Uurides Burgundia võimusuhteid 1360. aastatel, võib lugejat kergesti tabada nii-öelda Paliis-Rondon, nagu jaapanlased ütlevad kõõrdsilmsuse kohta. Kolm peamist tegelast olid Prantsuse kuningas Jean II de Valois ja tema kaks poega: Charles de Navarre ja Philippe le Hardi. Üks selgitus kõlab niimoodi:
Navarra Charles II oli Burgundia hertsogi Robert II vanema tütre Burgundia Marguerite’i pärija. Prantsuse kuningas Jean II oli Burgundia hertsogi Robert II teisena sündinud tütre, Burgundia Jeanne’i poeg ja pärija. Jean oli Philippe’i isa esimese astme nõbu, Charles aga Philippe’i isa esimese astme nõo poeg ehk teise astme nõbu. Charlesi ema Jeanne oli surnud juba 1349. aastal. Jeani olukorda parandas ka see, et ta oli leseks jäänud Auvergne’i Jeanne’iga abiellunud noore hertsogi kasuisa …246
See, nagu võibki arvata, pole õige viis olukorda selgitada, isegi kui siin on kõik õige.
Teine võimalus on jätta sugulussidemete sasipundar spetsialistide hooleks ja piirduda nimede ning poliitikaga. Sellest on abi, kui on algusest peale selgeks tehtud, et kolm naist kasutasid kõik sama nime – Burgundia Marguerite – ja kolm meest kandsid kõik nime Philippe de Valois. Üks nendest, keda teatakse ka kui Philippe de Rouvres’i (1347–1361), algatas 1361. aastal tahtmatult kriisi, surres noorena uuesti levima hakanud katku, saamata järglasi. Oleks ta ellu jäänud, võinuks ta liita oma valdused valutult hertsogkonnaga ja oma naise valdused pfaltskrahvkonnaga. Selle asemel läksid nähtavasti kõik tema tiitlid rivaalide kätte. Pealegi otsustas Prantsuse kuningas Jean Hea ignoreerida esmasünniõiguse põhimõtet ja panna Burgundia hertsogkonna puhtpoliitilistel põhjustel oma neljanda poja jaoks kõrvale.
Kuninga neljanda poja, juba teismelisena 1356. aastal Poitiers’ lahingus inglaste Musta Printsi vastu kannuseid teeninud Philippe de Valois’ (Philippe le Hardi – Philippe Julge) on kõikide järgnenud sündmuste mõistmise võti. Hoolimata tagasihoidlikust kohast Prantsusmaa troonipärijate pingereas, läks tal korda saavutada tooniandev seisund regentide nõukogus, mis pärast tema isa surma 1364. aastal juhtis Prantsusmaad aastakümneid.247 Abielludes aga Philippe de Rouvres’i lese Marguerite de Dampierre’iga, kes oli Flandria pärijanna (kus teda teati Marghareta van Male nime all), päästis ta hulga õigusi ja tiitleid, mis olid varem kaduma läinud. Nende hulgas oli eluliselt tähtis õigus valitseda Burgundia pfaltskrahvkonda, mis tagastati Marguerite’ile 1384. aastal pärast tema isa surma. Tulemuseks oli uuesti ühendatud Burgundia, kuhu kuulusid hertsogkond ja krahvkond, mis liitusid üheks tervikuks Philippe le Hardi pika elu viimasel kahel kümnendil. Seda üksust Bryce’i loetelus eraldi ei ole, see on kombinatsioon numbritest X ja VII.
Kellelegi polnud muidugi üllatus, et hertsogkonna-krahvkonna tekkimine – mis osutus võimalikuks ainult tänu Prantsusmaa ja Saksamaa üheaegsele nõrgenemisele – tekitas tõsiseid hõõrumisi. Prantsusmaal põhjustas see kodusõja, kus peamised pooled olid kaks õukonnafraktsiooni, burgundlased ja armanjakid, kelle intriigid põimusid peagi Sajaaastase sõja poliitikaga. Esimesed püüdsid säilitada häid suhteid nii Philippe le Hardi järeltulijate kui ka Burgundia inglastest liitlastega. Teised kui prantsuse patrioodid mõistsid lahku löönud hertsogkonna tegevuse ja reetliku liidu inglastega hukka. Kui inglased okupeerisid aastail 1418– 1436 Pariisi, osalesid selles ka Burgundia väed. Keisririigi sakslased, kes olid lootusetult takerdunud omaenese sisetülidesse, ei suutnud kuidagi sekkuda enne, kui 1430. aastatel algas Habsburgide ajajärk. Kõik, välja arvatud ehk keisri kantselei ametnikud, olid unustanud, et Burgundia kuningriik polnud ametlikult hingusele läinud. Esialgu aga võisid hertsogid ja krahvid nautida vaba põlve.
Seda hämmastavat uut moodustist, mis tegutses edukalt 14. sajandi lõpust 15. sajandi lõpuosani, on üldiselt ja ebatäpselt nimetatud Burgundia hertsogkonnaks, mõnikord ka lihtsalt Valois’de Burgundiaks; seda valitsesid Prantsuse hertsogid, kes ütlesid nüüd Pariisi eestkostest lahti, et luua oma hiilgav, jõukas ja edukas kultuur.248 Siiski pole üldiselt ülekaalus olev prantslaste vaatenurk ilmtingimata parim ja kindlasti tuleb eelistada ajaloolist mõistet „Burgundia riigid”, nagu tuleb eelistada ka selle valitsejate kohta kasutatud topelttiitlit hertsog-krahv. Kogu ettevõtmise edukus tulenes tõsiasjast, et Prantsuse hertsogkond ja keisririigi krahvkond, olles ühendatud personaalse liidu alusel, sulandusid uueks üksuseks, mis polnud ei Prantsuse ega Saksa haldusüksus. Philippe le Hardi suguvõsa oli ainult pooleldi prantsuse päritolu, teine pool oli flaami verd, ja kuna Philippe’i flaamlannast naine Marguerite de Dampierre oli sünnilt keisri alam, olid nad vähemalt osaliselt keisririigi alamad. Pealegi kõlas Boulogne’ist Schwarzwaldini ulatunud hertsog-krahvide loodud valduse taustal romantilisena mõte, et nad taastavad ammuilma kadunud Lotharingiat.
Rohkem kui sajandi kestnud ühendatud Burgundiat valitses kõigest neli hertsog-krahvi: Philippe le Hardi ehk Filips de Stoute (Philippe Julge, valitses 1364–1404), Jean sans Peur ehk Jan zonder Vrees (Jean Kartmatu, v 1404–1419), Philippe le Bon ehk Filips de Goede (Philippe Hea, v 1419–1467) ja Charles le Téméraire ehk Karel de Stoute (Charles Südi, v 1467–1477). Hollandi ja flaami ajaloolastel on muidugi oma nimekirjad. Kui nemad räägivad valitsejatest, kes olid korraga hertsog (hertog) ja krahv (graaf), siis ei pea nad silmas Burgundiat, vaid neid, kes olid ka Flandria ja Artois’ krahvid. Näiteks Charles Südil oli viisteist tiitlit: Arois’ krahv, Limburgi hertsog, Brabanti hertsog, Lothier’ hertsog, Burgundia hertsog, Luksemburgi hertsog, Burgundia pfaltskrahv, Namuri markkrahv, Charolais’ krahv, Zeelandi krahv, Flandria krahv, Zutpheni krahv, Gueldersi hertsog, Hainault’ krahv ja Hollandi krahv.249
Mitte ükski hertsog-krahv ei olnud kuningas. Kroonimine sõltus paavsti armust, ent ükski paavst poleks söandanud esile kutsuda nii Prantsuse kuninga kui Saksa keisri pahameelt sellega, et kroonib kellegi Burgundia kuningaks. Tegelikult aga jätsid Burgundia valitsejad oma õukonna hiilguse, linnade jõukuse ja külastajate rohkuse poolest varju peaaegu kõik nende kaasaegsed kroonitud pead, nad olid kõiges sama hästi kui kuningad, välja arvatud tiitel.250
Uue poliitilise üksuse territoorium erines oluliselt kõikidest eelmistest Burgundiatest. Ehkki see rajanes hertsogkonnal ja krahvkonnal, ulatus suurem osa liitriigist rannikuäärsetele aladele kaugel põhja pool ega hõlmanudki suurt osa ajaloolisest Burgundiast. Brügges sündinud Marguerite de Dampierre’i isiklik pärand oli tunduvalt suurem ja rikkalikum kui tema abikaasa osa. See ulatus varem Prantsusmaale kuulunud Vermandois’ ja Ponthieu krahvkonnast keisririigi valduses olnud Hollandi ja Gelderlandi krahvkonnani, kusjuures sellele alale jäid kõik Madalmaade suured linnad: Amiens, Arras, Brügge, Gent, Brüssel ja Amsterdam. Mõningad tühikud selles ahelas – Utrecht, Cambrai, Liège ja Luxeuil – täitsid Burgundiast sõltuvad piiskopkonnad. Üks Saksa-Rooma keisririigi Burgundia fragment, millest Saksa keisrid kramplikult kinni hoidsid, oli Neuchâteli krahvkond (tänapäeval kanton Šveitsi loodeosas). See sai võimalikuks seetõttu, et keiser Rudolf I võttis Neuchâteli kõigepealt oma isiklikuks valduseks, enne kui andis selle ühe oma poolehoidja mõju alla. Saksamaa lähedus kindlustas keisri püsiva hoole ja tähelepanu, mis nõrgendas kuni Vestfaali rahuni 1648. aastal nii Valois’ hertsog-krahvide kui ka Šveitsi konföderatsiooni haaret.251 Aastail 1707–1806 kuulus see Burgundia kummalisel kombel Preisimaale.
15. sajandile langes keskaja linnade õitseaeg. Eriti kehtib see kahe keskuse, Burgundia aladel paiknevate Põhja-Itaalia ja Madalmaade kohta, mis olid ka tõeline renessansi häll. Kunstid ja teadus arenesid käsikäes kaubandusega.
Brügge,