Nagu Prantsusmaal ikka, on müügil lühike akadeemiline ajalookäsitlus. Pealkirja „Histoire du Roussillon” kandev köide, mille autor on Toulouse’i ülikooli õppejõud, algab geograafilise asendi ilukõnelise kirjeldusega: „Roussillon pole siiski üksnes merest järsult tõusev mäeahelik … See on ka suur Vahemere rannikuala, millel on kaugeleulatuv ajalugu … Roussillon võlgneb oma saatuse keerdkäikude eest kõik mere lähedusele.” Provintsi lugu jõuab meie ette iidsetest aegadest kuni tänapäevani. Perpignan sündis umbes kolmandikul sellest teest.
Esialgu oli siin kõigest lihtne Rooma-aegne villa, mis hakkas meeldima ühele Roussilloni krahvile, kes rajas 9. sajandi lõpul siia oma residentsi, andes sellele funktsioonid, mida varem oli täitnud nüüdseks varemeis Ruscino linn. Ristija Johannese kiriku sisseõnnistamise tseremoonia 16. märtsil 1025. aastal krahvi eluaseme kõrval on esimene kord, kui nimetatakse uut poliitilist ja halduskeskust.302
See malelaud, millel pärast Rooma riigi kokkuvarisemist tehti poliitikaelu käike, on ilmselt näinud palju väikesi olemasolu eest võitlevaid valitsejaid, kes olid lõksus Pürenee poolsaare üha võimsamate mauri emiiride ja endises Gallias võimule tõusnud frangi kuningate vahel. Iga teise mäetipu otsa kerkis kindlusetorn või kastell, andes tunnistust olukorrast, kus igal vähegi suuremal alal oli oma krahv ja igas orus oma vikont. Sedamööda, kuidas feodaalisandad omavahel võitlesid, hakkasid mõned valdused suurenema, teised aga känguma. Järk-järgult, kui väiksemad alla neelati, saavutas mõni suguvõsa tooniandva seisundi. Üks niisuguseid valitsejaid oli baski sõjapealik Inigo Aristra, kes tõrjus 9. sajandi alguses, varsti pärast Karl Suure sõjaretke mauride vastu, Karolingid Püreneede lääneosast välja. Teine oli 11. sajandil Sancho El Mayor ehk „Pamplona kuningas”.
Pärast Frangi riigi ja selle teisele poole Ida-Püreneesid jäänud valduste ehk Marca Hispanica lagunemist läheb lugu põrgulikult keeruliseks. Ajalooannaalid loetlevad hulgi kuningaid, vürste ja krahve, kellel kõigil on väga kummalised nimed. Kes täpselt oli Suniaire I, rääkimata juba pikast reast Guillabertidest, Gausfredidest ja Guinardidest? Kas krahv Raymond Berenguer II (valitses 1076–1082) pole mitte seesama, kes oli Berenguer Raymond II (valitses 1076–1097)? Ja kas kõik Raymondid (või Raimundid) on või ei ole Ramónid?
Nendele küsimustele vastuseid otsides ronime mööda sillutatud tänavaid Perpignani tsitadelli juurde. Siin ootab veel üks üllatus: vägev kindlust meenutav ehitis, mis kandis nime Le Palais des rois. See pole sugugi niisugune, nagu palee peaks asjatundja arvates välja nägema, vaid meenutab pigem seiklusromaani kõrbekindlust, mis on siia veetud Sahara liivade vahelt. Aeda kaunistavad palmipuud, majas aga näeme enneolematut segu gooti kirikuvõlvidest ja eksootilistest mauri stiilis siseõuedest. Kõik kultuurilised ja ajaloolised teenäitajad on lootusetult sassis. Kes olid need kuningad ja kus oli nende kuningriik?
2010. aasta suvel võõrustas Perpignan kahekümne kolmanda iga-aastase muusika-, tantsu-, teatri-, tsirkuse- ja filmifestivali Estivales külalisi. Kolme juulinädala jooksul korraldasid sajad artistid lugematu hulga etendusi ja etteasteid, mida kogunes nautima kümneid tuhandeid huvilisi. Keskaegse Saint-Jean-le-Vieux’ kiriku kõrvale Campo Santosse rajatud laval toimusid suurejoonelised vabaõhuetendused, vaiksemaid etteasteid esitati Minimes’i kloostris. 2010. aastal lisati peateemale „Vahemere kultuur” Aafrika värve. Esinejate hulgas olid flamenkorühm Dunas Sevillast, Hollandi tantsuteater, Salif Keita Malist, Victoria Chaplini nähtamatu tsirkus, Africa Umoja Ensemble Lõuna-Aafrikast ning niisugused lauljad nagu Vanessa Paradis ja Alain Souchon.303 Siiski leiavad paljud, et kõige parem on avastada Perpignani festivalisündmustest pisut eemal, kus muretu rahvahulk naudib tänavakohvikutes tähistaeva all veini, maitseb suupisteid, plaksutab tänavakunstnikele, kuulab pargis mustlaskitarriste või improviseeritud džässansamblit või tantsib lõhnavate hibiskuste all kuni koiduni.
Perpignani taustal kõrguvad suurejoonelised Püreneed, mille tume siluett joonistub selgelt festivalitaevale. Rohkem kui 300-kilomeetrine ahelik ulatub merest mereni, Côte Vermeille’ maaliliste Collioure’i ja Banyulsi kommuuni külade juurest kuni Biarritzi ja Bayonne’i elegantsete kuurortideni Atlandi ookeani rannikul. Siia vahele jääb segiläbi hulk kaljuseid ahelikke, sügavaid haljaid orgusid, fantastilisi kuristikke, kõrgeid platoosid, järskude nõlvadega kurusid, üksikuid rusukaldeid ja kõrbelisi alasid, vägevaid lumesulaveest toituvaid jõgesid, kristallselgeid järvi ja lilledest kirendavaid karjamaid, rohkem kui 3000 meetri kõrgusel algab aga jääliustike, lumeväljade ja järskude mäetippude maailm. Kõrgeimad tipud – Pic de Aneto (3404 meetrit), Maladeta (3310 m) ja Monte Perdido (3357 m), kui kasutada hispaaniakeelseid nimesid – paiknevad kõik mäestiku keskosas. Üle 350 aasta on see vägev looduslik barjäär lahutanud Prantsusmaad Hispaaniast. Ühe väikese erandiga – Vall d’Aran – kulgeb Prantsuse-Hispaania piir täies ulatuses piki Püreneede ahelikku.
Kui rääkida ajaloolistest provintsidest, mille asemele tulid Prantsuse revolutsiooni ajal departemangud, siis ulatusid Püreneede põhjanõlvade Vahemere-poolsesse otsa Cerdagne ja Roussillon, mille mõlema ajalugu ulatub tagasi Marca Hispanica aegadesse. Lõunapoolsetel nõlvadel, kui hakata liikuma Costa Brava poolt, kulgeb piirijoon paralleelselt mäeahelikuga läbi Kataloonia põhjaosa, mööda Andorra vürstiriigist ja tagasi Kataloonia loodenurka. Ajalooliselt tähendab see retke läbi mitme iidse krahvkonna, alustades Pereladaga rannikul ja lõpetades mägede südames asuva Pallarsiga.
Mõnes lõigus on Püreneede Prantsusmaa-poolne külg raskemini ligipääsetav kui Hispaania pool. Nii jäi Andorrast põhja poole suunduv Ariège’i org Cerdagne’ist ja Roussillonist poliitiliselt eraldatuks just peaaegu läbimatute ühendusteede tõttu. Seetõttu tõrjuti Foix’ krahvid, kes omal ajal valitsesid Ariège’i, läände Béarni ja Navarrasse. Ehkki Püreneede idaosas on mitu võimsat tippu, on see alati meelitanud inimesi siia asuma, mitte aga etendanud kultuurilise ja keelelise barjääri osa, mida Pariisi ja Madridi poliitika kujundajad oleks võib-olla eelistanud. Näiteks katalaani keele leviala ulatub ka üle Püreneede aheliku, täpselt nagu baski keel lääne pool.
Roussillon (katalaani Rosselló) hõlmab lühikese rannikulõigu ja pika osa Püreneede ahelikust. Selle 3840 ruutkilomeetri suurust territooriumi ilmestavad üks kõrge mägi ja kaks suuremat jõge. Le Mont Canigou ehk Canigo (2784 meetrit), kus katalaanid süütavad oma traditsioonilised suvise pööripäeva lõkked, paistab merele peaaegu kauge Marseilles’ni. Têti ja Techi jõgi, mis varustavad Roussilloni tasandikku veega, saavad alguse vastavalt Conflent’i ja Vallespiri kõrgustikult, kus omal ajal olid iseseisvad krahvkonnad. Piirkond on kuulus Côte Vermeille’ veinide (vin doux naturel), iidsete Rooma-aegsete kirikute (näiteks Saint-Michelde-Cuxa ja Saint-Martin-du-Canigou) ning mõne „Prantsusmaa kõige kaunima küla” poolest, nende hulgas Castelnou, Evol, Mosset, Vinca ja Saint-Laurent-de-Cerdans.304 Alates 13. sajandist kujutas Roussilloni põhjapiir Caspiri platoost kuni keskaegse Salses’i kindluseni kaitseliini üha võimsama Prantsusmaa vastu. See kaitseliin on silmitsi „viie Carcassonne’i pojaga, st prantslaste Aguilari, Quéribus’, Peyrepertuse’i, Puilaurens’i ja Termes’ kindluslossiga piki Languedoci piiri. Salses rajati just eesmärgiga sulgeda tühik mereäärsete laguunide ja sisemaa kõrgustike vahel.
Roussilloni rahvakultuur erineb märgatavalt kõikide teiste Prantsusmaa regioonide omast.305 Sardana on puhtalt katalaanide tants, üksteisel käest kinni hoidvad mehed ja naised võtavad ringi ja liiguvad 6/8 taktis muusika saatel edasi-tagasi. Tüüpilist ansamblit nimetatakse coble’ks; üheksa või kümne puhkpillimängija instrumendid on tenora ja tible (tenor- ja bassoboe), flabiol (flööt) ja kitsenahast bodega (torupill), mida tavaliselt saadavad trumm ja kontrabass. Igas augustis korraldatakse Amélie-les-Bainsis (Els Banys d’Arles) rahvusvaheline rahvakultuurifestival.306
Erinevalt Roussillonist on Cerdagne (katalaani Cerdanya,