Sancho el Mayori õnnistati viie pojaga ja ta töötas välja kava, kuidas oma suguvõsa valdusi põlistada. Võtnud endale „kõikide hispaanlaste kuninga” tiitli, kavandas ta tuleviku, kus tema kristlikku „impeeriumi” toetab hulk talle alluvaid kuningaid. Ta määras oma vanima seadusliku poja Navarra kuningaks, andis Kastiilia ja Leóni teisele pojale ning pärandas testamendiga Sobrarbe ja Ribagorza kahele noorimale pojale. Sancho väljaspool abielu sündinud poeg Ramiro jäi testamendist välja, aga ta jäeti edasi Aragoonia baiulus’eks ehk valitsejaks.
Pole vist vaja märkida, et Sancho ilus kava ei elanud autorist kuigi palju kauem. Kõik neli kuningast poega olid peagi omavahel sõjajalal. Aastal 1050 sai Fernando Coyanza kirikukogus kinnituse kolmkümmend aastat varem Leónis vastu võetud õigustekirjale, millest nüüd sai kõikide Pürenee poolsaare kristlike riikide eeskuju ja milles kehtestati trooni päritavuse põhimõte. Seejärel pöördus ta põhitähelepanu algavale rekonkistale ehk Pürenee poolsaare tagasivallutamisele mauride käest, tänu millele ta teeniski ära õiguse nimetada end Hispaania valitsejaks. Tema põlvkonna kristlastest sõjameeste saatus oli jõuda välja Sevilla ja Toledo väravasse, enne kui nad sealt tagasi tõrjuti. Ramiro kasutas vendade hõivatuse ära. Isa surmast oli möödunud vaevalt viis aastat, kui Ramiro hõivas Sobrarbe ja Ribagorza, liitis need Aragooniaga ja krooniti kuningaks. Need kolm naaberterritooriumi, mis Ramiro ühendas, kujunesid tema kuningriigi laienemise aluseks.
Esimesed sada aastat valitses Aragooniat Ramiro dünastia, ilma et keegi oleks selle võimu ohustanud. Dünastia andis neli kuningat, kes tõusid läänenaabrite kodusõja tõttu nii Navarra kui ka Aragoonia valitsejaiks. Esialgu ei tõusnud Aragoonias esile ühtki tähtsamat linna, millest oleks võinud saada haldus- või kirikuelu keskus. Ramiro alamate vajaduse hingekarjase teenete järele rahuldasid rändvaimulikud ja väike San Pedro de Siresa benediktlaste klooster. Chaca või Jaca linn, mis varem oli Karolingide krahvkonna keskus, valiti 1063. aastal esimese Aragoonia piiskopi residentsiks. Suurem ja vanem Huesca linn – roomlaste Osca ja 11. sajandil mauride Wasquah’ kindlus – vallutati alles nelikümmend aastat hiljem. Ramiro, nüüd kuningas Sancho Ramírez, ehitas sinna kõrvale Montearagóni kindluse, et tõrjuda vaenlaste rünnakuid, aga sai linnamüüre inspekteerides juhusliku noole läbi surma. Viimast rünnakut juhtis Ramiro vanim pojapoeg, kadunud kuninga troonipärija Pedro I, kes rajas siia oma peamise residentsi ja on siia maetud. Järjekindlalt tuli ette tülisid Toulouse’i krahvidega kontrolli pärast mäekurude üle, aga veelgi suuremat ohtu tähendas kristlaste ja muslimite lakkamatu võitlus lõunas.
Seetõttu ei paistnud äsja sündinud Aragoonia kuningriigi pikaajalise püsimise võimalused kuigi head. See oli surutud tugevate Kastiilia ja Navarra kuningriigi ning mõjuvõimsate Zaragoza muslimite emiraadi vahele, kusjuures Ribagorzast edasi mõjutasid endise margi idatiiba tugevasti Barcelona krahvid. Noil kaugetel aegadel sõjapealikud kas alistasid oma naabrid või alistati nad ise. Ramirole ja tema järeltulijatele tuli kindlasti kasuks võimalus varjuda mägedes, aga nendegi ees seisis raske dilemma: territooriumi laiendamiskatsete korral tuli arvestada rivaalide kättemaksuga, passiivseks jäämise puhul oli oht stagneeruda ja meelitada kohale raisakullid. Nende ebakindlus peegeldub korduvates katsetes ühendada jõud naabritega, esmalt Navarra, seejärel Kastiilia ja lõpuks Barcelonaga.
Esialgu olid Aragoonia ajaloolised ja kultuurilised sidemed vägagi spetsiifilised. Alguste alguses oli see Rooma-eelse keldi-ibeeria hõimu asuala, mis polnud kunagi allunud ei mauridele ega Katalooniaski märkimisväärsele frankide mõjule. Pürenee poolsaare keelte ja murrete hulgas oli siinse rahva keel selgelt erinev. Ennekõike oli Aragoonia aga väike ja vaene. See ei suutnud koguda suurt sõjaväge, nagu suutis Kastiilia, ja ehkki selle rahvas oli feodaalsetest maksukohustustest põhiliselt vaba, ei olnud see võrreldav Katalooniaga ei majanduspotentsiaali ega heade väliskontaktide poolest. Seetõttu pidi see üha laieneva sõltlaste ja partnerite ringi rahuldamiseks tagama neile ulatusliku autonoomia. Vastupidi Kastiilia traditsioonidele eelistas „aragonism” austada kohalikke seadusi ja hoidus tugevdamast keskvõimu.
Väikesel Sobrarbel – üks esimese Aragoonia kuningriigi kolmest koostisosast – on riigi poliitiliste traditsioonide arengus eriline osa. Sajandeid ajalooliseks tõeks tunnistatud legendi järgi olid valitsejad kohustatud andma vande, mis tähendas ametlikku lepingut alamatega. „Meie, kes me oleme väärt sama palju kui teiegi, võtame teid oma kuningaks tingimusel, et te kaitsete meie seadusi.” Samuti olid valitsejad kohustatud kinnitama ametisse valitud ülemkohtuniku, kes jälgis nende seaduste täitmist. Nüüdisaegsed uurimused on näidanud, et nn Sobrarbe tõotus on hilisema aja väljamõeldis, aga isegi nii peegeldab see paljude kommenteerijate meelest iidse traditsiooni olemust.312
Aragoonia osa rekonkistas oli tähelepanuväärne. Hakati mängima reetlikkusele lähenevat liitlaste vahetamise mängu, kus Aragoonia ühendas jõud Kastiiliaga, et avaldada survet mauridele, või lõi kampa mauridega, et ohjeldada kastiillasi. Asjatu vägivald võttis aina hoogu. Kuningas Sancho Ramírezi valitsemisaja esimene sõjakäik 1064. aastal oli alanud suurejoonelise rünnakuga muslimite valduses olevale Barbastro linnale. Saanud paavsti õnnistuse, paisus Aragoonia ja Kataloonia vägi veelgi Akvitaaniast, Burgundiast ja Kalaabriast tulnud rüütliväe võrra. Linn võeti piiramisrõngasse ja kaitsjate kallal pandi toime veresaun. Levisid jutud, et tapeti 50 000 inimest. Paraku jäi võit üürikeseks. Sõjasaagi, orjade ja naistega koormatud ristirüütlid lahkusid, jättes maha üksnes väikese garnisoni. Seetõttu vallutas Lleidast tulnud muslimite vägi Barbastro järgmisel aastal tagasi ja kristlastest garnisoni tabas samasugune saatus nagu selle eelkäijaid.313
Barbastro esimene piiramine annab meile harukordse võimaluse heita pilk sellele, kuidas elati kristlaste ja muslimite rindel. Selle võimaluse pakub mauri kirjanik Ibn Bassam, tema omakorda oli kuulnud seda juttu juudilt, kes oli saadetud linna ostma selle tuntumaid kodanikke lunaraha eest vabaks.
Kui prantsuse ristirüütlid vallutasid … 1064. aastal Barbastro, said kõik tähtsamad rüütlid endale maja koos kõigega, mis seal leidus: naiste, laste ja mööliga … [Juut] leidis ühe mauri rõivastuses rüütli istumas diivanil ümbritsetuna mauri naistest, ta … oli abiellunud endise omaniku tütrega ja lootis, et too sünnitab talle järeltulijaid. „Tema muslimitest esivanemad talitasid samamoodi meie naistega, kui nad vallutasid meie maa. Nüüd talitame meie samuti …” Seejärel pöördus ta naise poole ja ütles vigases araabia keeles: „Võta lauto ja laula sellele härrale mõni laul.” Juut lisab: „Mul oli hea meel näha, et krahv ilmutas suurt huvi, justkui saaks ta sõnadest aru, ehkki ta jõi edasi.”314
Niisuguste kokkupuudete kultuurilised tagajärjed ei saanud olla tühised. Tõenäoliselt pole juhus, et üks niinimetatud Barbastro ristiretke juhte oli Akvitaania hertsog ja Poitou krahv Guillaume VIII, esimeste trubaduuride isa.315
Niisuguses maailmas elas Kastiilia rüütel Rodrigo Díaz (u 1040–1099), kes teenis pärast ühe Navarra väejuhi tapmist kahevõitluses hüüdnime El Campeador (Sangar). 1070. aastatel saadeti ta Sevillasse andamit koguma. Teda hakati aga süüdistama osa kuningale mõeldud varade omastamises ja ta saadeti maalt välja. Temast sai röövel ja palgasõdur, kes müüs oma sõjasalga teeneid paremale