Maalingutega mees. Peter V. Brett

kaupa põrnitses ta ümbritsevat pimedust, kuid vaimusilmas nägi ta ainult isa nägu, kes vahtis nende poole ohutust kohast loitsumärkide tagant.

* * *

      Koidu eel jäi vihm järele. Arlen kasutas ilma paranemise ära, et küna kergitada, ent ta kahetses seda kohe, kui puidu alla kogunenud soojus laiali hajus. Ta langetas küna uuesti, kuid piilus välja, kuni taevas hakkas heledaks tõmbuma.

      Kui läks piisavalt valgeks, et näha, oli suurem osa maa-aluseid juba haihtunud, aga mõned aeglasemad viibisid senikaua, kuni taeva tumesinine muutus kahvatulillaks. Ta kergitas taas küna ja ajas end püsti, katsudes tulutult maha pühkida külgekleepunud muda ja räppa.

      Käsivars oli kange ning pakitses, kui ta seda sirutas. Ta langetas pilgu ja nägi, et seal, kus tulesülg oli tabanud, oli nahk erepunane. Poris veedetud öö oli ka millekski hea, mõtles ta, teades, et tema enda ja ema põletushaavad oleksid hoopis hullemad, kui neid poleks öö otsa surutud külma mutta.