Sorgus vuntsidega ja valges ülikonnas juhataja oli nii viisakas, et mul polnud südant keelduda. “Loomulikult! Jan on meie solist ja selle laval oleva kitarri saatel esitab ta hea meelega ühe laulu.”
Olin kindel, et Jan saadab kõik kuradile. Aga ei. Jan tõusis lauast, ronis väiksele karao-kelavale, istus tooli ja võttis kitarri.
Pubi juhataja oli konferansjee rollis. “Meil on külas tuntud Eesti laulja, kes lahkelt nõustus esinema ühe lauluga. Mister ]an from Estonia.”
“See laul on üpris populaarne minu kodumaal,” ütles Jan kitarrikeeli sõrmitsedes tagasihoidlikult. Ja alustas laulmist viisil, mis meenutas “Mutionu pidu”. Refrään oli laulust “Liisa, päikseline naine”. Kui seda niinimetatud salmi osa laulis ta vaikselt, sisendavalt nagu Johnny Cash või isegi Viktor Tsoi, siis refrääni osa kanti ette kord karjudes, kord sosistades.
Meie Arkadiga istusime lauas, lõuad imestusest rippu vajunud.
Proc dnes vnimame
prosadit doma
Proc dnes vnimame
Zakladem je samozrejme
Proc dnes vnimame
Eine kleine Vadav Ravel
Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund
Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund
Sedasi laulis Jan umbes kümme korda järjest. Iga korraga hakkas rahvas aina rohkem ja rohkem kaasa elama, kuni lõpuks saadeti Jan lavalt ära marulise aplausiga. “Ostke meie plaate!” hüüdis ta hüvastijätuks.
Lauda tagasi istudes viskas Jan tuhatoosi Pilsner Urquelli õllepudelilt maha rebitud tagumise sildi. Sealt olid siis pärit enamik laulusõnu. Mida need tähendasid, keegi ei teadnud. Ilmselt mingid koostisosad. “Veidi plass oleks seda tšehhide käest küsida kah,” arvas Jan.
“Tead,” ütles Arkadi pärast tõsiselt Janile, “ma täitsa kartsin, et sa lööd kitarri puraks laulu lõpus seal laval.”
Otsustasin mehi veidi harida ajaloo vallas. Olen ise käinud väga muljetavaldaval öisel ekskursioonil Praha vanalinnas ja getopiirkonnas. Registreerisin meid ühele sellisele tänaseks ööks.
Öine ekskursioon oli huvitav.
Giid rääkis madalal sisendaval häälel, kuidas tuhandeid juute nende kodudest minema peletati ja kuidas nende varad jagati laiali.
“Just nendes majades siin tänaval tapeti ühe öö jooksul jõhkralt sadu inimesi.”
“Veri voolas mööda treppe, lapsed nutsid hüsteeriliselt, koogutades oma vanemate surnukehade juures,” manas giid grupi, mis koosnes meist ja kolmeteistkümnest Briti õpetajast, silme ette kohutava tragöödia. Kõik vakatasid. Kostus ainult mõni üksik uksekääks kuskilt kaugemalt tänavaotsalt ja kuulajate nohin.
“IN DA GETOOOU,” rebestas kogu sünge ja hingelise õhkkonna olematuks Jani poolt getoneegri aktsendiga kaeblikul tenorihäälel esitatud lauluviis.
Rahvas rõkatas naerma ja Jan sai giidi näol endale juurde ühe vihavaenlase. Sellest hetkest alates võttis Jan show’üle. Iga lause peale, mida giid ütles, vaatas grupp lootusrikkalt Jani poole ja ootas mingit järjekordset nalja. Neid tuli palju. Giid lõpetas ringkäigu sülitades ja pool tundi ettenähtust varem.
Kaasas olnud konjak oli just sobival hetkel lõppenud. Võtsime takso ja palusime viia ennast linna kõige populaarsemasse kortsu. Sõit kestis kolmveerand tundi. Kohale jõudes märkasin, et oleme paarisaja meetri kaugusel kohast, kus me taksole istusime. Raha oli juba paraku makstud ja päevinäinud škoda vuras meie sajatuste saatel karistamatult minema.
Baari ukse taga oli saba. Kolmanda põlve skulptor Arkadi sisustas aega suure lumest suguti ehitamisega Nietzche kuju kõrvale. Politseipatrulli küsimuse peale: “Mida te siin teete?” vastas Arkadi: “Ausammast ehitan Praha taksojuhtidele.” “Ahne Munn on ausamba nimi,” täpsustasin mina. Politseinikud noogutasid mõistvalt ja liikusid edasi.
* * *
Jan: Politseinikud on sealmaal üldse toredad. Viskasin ühte lumepalliga selga. Need ainult naersid ja viskasid vastu.
* * *
Selles Jamaica baaris veetsime aega kella neljani. Silmad üpris risti, hakkasime tagasi hotelli kaagerdama. Mul oli vaja põit tühjendada ning jäin natuke Janist ja Arkadist maha. Sõpradele kiirendatud sammul järele rühkides kuulsin ühtäkki naisehäält hüüdmas: “Oota korra, oota palun!” Hüüdjaks oli imeilus tõmmu tütarlaps.
“Kas sul on tuld pakkuda,” küsis ta malbelt. “Loomulikult,” vastasin. Võtsin taskust tulemasina, teise käega varjasin tuld tuule eest ja süütasin ta sigareti. Tütarlapse tumepruunid silmad vaatasid mulle otse silma ja ta puudutas oma hapra käega mu tulemasinat hoidvat kätt oluliselt kauem, kui see oleks vajalik olnud. Olin lummatud ta sügavatest silmadest peegelduvast kuumusest ja veidi pimestatud tulemasina leegist.
Ärkasin lummast, kui nägin Jani rusikat tütarlapse oimukohta tabamas ja kuulsin karjumist: “Jookseme, Rein! Jookseme!” Millestki aru saamata tormasin ummisjalu Jani järel. Hingeldades jõudsin taksos ootava Arkadini, vaatasin tagasi ja nägin meie poole jooksmas kuuepealist mustlasbandet. Sulgesin ukse ja takso sõitis minema.
Jan seletas, et nad olid Arkadiga just takso peatanud, kui nägid mind tagapool pakkumas tuld mingile naisele, kelle üks käsi oli minu jope küljetaskus. Paarkümmend meetrit eemal märkasid nad toimingut jälgivat meestepunti. Ilmselt oleks ma korraliku keretäie saanud ja kaod oleksid oluliselt suuremad olnud kui jope taskust kadunud katkise rihmaga kell.
* * *
Jan: Muidugi oleks võinud põgenemise asemel lahingu vastu võtta. Aga neid oli rohkem ja Arkadi juba üsna pehme. Ja seleta pärast võõra riigi politseis.
* * *
Jõime hotellis närvide rahustamiseks väikse pudeli Becherovkat koos kolme tumeda õllega ja jäime magama.
“Mehed, ma tahan koju,” ütles Arkadi. Ilmselt ütles ta nii selle pärast, et tal oli eilsest süda paha.
“Kus su kodu on?” küsis Jan.
“Ma ei tea,” ütles Arkadi nukralt ja jäi mõttesse.
Püüdlik administraator oli helistanud numbrituppa kell kümme ja tuletanud meelde, et hommikusöök lõppeb kell üksteist. Olime maganud täpselt neli tundi. Veidi hõre olemine oli kõigil.
Avastasin, et meie duširuumis oleval seebil on nöör küljes. Selline punutud nöörike, mille abil saab seepi nagu transistorraadiot või fotoaparaati randmel kanda. Ilmselt on see leiutis pärit vanglast, kus mõni hellema tagumikuga kinnipeetav tahtis kindlustada, et pesuvahend kogemata põrandale ei lipsaks. Arkadi kinnitas, et ka vedelseebiautomaate paigaldatakse duširuumidesse ainult homode kiusamiseks.
Jätsime vahele plaanitud reisi Plzeni. Kogu see linn on põhimõtteliselt õlletehas. Plzenis valmistatakse Pilsner Urquelli. Selle asemel kõndisime pisut mööda poode. Olles ostnud veidi värskeid riideid ja hügieenivahendeid, otsisime lõunatamiseks restorani, kust oleks võimalik kohalike dumplingiteks kutsutavate jahuklimpide asemele liha kõrvale kartuleid saada. Prahas võiks täitsa edukas olla No Dumplingsi nimeline söögipaik.
Praha vanalinn kubiseb striptiisibaaridest. Iga striptiisibaar on omakorda palganud brigaadi lendlehelevitajaid, kes peaks meiesuguseid uksest sisse tõukama. Jan lõbustas ennast nende arvel, küsides igalt pakkujalt: “Kas seal peenist ka puudutatakse?” Alati sai ta vastuseks: “Jah!”
“Siis ei saa ma tulla. Sorry,” ütles Jan ja lendlehepoisid jäid mõistmatul pilgul järele vaatama. Ühte sellisesse me ikkagi