„Tõesti?” küsis Ragen.
„Neetud, muidugi on,” ütles Rusco. „Enne kui ma siia asulasse tulin, tunti siin vaid vahetuskaubandust.” Tema suus kõlas see nagu sõimusõna ning ta sülitas põrandale. „Nad korjasid oma töö viljad kokku ja kogunesid igal pühapäeval väljakule vaidlema, kui mitu uba on väärt üht maisitõlvikut või kui palju riisi tuleb anda püttsepale, et ta teeks riisi mahutamiseks tünni. Ja kui sel päeval endale vajalikku kätte ei saadud, siis pidi ootama järgmise nädalani või käima ukselt uksele. Nüüd võib igaüks tulla siia mis tahes päeval, mis tahes kellaajal päikesetõusust päikeseloojanguni, ja müüa kaupa arvelduspunktide eest, et hankida endale kõike tarvilikku.”
„Kogukonna tugisammas,” märkis Ragen kuivalt. „Ja vastutasuks ei nõua sa midagi.”
„Ei midagi peale kenakese kasumi,” teatas Rusco irvitades.
„Ja kui tihti tahavad külaelanikud sind petisena oksa tõmmata?” küsis Ragen.
Rusco kissitas silmi. „Liiga tihti, kui mõelda, et pooled neist oskavad arvutada vaid oma sõrmede piires ning teine pool oskab lisaks appi võtta varbad,” ütles ta.
„Selia lubas, et kui nad järgmine kord üritavad, oled omapäi.” Rageni sõbralik hääl oli äkki karmistunud. „Kui sa just oma panust ei anna. Asula vastasservast leiab märksa hullemaid kannatusi kui kohustus kirju ette lugeda.”
Rusco kortsutas kulmu, ent võttis nimekirja vastu ja tassis raske koti oma laoruumi.
„Kui hull asi õigupoolest on?” küsis ta tagasi tulles.
„Hull,” vastas Ragen. „Kakskümmend seitse surnut, ja mõned on ikka veel kadunud.”
„Looja,” ahhetas Rusco, joonistades enda ette õhku loitsumärgi. „Mina arvasin, et halvimal juhul ehk üks pere.”
„Oleks see vaid nii,” ühmas Ragen.
Mõlemad vaikisid viivu, nagu oli kohane, seejärel vaatasid korraga teineteisele otsa.
„Kas teil on selle aasta sool kaasas?” küsis Rusco.
„Kas sinul on hertsogi riis valmis?” vastas Ragen.
„Hoidsin seda terve talve, kuna tulite nii hilja,” lausus Rusco.
Ragen kissitas silmi.
„See kõlbab endiselt!” kinnitas Rusco, tõstes ühtäkki nagu anuvalt käed. „Hoidsin seda pitseeritud tünnides ja kuivana ning närilisi mu keldris pole!”
„Saad ju aru, et ma pean kontrollima,” ütles Ragen.
„Otse loomulikult,” nõustus Rusco. „Arlen, too see lamp!” käsutas ta poissi, osutades sõrmega letiotsa poole.
Arlen sibas laterna juurde ja võttis tuleraua. Ta süütas tahi ja langetas aupaklikult klaasi. Tema kätte polnud kunagi varem ühtegi klaaseset usaldatud. Klaas oli külmem, kui ta oli arvanud, aga soojenes kiiresti, kui leek seda limpsis.
„Võta see ja mine meie ees keldrisse,” kamandas Rusco. Arlen püüdis varjata oma elevust. Ta oli alati tahtnud näha, mis peitub kõrtsileti taga. Kõneldi, et kui ka kõik Ojaäärsel laoksid kogu oma vara ühte hunnikusse, ei oleks sellest võrdset Kuldi keldri imedele.
Ta jälgis, kuidas Rusco sikutas rõngast põrandal ja avas suure luugi. Arlen astus kärmesti lähemale, kartes, et vana Kult võib meelt muuta. Ta läks kriuksuvatest astmetest alla, hoides laternat kõrgel, et teed valgustada. Seejuures langes valgus kasti- ja tünnivirnadele, mis ulatusid põrandast laeni, nende ühtlased read edasi pimedusse sirutumas. Põrand oli puust, et maa-alused ei saaks Maapõuest otse keldrisse tõusta, kuid sellegipoolest olid seinte ääres riiulitele uuristatud loitsumärgid. Vana Kult oli oma aaretega hoolas.
Kauplusepidaja juhatas nad mööda vahekäiku keldri tagaossa, kinnipitseeritud tünnide juurde. „Need ei paista rikutud olevat,” ütles Ragen puitu uurides. Ta pidas hetke aru ja valis siis huupi. „See seal,” lausus ta, osutades ühele tünnile.
Rusco uratas ja tõstis nõutud tünni virnast. Mõned väitsid, et tema amet on kerge, aga tema käsivarred olid niisama sitked ja jämedad nagu nendel, kes viibutasid kirvest või sirpi. Ta avas pitseri ja keeras tünnil kaane pealt, kühveldades madalasse panni riisi, et Ragen võiks seda uurida.
„Hea Soiseraba riis,” kiitis ta sõnumitoojale, „ja näha pole ühtegi kärsakat ega riknemise märki. Milnis saab selle eest ilusat hinda, eriti nii pika aja järel.” Ragen uratas ja noogutas, niisiis pitseeriti tünn uuesti kinni ja nad pöördusid trepist üles tagasi.
Mõnda aega vaieldi selle üle, kui mitu tünni riisi on rasked soolakotid väärt. Lõpuks ei paistnud kumbki rahule jäävat, kuid nad surusid kokkuleppe märgiks kätt.
Rusco kutsus oma tütred ning kõik läksid välja vankri juurde, et hakata soola maha laadima. Arlen proovis üht kotti tõsta, aga see oli kaugelt liiga raske ning ta lõi tuikuma ja kukkus, pillates koti maha.
„Ettevaatust!” pahandas Dasy, andes talle võmmu kuklasse.
„Kui sa tõsta ei jaksa, mine hoia ust!” haugatas Catrin. Catrinil endal oli üks kott õlal ja teine lihava käsivarre all kaenlas. Arlen ajas end püsti ja kiirustas talle ust avama.
„Kutsu Ferd Mölder ja ütle talle, et me anname viis… ei, neli arvelduspunkti iga kotitäie eest, mis ta peeneks jahvatab,” käsutas Rusco Arlenit. Enamik Ojaäärse rahvast töötas ühel või teisel moel Kuldi heaks, kuid Kesktanuma omad veel eriti. „Viis, kui ta pakib selle koos riisiga tünnidesse, et seda kuivana hoida.”
„Ferd on Metsaveerel,” teatas Arlen. „Peaaegu kõik on seal.”
Rusco uratas, aga ei vastanud. Peagi oli vanker tühi, kui välja arvata mõned kastid ja kotid, mis ei sisaldanud soola. Rusco tütred piilusid neid himukalt, aga pidasid suu.
„Täna õhtul tassime riisi keldrist üles ja hoiame seda tagatoas, kuni olete valmis pöörduma tagasi Milni,” ütles Rusco, kui viimane kott oli sisse viidud.
„Tänan sind,” sõnas Ragen.
„Nii et hertsogi äri on aetud?” küsis Rusco irvitades, paljuteadlik pilk vilksamas vankrisse jäänud kraamile.
„Hertsogi äri küll,” kostis Ragen ja irvitas vastu. Arlen lootis, et kuni nad tingivad, antakse talle veel üks õlu. See tekitas peas kuidagi kerge tunde, nagu oleks ta külmetunud, kuid ilma köhimise, aevastamise ja valudeta. Tunne meeldis talle, ta tahtis seda uuesti proovida.
Ta aitas ülejäänud kraami kõrtsituppa kanda ning Catrin tõi taldriku võileibadega, millel olid paksud lihaviilakad. Arlenile anti teine kruusitäis õlut, et sööki alla loputada, ning vana Kult lubas märkida talle töötasuks arveraamatusse kaks arvelduspunkti. „Sinu vanematele ma ei räägi,” lausus Kult, „aga kui sa need õlle peale kulutad ja vahele jääd, siis pead tööga hüvitama peapesu, mille sinu ema käest saan.” Arlen noogutas innukalt. Tal polnud kunagi olnud kaupluses omaenda arvelduspunkte, mille eest osta.
Pärast lõunasööki läksid Rusco ja Ragen leti juurde ning avasid sõnumitooja teised kaubapakid. Arleni silmad lõid särama, kui aarded nähtavale tulid. Siin olid kõige peenema riide rullid, mida ta oli iial näinud, metallist tööriistad ja nõelad, keraamika ja eksootilised vürtsid. Oli koguni paar sätendavat, küütlevat klaasist karikat.
Paistis, et Kuldile ei avaldanud need muljet. „Graigil oli mullu etem valik,” ütles ta. „Annan teile kogu kupatuse eest… sada arvelduspunkti.” Arleni suu vajus ammuli. Sada punkti! Selle eest oleks Ragen võinud osta pool Ojaäärset.
Aga Rageni jättis see pakkumine ükskõikseks. Tema pilk karmistus jälle ning ta virutas käega lauale. Koristavad Dasy ja Catrin vaatasid heli peale sinnapoole.
„Maapõue sinu punktid!” urises ta. „Ma ei ole mõni talumats ning kui sa ei taha, et gild sinu tüssamistest teada saaks, ei solva sa mind edaspidi niimoodi.”
„Ärge