Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

oli mõisavalitsejal tundmus, otsekui oleks teda jälle mingilt “teolt” tabatud, pärast kartis ta iga silmapilk, et kõneleja hakkab meelde tuletama mõningaid vanu asju. Olid ja said kunagi tehtud imelikud aedviljapeenrad… Kuid kõik need kui teised vanad asjad on nähtavasti unustushõlma langenud, või kuigi veel mõni meeles mõlgub, siis katab neid jällenägemisrõõm.

      Peale lühikest, aga kaunis piinlikku vaikust, mis köstri jutule järgneb, köhatab Toots ja katsub korra oma kõrisõlme, otsekui kartes, et see ihuliige vahepeal paigast on ära nihkunud. Kõigile on selge, et Venemaa võõras endise kooliõpetaja kõnele tahab vastata. Raja peretütar ja köstriemand jätavad omavahelise jutu järsku pooleli ja kuulatavad. Kiir heidab vargse pilgu sohva poole ja vahib siis kaua ja visalt lakke, ehk seal küll midagi vaatlemisväärset pole, peale tugeva raudse konksu, mille küljes arvatavasti kunagi laelamp rippus.

      “Austatud ja armastatud kooliõpetaja!” algab Toots pisut väriseval häälel. “Ka meie, kes me siia kokku oleme tulnud, rõõmustame teid nähes ja…”

      Siin jääb kõneleja vait ja neelatab jõnksti, otsekui oleks ta keelele tulnud lause alla neelanud ja ootaks teist, paremat. Tema vaikne, aga kaunis vastik hääl, mis öeldud sõnades kuuldus, ei tõota midagi head. Kas ärritusest või mõnel muul põhjusel kõlas see “austatud ja armastatud kooliõpetaja” üsna õudselt. Imelikule tundub selle kõne väeti ja vaevaline algus ja vägev jõnks veel piinlikumana kui endine vaikus. “Ole kordki elus mõistlik!” tahaks ta Tootsile ütelda. Kuid Tootsi kõneanne on vahepeal tiibu kuivatanud ja tõuseb uuesti lendu.