamata jätta, “kui ma kunagi teada saan, et see meelega oli tehtud! Siis ei vii ma oma konte enne Paunverest, kuni teile nii olen kätte maksnud, et te mind surmatunnilgi meele tuletate.”
Aga vaevalt on niisugune ülbe tegu usutav, sest niihästi vanemad kui lapsed on võõra vastu kõigiti lahked ja head soovivad ja näitavad nii palju südamlikkust, et harilik inimene kuidagi pisaraid ei suudaks tagasi hoida. Kuid Joosep Toots ei ole harilik inimene, nagu juba enneminigi kuskil on öeldud.
V
Pärast kohvijoomist lähevad koolivennad jalutama. Heinrich Georg Aadniel paneb endale pühapäeva-riided selga ja hakkab Joosepile nõnda-ütelda teejuhiks, sest viimase äraolekul on Paunvere palju muutunud. Palju uusi maju on juurde ehitatud, paljude vanade asemele on uued tekkinud, ühe sõnaga: Paunveret pole enam äragi tunda ja teejuhti ning seletuseandjat on võõrale niisama vaja kui pead i-tähele.
Keskpäevane päike kõrvetab noormeeste palgeid, Toots pühib taskurätikuga oma higist otsaesist ja vaatleb tolmuseid saapaid ja püksisääri. Ühtlasi tunneb ta, et pikk kuub talle korraga kitsaks on jäänud ja kaenla alt kisub. Siis silmitseb ta koolivenna välimust. Nööpsaabastele on Aadniel tänini truuks jäänud: nendega ta käis koolis, käib nüüd elus, ja küllap läheb ta nendega haudagi; seevastu on pikk, lõhkise sabaga pintsak ja kitsaservaline õlgkübar midagi täiesti uut ja annavad tunnistust punapea muutunud maitsest. Käes viibutab koolivend läikiva käepidemega jalutuskeppi.
Nii lähenevad kaks pühapäevast noorhärrat äripäevasele Paunverele. Toots piitsutab ratsapiitsaga oma tolmuseid püksisääri ja vaatab korra väikesesse peeglisse, mis ta kuskilt sisemisest taskust vargsi välja võtab. Peale selle pühib ta taskurätikuga veel korra oma otsaesist, silmi ja silmanurki.
Kiusna sillal peatuvad teekäijad, toetavad endid rinnuli käsipuu najale ja vaatavad alla, ojasse.
“Siin käisid sa seekord Liblel vee all järel,” ütleb Kiir, kõõrdi Tootsi poole vaadates.
“Kudas vee all?” küsib Toots, pead järsku üles tõstes.
“Noh, kõneldi pärast koolis. Sa ise olla ütelnud.”
“Mina põle midagi ütelnud.”
“Kudas nii, see oli seekord, kui sa meie ristjatselt läksid.”
“Ah-ah-haa!” tuleb Tootsile nüüd meelde. “Jaa, jaa – õigus. Siin käisin ma Liblel järel küll. Aga siis oli see oja palju sügavam. See oli kevade poole talve.”
Tootsile ei meeldi koolivenna usutlev toon ja kahtlustav pilk, mis ta kõik aeg tunneb enesel viibivat. Näib, nagu tahaks koolivend temalt ammu möödaläinud sündmuste saladusi välja pinnida. Tal on tundmus, nagu roniks talle keegi kaelale, keegi, kes iseenesest mitte väga raske ega ka mitte väga kerge pole, aga kes oma kuuma hingeõhku temale kuklasse puhub. On üks asjaolu, mis jutu Lible päästmisest tõesti peaaegu uskumatuks tahab teha: oja on isegi silla juurest, kus ta iseäranis kardetav pidi olema, naeruväärselt madal.
Veel mõne minuti vaatavad koolivennad vaikides ojasse, ajavad siis endid sirgu ja astuvad edasi. Toots on rõõmus, et piinlik jutuaine ruttu lõppes. Aga veel korra vaatab punapealine saadan silla poole ja naeratab kavalasti enese-ette. Venemaa sõber näeb seda naeratust väga hästi, mõistab isegi selle salajast tähendust,