Seejuures topib õnnetu mehike endale kepi pintsaku hõlma alla, nii et selle tore käepide talle otse kaenlaauku satub. Täbarast seisukorrast hoolimata tärkab tas siiski silmapilkne imestus, et on olemas asju, mis isegi kuumal ajal võivad külmad olla.
“Kudas?” küsib Toots. “Suitsetada ka enam ei tohi?”
“Ei tohi – miks ei tohi. Aga sa ju ise ütlesid, et kell kümne minuti pärast kaksteistkümmend saab. Suitseta pärast, niipalju kui tahad.”
“Õigus!” vastab Toots. “Seal on sul õigus. Veel paar tublit mahvi, nagu südame kinnituseks – siis põle muud kui kabja plagin. Sõnad niikuinii meele ei tule, suitseta niipalju kui tahad, ja mine tea, kas see suitsetamine hea on: näevad siin viimati tuld, ja… Ei, parem ei maksa aega viita. Lähme! Löö oma süda külmaks, Kiir, astu nii tasa kui vähegi võid ja ära vahi kõrvale. Mine sa kabeli pool teeservas, ma hoian sinu varju, pean ühte sammu ja tõmman enese kogusse, siis läheb nagu üks mees mööda maanteed.”
Sel kombel lähenevad mõlemad koolivennad surnuaiale, kusjuures Toots punapead alatasa kabelipoolsele teeservale rõhub, otsekui tahaks ta teist kraavi tõugata. Teekond läheb sõna lausumata edasi, valitseja vahib altkulmu punapea hädist nägu ja peab kõik oma jõu kokku võtma, et naeru tagasi hoida.
“Ole nüüd vapper!” sosistab ta, esimeste haudade kohale jõudes.
“Tsst!” vastab Kiir tasa ja hoiab hinge kinni. Veel paar minutit – ja nad on hädaohtlikust paigast õnnelikult möödas. Niipea kui nad värava selja taha jätavad, on nad ka hirmust pääsenud, sest seal, müüri alumise nurga juures võib juba jooksma hakata ja kuni esimeste majadeni joosta. Muidugi, praegu pole veel jooksmisele mõteldagi, kõige kardetavam koht on veel ees ja sellepärast on jalges otsekui kerge halvatus.
Värava kohal vähendab Toots pisut sammu, kuulatab, vaatab teraselt kabelihoone poole ja puudutab koolisõpra käisest.
“Vaata sinna,” sosistab ta teisele kõrva, tähendatud kohale näidates.
“Kus? Mis?” küsib Kiir surmahirmus ja püüab Tootsi selja taha pugeda. Ja jälle kostab õnnetult mehelt imelik prigin, mille lähemaks äratähenduseks asjata on kirjanduslikku vormi otsida.
“Seal, kabelihoone juures ei ole asi korras,” vastab Toots. “Seal on midagi, mis –”
Edasi ei saa valitseja ütelda: just sel silmapilgul hakkab Kiir teda selja tagant millegipärast valjusti raputama, otsekui oleks tal nõu koolivenda maanteele pikali paisata.
“Tasa, juudas!” hüüab valitseja üle õla selja taha. “Sa lahutad mu ära koost.”
Veel tahab ta midagi juurde lisada, kuid raputaja laseb temast järsku lahti ja jookseb nagu pöörane kiriku poole. Mõne silmapilgu kuuleb Toots jooksja sammude müdinat, siis jääb ümberringi kõik vaikseks. Valitseja seisab tüki aega värava juures, naeratab siis ja sammub pikkamisi Paunvere poole. Sel ööl ei saa ta koolivenda enam näha. Isegi rätsepmeistri majakese juures pole ainsat hingelist. Küllap on Kiir juba ammu voodis ja tänab häid vaime, kes ta õnnelikult koju aitasid.
XI
Ka järgmistel päevadel ei unusta Toots küüni läve. Päeval pärast Rajal-käiku saab ta lõuna ajal isaga söögilauas kokku ja tähendab, nagu möödaminnes, et ta võib-olla hoopis kodumaale jääb, kui mõningad asjad “nii lähevad”, nagu tema plaanitsenud. Missugused need mõningad asjad nimelt on ja kuidas nad minema peaksid, selle kohta ei anna ta mingit lähemat seletust. Võõrsilkäigust enesest kõneleb ta alles söögiaja lõpul, otsekui oleks see maiusroog, mis pärast teisi toite ette kantakse.
Vanamees, Tootsi isa, ei tea selle segase ja pooliku jutu kohta suuremat midagi ütelda. Ta võib ainult aimata, kuhupoole poeg sihib, kuid see pole vanameeste komme oma aimusi kohe välja ütelda. Ka usutlemiseks ja järelepärimiseks ei näi vanataadil suuremat himu olevat; isa ja poja vahekord on ammust ajast nii kujunenud, et isa Joosepi plaanidele ja kavatsustele kaunis kahtlase pilguga vaatab. Vanamees on oma pikal eluajal inimesi ja nende tegevust tähele pannud, ta arvab oma poegagi pisut tundvat. Joosep on tubli poiss, arvab ta, aga ta võiks natuke mehelikum olla. Ülesoo tulevase pärija peaviga näeb ta selles, et viimane on läbi ja läbi silmapilgu-mees. Pole tarvis tormi, nõrgemadki tuuled kannavad ta vahel kõrvale õigelt teelt. Sellepärast tahab Ülesoo vana ohje nii kaua enese käes hoida, kui ta iganes jalul seisab.
Kõike seda aimab poeg tumedalt, kuid ei loe raskust kohta oma kätte saada sugugi äravõitmatuks. Imelikul kombel tunneb ka tema natuke maailma elu ja on oma südame sügavasse soppi mõnegi ärikavaluse tallele pannud. Ei, vanamehe arvatav vastupuiklemine ei sünnita Joosep Tootsile suuremat muret; muret sünnitab hoopis teine asi. Küüni lävel istudes kerkib tema vaimusilma ette suur, peaaegu karjamõisa sarnane Raja talu, toreda elumajaga, mille kõrval Ülesoo nii haletsemisväärsena näib, et mõtleja tahtmata peab ohkama.
Vahel lähevad valitseja mõtted tulevikuplaane sepitsedes nii segamini, et tal endalgi tundmus tekib, nagu oleks tal pea asemel suur sassis lõngakera. Äraneetud vaesus! Kõige välise hiilguse ja sumadanide ja pika kuue kõrval ikkagi kaunis keskmise raskusega rahapung! Kas poleks siiski kohasem uuesti Venemaale torgata ja veel nii… aastat viis-kuus raha koguda? Muidugi, ka seda võiks teha, seks pole mingit takistust; raudteerongid käivad nagu ennegi kodumaa ja Tambovi vahet, kuid lubatagu seejuures kord küsida, – ja, lubatagu nii, päris sõbramehe poolest küsida, kas hakkab see seal… see, kõrgekontsaline, nii kaua ootama, kuni tema kuskil Venemaa urkas raha kogub? See oleks alp mõte ja säärast plaani võiks ainult mõnele vihamehele soovitada, näiteks Kiirele. Kiire nime juures peab valitseja tahtmata naeratama.
“Sest mehest,” arutab ta edasi, “põle nüüd küll ei sooja ega külma. Muidugi, kui näituseks Tali sinna uuesti hakkab vahele segama, siis on asi enam kui kahtlane, aga Kiir, Kiir… Ja imelik värk! Kas polnud mul alles paari päeva eest peaaegu ükskõik, mitu dessatini Ülesoo koht suur on ja palju mul sumadani põhjas “seda” on kogutud? Aga nüüd…?”
Mõtleja näeb vaimus “kõrgekontsalist” enese ees ja ohkab. Järk-järgult tuleb talle kogu Rajal möödasaadetud õhtu meelde. Tali on vist küll pisut viletsa nägemisega, et ta selle toreda tüdruku maha jättis. Aga olgu, olgu viletsa nägemisega, selle eest näeb mõni teine ja paneb tähele, mida vaja on tähele panna. Hm, jaa… Mis ütleski Teele, kui nad kabelimäel kokku said? Kodumaale on vaja haritud jõude? Nooja, heakene küll, mis seal siis hädatseda ja pead murda, et Ülesoo väiksem on kui Raja, et elumaja kaela kipub langema ja et asjad sumadani põhjas kaugeltki pole hiilgavad. Selle eest on ta ise, tema ise, haritud jõud, keda kodumaale väga vaja on. Seda ütles Teele ometi sel õhtul. Ja Raja peremees… Ükski vanamees, olgu ta Ülesoolt pärit või Rajalt – nad ei ela igavesti. Kas poleks siis lihtne küllalt Ülesoolt Rajale kolida, kui Raja vanamees kord äpardab? Õigus, Teelel on veel õde, aga… aga sellele võib siis Ülesoo anda.
Ei, kirisemisega ei venita ta Ülesoo põlde küünra võrragi pikemaks ega laiemaks; tarvis on ainult julgust ja head pealehakkamist.
See “hea pealehakkamine” avaldub selles, et Toots järgmistel õhtutel jälle otsekui pool-kogemata Rajale satub ja peretütrele palju naljakaid asju jutustab. Aeg-ajalt kõlab ta jutus siiski tõsisem toon, mis näitab, et valitseja mitte ainult elu naljakaid külgi pole tähele pannud, vaid sündmusi ka teises valguses mõistab vaadelda.
Ühel õhtul, kui ta Teelega maanteel jalutab, leiab viimane natuke imeliku olevat, et nemad kui koolivend ja kooliõde teineteisele “teie” ütlevad. Vastuse asemel punastab Toots kõrvuni ja pöörab oma ümmargused öökullisilmad maha.
“Oleksite nõus, kui ma teile “sina” ütlen?” küsib Teele.
“Igatahes… iseenesest mõista…” muheleb Toots vastuseks.
“Muidugi peate sest silmapilgust saadik ka minule “sina” ütlema.”
“Igatahes…”
Tootsi suu ümber mängib piinlik naeratus, otsekui oleks ta huultest krooklõng läbi tõmmatud.
Aga