Kiirabiautost kostis summutatud heli ja Tinna suunas oma tähelepanu uuesti sinnapoole. Ta lootis, et keegi tuleb majast välja, nii et ta saaks teada, mis on juhtunud, aga sebimine kiirabiauto ümber oli parem kui mitte midagi. Maja oli muidugi huvitavam. Võib-olla olid nad seal sees kurjategija kinni võtnud, lihtsalt tema ei näinud seda, sest seinad olid ees. Kui need oleksid õhukesed seinad, suudaks ta neist võib-olla läbi vaadata, just nagu ühel päeval on võimalik temast endast läbi näha. Ta kissitas silmi, lootes paremini näha, kuid see ei aidanud. Aga midagi oli seal ikkagi lahti: esimesel politseiautol, mis kohale jõudis, oli sireen sisse lülitatud. Kui tema sõbranna kooli mänguväljakul jalaluu murdis, polnud ühtegi politseiautot tulnud, seega oli ebatõenäoline, et nad ka siis kohale tuleksid, kui naisega oleks mõni õnnetus juhtunud. Kui tegemist oli aga murdvargaga, siis Tinna igatahes lootis, et politsei paneb ta vangi. See oli kena naine, kes selles majas elas, ja ta polnud seda ära teeninud, et temaga midagi halba juhtuks. Küljelt küljele liikuv kiik tegi häält. Tüdruk nägi, kuidas kaks meest tulid kiirabiautost välja ja võtsid tagant kanderaami. Ta ohhetas. See ei tähendanud head. Millal ta naist järgmine kord näeb? Võib-olla peab ta paljudeks kuudeks haiglasse jääma. Viimati pidi Tinna ise nelikümmend päeva haiglas olema. Aga see ei muutnud midagi. Ta võis alati oodata. Ta oli tihtipeale mitu kuud järjest midagi oodanud. Asju, mis on tõeliselt olulised.
Tinna tõusis kiigel püsti, et paremini näha. Ta hoidis ketist kõvasti kinni, sest liiga kiirest püstitõusmisest läks pea uimaseks. Tinna pani silmad kinni ja ebameeldiv tunne kadus nagu alati. Ta tuletas endale meelde, et uimasus on hea asi, et see on peaaegu nagu minestamine ja märk sellest, et keha põletab rasvu. Kui Tinna silmad jälle lahti tegi, olid kanderaamiga mehed majja sisse läinud ja väljas polnud enam liikumist näha. Kiirabiauto oli pargitud otse maja ette ja varjas vaate välisuksele. Tinna sirutas end nii pikaks, kui suutis, et näha, kas uks on lahti, ent tulutult. Kas ta peaks koju tagasi minema või ootama, kuni naine välja kantakse? Tegelikult ei olnud tal põhjust koju minna. Seal ei olnud kedagi, sest ema ei saanud töölt vabaks enne kella viite, kuigi Tinna koolis oli õpetajate päev. Teda ei oodanud kodus mitte keegi.
Ta kõverdas põlvi ja kiigutas end püsti seistes, ilma et oleks seda kuidagi eriliselt ette kavatsenud. Tore oli tunda tuult juukseid sasimas ja ta lisas kiirust, kuni talle meenus, et õhk pole tema sõber, ja ta aeglustas otsekohe hoogu. Süda puperdas sees, kui ta proovis kiike peatada. Kui see oli seisma jäänud, tundis ta end kohe jälle paremini ja juurdles, mida ta peaks naisele ütlema, kuidas ta peaks selle sõnadesse panema, et ta teab, kes naine tegelikult on. Tinna naeratas iseendale. Naine oleks kindlasti üllatunud ja tal oleks hea meel. Tinnal oli ikka veel meeles, kui kurb naine oli olnud, kui Tinna isa oli sellesse nii halvasti suhtunud, mida naine talle öelda püüdis. Isa oli tõeline lollpea. Vastik purjus lollpea, kes ei saanud Tinnast sugugi paremini aru kui ema. Ema oli tegelikult isegi hullem, ta rääkis pidevalt ainult toidust ja sellest, et Tinna peab sööma, ja mõnikord ta isegi nuttis. Sellepärast oli Tinnal hea meel igal teisel nädalavahetusel isa juurde minna, sest isa ei tahtnud temast midagi. Ta ütles Tinnale küll, et ta peaks sööma, aga ei hakanud sellepärast silma peal hoidma, kas ta tegelikult sööb või mitte. Erinevalt emast. See sobis Tinnale. Isa huvitus Tinnast nii vähe, et ei saanud isegi sellest aru, et Tinna kuulis kõike, mis toimus tema ja selle naise vahel tol õhtul, kui ta külla läks. Tinna oli majja sisse astunud, ilma et isa või tema külaline oleksid seda tähele pannud, ja isa vali vihane hääl tähendas, et seda vähem soovis Tinna endale tähelepanu tõmmata. Ta teadis, kuidas end väikeseks teha, kuna see oligi tegelikult tema eesmärk: ta tahtis lõpuks nähtamatuks muutuda. Kui ta on selle saavutanud, oleks tal võimalik nende vahele astuda ja vaadata nende näoilmeid ja kehakeelt, kui nad omavahel tülitsevad. Aga päris nii osav ta veel ei olnud, nii et ta pidi leppima toa ukse juurde hiilimise ja nende vestluse pealtkuulamisega. Kui vestlus oli lõppenud, läks ta uuesti välja ja teeskles, et on just tulnud, kui ta nägi, et naine ära läks. Isa oli ebatavaliselt halvas tujus, kui ta Tinna sisse lasi, aga tüdruk teeskles, nagu oleks kõik tavaline, ja lõpuks oligi isa tavaliseks muutunud ega pööranud tähelepanu muule kui telekas näidatavatele spordivõistlustele.
Sellest, et Tinna oli pealt kuulanud, teadis naine sama vähe kui isagi. Võib-olla ei teadnud ta sedagi, et Tinna üldse olemas oli. Erinevalt isast oleks tal aga selle üle hea meel, kui ta teada saaks, et tüdruk oli kuulnud, mis toimus, ja ta tahaks teda kindlasti paremini tundma õppida. Tinna oli näinud tema nime ja telefoninumbrit paberilehel, mille ta oli Tinna isa laua peale jätnud, et too saaks hiljem ühendust võtta. See oli nõudnud suurt kannatlikkust, sest isa oli lehe puruks rebinud ja tükid põrandale visanud, nii et Tinna pidi need kõigepealt uuesti kokku panema, et lugeda, mis seal kirjas oli. Naise nime ja telefoninumbrit teades oli tühiasi tema aadress välja uurida. Mõnikord oli ta tulnud siia lihtsalt selleks, et maja vaadata, ilma isegi täpsemalt teadmata, mida ta täpselt ootas. Eelmine õhtu oli lõpuks olnud teistsugune ja Tinna oli jälginud toimunut suure huviga. Tegelikult polnud juhtunud suurt midagi, aga võib-olla lõpuks pidi kõik veel selguma. Ta mõtles paberitükile, mis oli tuules lendu tõusnud ja hekki kinni jäänud. Tinna oli selle üles võtnud ja enda juurde koju ära peitnud. See oli oluline. Tinna oli selles kindel. Ta ei teadnud ainult, miks täpselt. Kuid ühel päeval pidi see selguma.
Ta istus uuesti kiigele ja haakis oma haprad küünarnukid pruunide kettide ümber. Metalli lõhn peopesades meenutas talle eelmist suve, kui ta oli püüdnud üle võlli kiikuda, ise surmkindel, et see põletaks vähemalt tuhat kalorit. Tal oli sellest parema jala peal ikka veel inetu arm, kuna katse ebaõnnestus täielikult. Tollal polnud õhk teinud teda mitte paksemaks, vaid hoopis kõhnemaks. See tegi kõik nii keeruliseks, et reeglid muutusid pidevalt ja Tinna pidi kogu aeg valvel olema, et ta ei läheks paksuks, paksemaks, kõige paksemaks.
Ta teritas kõrvu. Üle tänava kostis meeste hääli. Ta tõusis uuesti kiigel püsti, et näha, kas naine kantakse kiirabiautosse. Seekord oli ta ettevaatlikum, et mitte uimaseks muutuda. Ta ei tahtnud sellest vaatepildist ilma jääda. Esmalt ilmus välja politseinik, kes kõndis kiirabitöötajate ees ja avas neile auto uksed. Mehed järgnesid kanderaamiga ja tüdruk kangestus. Ta kissitas silmi ja judises. Võib-olla oli sellele mingi seletus? Äkki oli naisel palavik ja ta ei tohtinud külma saada? Tinna hüppas kiigelt maha ja läks kiirel sammul kõnniteele. Politseinik, kes kiirabiauto tagumisi uksi lahti hoidis, märkas teda ja osutas käega, et ta ära läheks. „Siin pole midagi vaadata. Mine koju,” ütles ta talle.
Tinna ei öelnud midagi. Üldiselt kartis ta võimukaid meessoost isikuid, ükskõik, kas see oli arst, koolidirektor, bussijuht või keegi teine, kes teda käsutada tahtis. Nüüd aga tundus talle, nagu polekski politseinikku tegelikult seal, nagu ta ei puutuks temasse. Tundus, nagu ta oleks kolmemõõtmeline pilt nähtamatul ekraanil. Palju ebatõelisem kui parameedikud, keda ta vahtis. Tinna seisis, suu lahti, ja ei suutnud silmi rebida valgelt linalt, mis kattis kanderaamil lebavat naist. Naine ei liigutanud. Naisel ei olnud palavik. Ta oli surnud, ja koos sellega ka Tinna lootus teistsugusele ja paremale elule, kus ta oleks ilus ja armastatud. Naine oskas inimesi ilusaks teha. Ta oli ise seda öelnud. Tinna pööras kannal ringi ja jooksis minema, mõtlemata, kuhu ta läheb. Kui ta jookseks vaid piisavalt kiiresti, jõuaks ta ehk oma mõtetest ette ja vabaneks ebameeldivast tundest, et võib-olla oli see tema isa, kes oli naisele halba teinud. See poleks olnud esimene kord. Või siis oli see too külaline, kes oli majast välja hiilinud, see, kelle paberitükk oli Tinna käes. Tinna surus mõtetest välja kõik peale selle, et ta põletas nüüd kaloreid. Põletas, põletas, põletas.
„Ah surnud, ütled sa,” kordas Gudni mõtlikult kulmu kortsutades. Ta sulges silmad ja mudis laupa. Tema vestluspartner oli telefoniliinil, mis tähendas, et ta ei pidanud oma miimikat kontrollima. Teda oli karjääri alguses õpetatud jääma alati nii kõigutamatuks kui võimalik ja mitte kunagi oma tegelikke tundeid välja näitama.