Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish

ja mürgine mõju. Halvim on see, kui laps hiljem suvaliselt ajahetkel need sõnad välja kaevab ja relvana teie enda vastu kasutab.

      3. Miks ei ole hea kasutada sõna „palun”, kui tahan, et laps midagi teeks?

      Kahtlemata kuulub sõna „palun” selliste väikeste palvete juurde nagu „palun ulata soolatopsi” või „palun hoia ust lahti.” „Palun” on üldlevinud lisa muidu liialt järskudele käsklustele „ulata soola!” või „hoia ust!”

      Ütleme „palun,” et õpetada lastele, kuidas ühiskondlikult aktsepteeritaval moel väikseid palveid esitada.

      „Palun” võimaldab end kasutada rohkem pingevabadel hetkedel.

      Kui me aga oleme tõeliselt ärritunud, võib leebe „palun” meile häda kaela tuua. Mõelge selle peale järgmise dialoogi valguses:

      Ema: (püüab lahke olla) Palun ära hüppa diivanil.

      Laps: (jätkab hüppamist.)

      Ema: (valjemini) Palun ära tee seda!

      Laps: (hüppab jälle.)

      Ema: (haarab järsult lapsel käest.) Ma ütlesin PALUN, kas ma ei öelnud?

      Mis juhtus? Miks sai ema viisakusest mõne sekundiga jõu kasutamine? Asi on selles, et kui oled ennast pingutanud, kuid sind ignoreeritakse, siis järgneb sellele kiiresti viha. Sa mõtled: „Kuidas küll see laps, kellega ma nii kenasti käitusin, mulle niimoodi vastu hakkab? Ma talle alles näitan! Oota sa!”

      Kui soovite, et midagi tehtaks otsekoheselt, peaks pigem jõuliselt kui anuvalt rääkima. Vali ja kindel: „Diivanil ei hüpata!” oleks hüppamisele tõenäoliselt kiiremini lõpu teinud. (Kui laps tõrgub, saab teda alati ka olukorrast eemaldada – kiirelt sülle võttes ja kindlalt korrates: „Diivanitel ei hüpata!”)

      4. Millega seletada seda, et mõnikord lapsed reageerivad mu palvetele, teinekord jälle ei jõua ma nendeni absoluutselt?

      Küsisime kord grupilt koolilastelt, miks nad mõnikord oma vanemaid ei kuula. Nad rääkisid järgmist:

      „Olen koolist koju tulles väsinud ja kui mu ema käsib midagi teha, siis ma teen näo, nagu ei kuuleks.”

      „Mõnikord olen nii suures mängu- või telekavaatamise hoos, et ma tõesti ei kuule, mida ema ütleb.”

      „Mõnikord olen ma vihane mõne koolis juhtunud asja pärast ja lihtsalt ei taha käsku täita.”

      Lisaks laste mõtetele esitame siinkohal mõned küsimused, mida võiksite endalt küsida siis, kui teile tundub, et lapsed ei tee teist välja:

      Kas see palve on minu lapsele eakohane ja vastavuses tema huvidega? (Kas ma eeldan 8-aastaselt perfektseid lauakombeid?)

      Kas minu palve võib talle tunduda põhjendamatuna? („Miks mu ema sunnib mind kõrvataguseid pesema? Keegi ju ei näe sinna.”)

      Kas ma annan valida, millal käsku täita või nõuan „kohe praegu”? („Kas sa lähed vanni enne või kohe pärast seda saadet?”)

      Kas ma annan valida, kuidas midagi teha? („Kas sa soovid vanni kaasa võta oma nuku või paadi?”)

      Kas majapidamises saaks midagi ümber korraldada, et koostöö lapsega sujuks paremini? (Kas mõned riputuskonksud saaks panna madalamale, et lõpeks alaline võitlus riiete riidepuudele riputamise ümber? Kas mõned madalamad riiulid lapse toas teeksid koristamise kergemaks?)

      Lõpuks, kas enamus minu ja lapse ühisest ajast kulub sellele, et ma kogu aeg käsin tal midagi teha või saame me ka lihtsalt niisama koos olla?

      5. Pean tunnistama, et olen varem oma tütrele öelnud väga palju sellist, mida poleks pidanud. Nüüd püüan ennast muuta, kuid mu tütar ei tee seda minu jaoks lihtsamaks. Mida teha?

      Laps, keda on varem väga palju kritiseeritud, võib olla ülitundlik. Isegi leebe „sinu lõuna!” tundub talle süüdistusena tema hajameelsuse pärast. Selle lapse puhul on vaja palju andestamist ja tunnustamist, enne kui ta hakkab kuulma midagi, mis ei meenutaks kas või veidigi halvakspanu. Hiljem peatume selles raamatus ka sellel, kuidas aidata lapsel ennast paremana näha. Kuid enne seda tuleb tõenäoliselt läbi käia üleminekuperiood, mil laps reageerib väga kahtlustavalt ja võib-olla isegi vaenulikult oma vanemate uuele lähenemisviisile.