Jani pintsakutaskust leidsime ühe norra daami visiitkaardi. Saatsime mobiiltelefonile sõnumi: “Thank You for nice evening! Estonian guys.” Naersime hüsteeriliselt pärast seda toimingut pool tundi.
* * *
Jan: See daam töötas Norra suurima päevalehe Verdens Gang toimetajana. Mäletan veel, et ta läks hirmus närviliseks, kui küsisin, kas see Verdens Gangbang on pornoleht.
* * *
Tellisime tuppa mõned pudelid kuiva Strongbow’ siidrit ja vestlesime alkoholi mõjust tervisele. Jan käis välja järgmise teooria:
“Maailmas on asjad seatud niimoodi, et kehtib looduslik valik. See on kogu maailma õitsengu alus. Loomakarjas langevad kiskjate saagiks alati nõrgemad ja haigemad. Just need, kes karja liikumist pidurdavad. Kiskjate puhastustöö läbi saab kari kiiremaks, tugevamaks ja nende järglased on elujõulised. Sama loogika kehtib nii makro-, kui ka mikromaailmas. Teadaolevalt hävitab alkohol ajurakke. Loodusliku valiku reeglile vastavalt hävitab ta nõrkasid ja haigeid rakke, mis muudab kogu mõtteorgani teravamaks ja kiiremaks.”
Leidsin, et selles teoorias on jumet.
Jan tahtis õhtul jälle klubisse minna. “Mul on vajadus horisontaalse meelelahutuse järele. Kui seda ei rahuldata, siis hakkan manuaalse seksiga tegelema,” ütles ta.
Kujutasin vaimusilmas viimatimainitud tegevust ette ja nõustusin väikse pubiringiga. Ei rohkem. Enne aga tahan ma oma uue arvuti sisu korda seada ja mälupulgalt vanad andmed korralikult laiali levitada.
Tore on sind näha, vana hea Inglismaa, ütleks Robin Hood. Ei saa küll aru, kuidas kuulus röövel siin külmas ja niiskes kliimas metsas vastu pidas. Minu arvates oleks ta juba esimese paari nädalaga pidanud saama nii radikuliidi, põiepõletiku kui läkaköha. Küllap tal pidi ikka mingi majapidamine või muu värk olema, kus vihma ja lörtsi eest varjul olla ning lindpriiks käis ta suviti. Nagu üliõpilasmalevas taskuraha teenimas või nii. Jan nõustus ja arvas, et kogu see Robin Hoodi lugu on üks suur vandenõu. Tema nägemuses oli Robin lihtsalt kuningliku salateenistuse agent, kelle piiskopid ja krahvid saatsid aegajalt küladesse maksukogumisest tulenevaid sotsiaalseid pingeid leevendama.
Tänagi oli ilm nii kehv, et lennuk tundus maandumise asemel jogurtitopsi sukelduvat. Mõni ime, et inglased kogu aeg ilmast räägivad.
Eilne õhtu möödus rahulikult ja idülliliselt. Hotellist väljudes nägin töölt lahkuvat valgehammast ja kutsusin ta meiega liituma. Kohe ta tulla ei saanud. Pidi kodust läbi käima ja meiega tunni pärast hotelli kõrval pubis kohtuma.
Ta tuligi. Tuli koos sõbranna Ingaga. Inga oli veidi pontsakas, aga erakordselt energiline blond rootslanna. Jan säras rõõmust nagu Fanta pudel.
Millegipärast on alati nii, et Jani pruudid ründavad teda agressiiv-seksuaalsel moel. Minu pruudid, valgehammas polnud erand, tahavad aga istuda vaikselt ja hoida käest kinni. Ei olnud teisiti ka see kord. Jan lõpetas õhtu kauaoodatud horisontaalse meelelahutusega, samal ajal kui meie valgehambaga istusime käsikäes ja rääkisime raamatutest ja kõigest muust igavast.
Jan ütles, et talle oli asjade selline kulg selge hetkest, kui ma alustasin vestlust rootsi luule eripäradest. Mitte et ma kunagi mõnda rootslase luuletust lugenud oleksin. Kuskilt raadiosaatest olin kuulnud, et rootsi luule põhineb ainult vabavärssidel. Selliste infokatkete põhjal on hea ennast targemana näidata, kui oled.
Sarnast imagoloogilist trikki kasutan ma alati kõigi väliskülalistega, kellele lennujaama või sadamasse vastu lähen. Nähes kalleid külalisi autole lähenemas, vahetan tavaliselt autoraadiost tuleva tümakakanali klassikalise muusika plaadi vastu ja väljun ise kotte pagasiruumi aitama. Autosse istunud külalistele jääb mulje, nagu oleks tegemist ühe ääretult rafineeritud maitsega härrasmehega, kellel on kõrge kultuurihuvi. Nagu öeldakse kõikvõimalikes suhtlusõpikutes: esmamulje on väga tähtis.
* * *
Jan: Selles osas on Rein mõttetu romantik. Kiiresti sisse, kiiresti välja, nii käib üks õige suhe. Muidu jäädki kuud vaatama ja juttu rääkima. Eriti pärast.
* * *
Mis aga puutub sellise tembutamise mõjusse mu suguelule, siis arvan erinevalt Janist, et see mõju puudub. Usun, et peaks lihtsalt müügikoolitusele minema ja tehingu closing’utharjutama.
Hommikul küsis teise vahetuse tüdruk retseptsioonis, kas maksame kaardiga või saadab ta arve Coca-Colale. Jan noogutas ja palus saata arve. Mina noogutasin ka. Palusime tal endale lennujaama sõiduks takso tellida.
Kurguvalu ajas mu varakult üles. Olen kohutavalt külmetanud. Nina tilgub ja kurk valutab, nagu oleksin okastraati oksendanud. Küllap sain seal Stockholmi lennujaamas õues suitsetades tuult, väljuvate lendude check-in-saals ei ole suitsetajatele isegi eraldi klaasist kappi nagu Vantaas. Võib ka olla, et mõni kuri viirus on liikvel. Jan pakkus, et äkki on tripper. Polnud üldse naljakas. No kurat, sellisel juhul võiks see eelkõige teda ähvardada, mitte mind. Platooniliste vahekordade kaudu nakkab ainult nostalgia ja selle vastu ei ole veel kaitsevahendeid leiutatud. Ebaõiglane, et Janil midagi viga pole. Jätsin Jani tuppa põõnama ja läksin alla hommikusöögile kuuma teed jooma.
Saabunud eile õhtupoolikul Londonisse, tõime asjad Tower Bridge’i hotelli. See on hubane ning mitte liiga kallis majutusasutus, mida soovitas Heathrow’ lennujaama abivalmis infotöötaja. Olime mõlemad Janiga vaimustuses Londoni mustadest taksodest, eelkõige aga sellest, et nad valel teepoolel sõitsid. Taksojuht, ilmselt hindu või filipiinlane, pakkus, et ta võiks meile kohe ka linnaekskursiooni teha, kuid me leppisime nende ummikutega, milles me teel hotelli pidime istuma.
Tundsin juba eile õhtul, et haigusevimm hakkab sisse tulema, kuid Jani tungival pealekäimisel nõustusin siiski jalutuskäiguga Picadillyl ja Sohos. Kurguvalu andis ennast järjest rohkem tunda ning sellisel juhul on ainus esmaabi kuum tee viskiga. Komberdasin mõnda aega Jani kannul, kes turisti lollaka järjekindlusega ühe ausamba juurest teise juurde marssis, kuid lõpuks ei kannatanud ma seda enam välja. Astusin ühte pubisse sisse ja ütlesin, et Jan võib oma linnaekskursiooni üksi lõpetada, mina ootan teda soojas toas. Ilm polnud ka kõige parem, udune ja vihmane nagu Eestimaa jaanipäev. No ehk paar-kolm kraadi külmem ainult.
Istusin baarileti äärde maha ja nõudsin kähiseva häälega viskit ja teed meega. Minu kõrval istuvale suure salli ning lehvivate hallide juustega vanemale härrasmehele torkas ilmselt mu aktsent kõrva ja ta pöördus huvitatult küsima, kust ma pärit olen. Pressisin läbi hammaste, et Eestist, kus on sama bladi kehv ilm, kui Briti saartel. Vanamees rõõmustas, nagu vanemate peidetud kondoomipaki leidnud väike laps. Baaridaam tõi tee ja viski. Valasin viski teeklaasi, segasin mee ära ja jõin klaasitäie ühe hooga lõpuni. Seest lõi soojaks ja kurguvalu andis nagu natuke järele.
“Kui meeldiv siin sellist inimest kohata! Mina olen Andrew, Šotimaalt,” vuristas vanamees oma haukuvas inglise keeles ja pistis mulle käe pihku. Surusin ulatatud kätt ise külmavärinates vappudes. Andrew pöördus baaridaami poole ja hõikas: “Too veel kaks korda sedasama. Aga mu sõbrale topelt, ta on kaugelt tulnud.” Mõtlesin, et olen järjekordselt mingi homo otsa sattunud, kuid vanamees hakkas hoopis vadistama sellest, et eestlastel ja šotlastel on väga sarnane saatus. Mõlemad olevat olnud sunnitud aastasadu suure naabri ülemvõimu all kannatama, kuid lõpuks suutnud end siiski vabaks võidelda.
Teine viski toodi tõepoolest suures klaasis. Ei hakanud seda enam teega segama, vaid jõin väikeste lonksudega, lastes joogil paistetavat kõri desinfitseerida. Kinnitasin Andrewle, et Braveheart William Wallace ja Kalevipoeg on tõepoolest väga sarnase karakteriga rahvuskangelased. “Kalevipoegg?