Võib-olla mõtlete nii: hea küll, harjutust tehes oskasin vastata selliselt, et laps tundis, et mõistan teda – enam-vähem. Aga kuidas vestlus edasi kulgeb? Kuidas jätkata? Kas järgmiseks võin nõu anda?
Hoiduge nõuannete jagamisest. Ma tean, kui ahvatlev on lahendada lapse probleeme kiirete lahendustega:
„Ma olen väsinud.”
„Siis heida pikali ja puhka!”
„Mul on kõht tühi.”
„Siis söö midagi!”
„Ma ei taha süüa.”
„Ära siis söö!”
Võidelge kiustatusega koheselt midagi „paremaks” muuta. Nõuandmise asemel jätkake lapse tunnete tunnistamist ning peegeldamist.
Mida ma silmas pean? Toon teile näite. Üks isa meie vestlusringist jutustas meile oma väikesest pojast, kes koju tormates teatas nii, nagu oli kirjas eelpool harjutuses: „Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!” Isa sõnul oleks nende vestlus tavaoludes kulgenud umbes nii:
Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!
Isa: Miks? Mis juhtus?
Poeg: Ta viskas mu vihiku pori sisse!
Isa: Kas sa tegid enne seda talle midagi?
Poeg: Ei!
Isa: Oled sa kindel?
Poeg: Ausõna! Mina teda ei puutunud!
Isa: Hea küll, Michael on su sõber. Kui sa minu nõu kuulaksid, siis unusta kogu see lugu. Ega sa ise ka kukupai ole, tead. Mõnikord oled sa ise tüli algataja, aga süüdistad teist. Nii nagu juhtub sageli su venna puhul.
Poeg: Mina ei alustanud. Tema alustas. Ah, sinuga ei saa rääkida.
Aga isa oli just osalenud meie seminaris, mille teema oli aidata lastel tunnetega toime tulla. Ta jutustas meile, kuidas vestlus tema ja poja vahel tegelikult välja kukkus:
Poeg: Ma tahaksin Michaelile vastu nina anda!
Isa: Oi, küll sa oled vihane!
Poeg: Ma tahaksin ta paksu näo üles lüüa!
Isa: Sa oled kohe nii vihane!
Poeg: Kas tead, mida see ennasttäis riiukukk tegi? Ta haaras bussipeatuses mu vihiku ja viskas selle porilompi! Ilma mingi põhjuseta!
Isa: Hm…
Poeg: Ma arvan, et ta vist mõtles, et mina tegin kunstiklassis tema tobeda savist linnu katki.
Isa: Sa arvad nii.
Poeg: Jah. Ta vaatas kogu aeg minu poole sel ajal kui ta nuttis.
Isa: Oi…
Poeg: Aga ma ei teinud seda katki! Mina ei teinud!
Isa: Sa tead, et ei teinud.
Poeg: Noh, ma teinud seda meelega. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see tobe Debby mind laua vastu lükkas.
Isa: Nii et Debby lükkas sind.
Poeg: Jah. Mitu asja kukkus maha, aga ainuke, mis katki läks, oli see lind. Ma ei tahtnud! See oli ilus lind.
Isa: Sa tõesti ei tahtnud seda lõhkuda.
Poeg: Ei! Aga ta ei uskunud mind.
Isa: Kas sa arvad, et ta ei usuks, kui sa talle tõtt räägiksid?
Poeg: Ma ei tea… Ma räägin talle igal juhul, kas ta usub või mitte. Ja ma arvan, et tema vabandab, et ta minu vihiku porri viskas.
Isa oli hämmastatud. Ta ei olnud esitanud ühtki küsimust, kuid vaatamata sellele oli poeg rääkinud talle kogu loo. Ta ei olnud andnud ühtki nõuannet, kuid sellele vaatamata oli poeg leidnud oma lahenduse. Tundus uskumatu, et ainuüksi kuulamine ja poja tunnete tunnistamine oli nii palju aidanud.
Üks asi on teha kirjalikult ülesandeid ja lugeda modelleeritud dialooge. Hoopis midagi muud on kuulamisoskust lastega reaalsetes suhtlussituatsioonides kasutada. Lapsevanemad räägivad, et enne kodusesse reaalsusesse sukeldumist aitavad töötoas tehtud rollimängud ja katsetused.
Järgnevatelt lehekülgedelt leiate ühe rollimängu harjutuse, mida saate koos sõbra või abikaasaga proovida. Otsustage, kumb mängib lapse osa ja kumb on lapsevanem. Seejärel lugege ainult enda osa.
I Arst teatas teile, et olete allergiline ning selleks, et vähem aevastada, peate iga nädal saama süste. Mõnikord on süstid valusad, teinekord pole peaaegu midagi tunda. Süst, mille te täna saite, oli väga valus. Arstikabinetist väljudes soovite ka oma vanemale kurta, kui halb teil on.
Teie vanem võib vastata teile kahel erineval viisil. Esmalt teie tundeid eitatakse, kuid sellele vaatamata püüdke ikkagi oma olukorda vanematele selgitada. Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.
Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!”
II Situatsioon on sama, kui seekord vastab lapsevanem teisiti. Jällegi, peale vestluse lõppu küsige endalt dialoogi käigus teid vallanud tunnete kohta ning jagage emotsioone partneriga.
Alustage stseeni käsivart hõõrudes ja sõnadega: „Arst tahtis mind selle süstiga peaaegu ära tappa!”
Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapsevanema seisukohast.
I Peate oma last iga nädal viima arsti juurde, kus talle tehakse allergia-vastaseid süste. Olgugi, et olete teadlik oma lapse hirmust nende käikude eest, teate te ometi seda, et enamikel kordadel kestab valu vaid hetke. Täna kaebab kabinetist väljunud laps valu aga üsna kibedalt.
Mängige stseeni kaks korda. Esimesel korral püüdke tundeid eitades teha nii, et laps lõpetaks kaeblemise. Kasutage järgmisi väljendeid (soovi korral mõelge ise välja endale sobivad):
„No kuule, see ei saa ju nii valus olla!”
„Sa teed sääsest elevandi.”
„Sinu vend ei tee süstimise ajal teist nägugi.”
„Sa käitud nagu tita.”
„Sa parem harju sellega, sest hakkad neid süste saame iga nädal.”
Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.
Stseeni alustab lapse osatäitja.
II Situatsioon on sama, kuid seekord te ka tõesti kuulate.
Teie vastused näitavad, et te kuulate ja aktsepteerite tundeid, mida laps väljendab. Vastused võivad olla näiteks:
„Tundub, et see süst oli tõesti valus.”
„See süst oli kindlasti valus.”
„Mm, või nii valus.”
„Tegu on vist valuga, mida võiks soovida ainult oma halvimale vaenlasele.”
„Pole kerge neid süste nädalast nädalasse saada. Sa oled kindlasti rõõmus, kui see kord läbi on.”
Kui vestlus jõuab lõpule, küsige endalt, millised tunded teid seekord valdasid ning jagage neid ka oma rollimängu partneriga.
Stseeni alustab ka seekord lapse osatäitja.
Kui olete stseeni kaks korda läbi mänginud, võib teil tekkida tahtmine rollid ära vahetada saamaks aimu, millisena paistab situatsioon lapse seisukohast.
Kui mängisite last, kelle tundeid eirati ning eitati, kas vihastasite