„Ma ei tea,” ütles Markús, kes ka ise oli ilmselgelt šokeeritud. „Aga see pole ka oluline. Kindel on see, et nad on olnud surnud juba kaua aega.” Ta tõstis ühe käe, et katta oma nina ja suud, kuigi õhus polnud vähimatki laibalehka. Siis tegi ta grimassi ja vaatas mujale.
Seevastu Thóra ei suutnud oma silmi inimsäilmetelt lahti rebida. Markús polnud liialdanud, kui väitis, et keldris on midagi halba. „Mida sa siis tahtsid varjata kui mitte seda?” küsis ta rabatult. „Oleks parem, kui sul oleks sellele küsimusele vastus valmis, enne kui see kõik avalikuks saab.” Thóra kiirustas oma sõnadele selgitust lisama, kui nägi, et Markús on valmis protestima. „Unusta mõte maja uuesti kinni katta, nagu poleks midagi juhtunud. Ma võin sulle lubada, et see ei tule kõne allagi.” Miks ei lahenenud miski kunagi lihtsalt? Miks ei võinud mees keldrist lagedale ilmuda, kuhi vanu pornoajakirju süles? Ta suunas oma taskulambi Markúsele.
„Näita,” ütles ta ja tundis ängi, kui mehe nägu head ei ennustanud. „Sellest hullem see ikka olla ei saa,” lisas ta seejärel.
Markús vaikis mõne hetke. Siis ta köhatas ja suunas valguse enda kõrvale nurka. „See oli see,” ütles ta, ise sinnapoole vaatamata. „Ma võin selgitada,” lisas ta närviliselt ja vahtis oma jalgu.
„Issand jumal!” oigas Thóra ja pillas taskulambi käest.
2. peatükk
Esmaspäev, 9. juuli 2007
„Ausalt öeldes ma ei teagi, kas ma peaksin rõõmustama või mitte, et see teie kummaline laibaleid leidis aset enne, kui ma pensionile jõudsin minna.” Politseinik vaatas neile kõigile vaheldumisi otsa. Thóra Gudmundsdóttir, arheoloog Hjörtur Fridriksson ja Thóra klient Markús Magnússon naeratasid kõik piinlikkust tundes. Nad olid Vestmannaeyjari politseijaoskonnas, kus nad olid sunnitud väga kaua ootama peakonstaablit, kes nüüd nende vastas istus. Ta oli ilmselt keldris korralikult ringi vaadanud, et näha oma silmaga tõendusmaterjali, enne kui nendega rääkima tuli. „Ma hakkan vanaks jääma,” ütles ta, kui oli ennast tutvustanud Gudni Leifssonina. „Pärast peaaegu neljakümmet aastat politseis.” Ta pani käed rinnal risti. „Tahaks näha, kes mind üle trumpab.” Thóra pingutas nagu suutis, et näidata üles huvi mehe märkimisväärse karjääri vastu, aga ilma suurema eduta. Ennekõike tahtis ta teada, mis kell on, sest ta ei tohtinud maha jääda viimasest Reykjavíki lennukist. Missugune ajaraisk see kõik oli.
„Aga niimoodi nende asjadega juba on.” Politseinik noogutas aeglaselt pead ja laksutas keelt. „Ma pole kunagi midagi seesugust näinud.” Ta naeratas virilalt. „Võib-olla on see saatus, mis Reykjavíki ülemustega oma trikke mängib?”
Thóra kergitas kulmu, kuigi tal polnud vähimatki tahtmist seda veidrat vestlust veelgi pikendada. „Kuidas siis?”
„Mind üllatab, et sa veel küsid. Reykjavíki advokaat ei jõua vist enam silma peal hoida, millise kiirusega meil siin kolkas asjad arenevad.” Vana mees vaatas talle etteheitvalt otsa, kuid Thóra ignoreeris seda. „Alles veidi aega tagasi viidi meie jaoskonna uurijad üle maismaale, et kokku hoida. Need väikesed üleastumised, mida siin ette tuli, ei õigustanud kulusid.” Ta naeratas laialt. „Kuni praeguseni.” Ta vaatas Markúsele teraselt otsa, enne kui jätkas. „Kolm surnukeha ja üks pea.” Ta laksutas uuesti keelt. „Sa olid poisina paras väänik, Markús, aga kas see ei lähe juba liiale? Rabarberivargusel ja sarimõrval on päris suur vahe.”
Markús kummardus üle laua lähemale, näoilme aval. „Ma võin sulle öelda, et ma ei teadnud nendest laipadest mitte midagi. Mul pole nendega mitte midagi tegemist.” Ta nõjatus uuesti tagasi, pealtnäha rahulolev, ja pühkis oma kuuehõlmalt tolmu.
Thóra ohkas sügavalt ja otsustas sekkuda, enne kui Markús jõuab öelda, et tal on midagi tegemist ainult peaga. „Enne kui me jätkame, tahaksin ma küsida, mis siin praegu toimub? Kas see on ametlik ülekuulamine?” Ta jättis lisamata, et kui lugu oleks nõnda, oleks mõeldamatu neid kolme korraga üle kuulata, eriti Markúst ja Hjörturit. Nende huvid olid täiesti vastandlikud. „Kui see on nii, siis ma soovin Markúse advokaadina öelda, et see protseduur näib mulle küsitav.”
Politseinik Gudni ajas huuled prunti ja liigutas hammaste vahel õhku, otsekui neid puhastada püüdes. „Võib-olla Reykjavíkis te töötate teisiti, proua advokaat,” ütles ta külmalt. „Seal te teete ilmselt nii, „nagu raamatus kirjas”, nagu öeldakse, isegi kui keegi ei tea, mis raamatust on jutt. Siin käivad asjad teisiti: nii, nagu tahan mina. Kui ma tahan teiega juttu ajada nagu praegu, siis teen ma seda. See ei tee ju kellelegi halba. Kõige vähem su kliendile Markúsele.” Ta naeratas Thórale võltsilt. „Kui sa just ei arva, et tal on midagi hingel.” Ta vaatas Markúsele otsa. „Laibad tundusid olevat üsna vanad. Võib-olla tappis ta omal ajal nad kõik, siis, kui ta oli veel vinniline teismeline?” Ta vaatas uuesti Thórale otsa. „Aga mu süda ütleb mulle, et see ei ole nii. Ma arvan, et nendele laipadele peab olema mingi mõistlik seletus, ja ma loodan, et me suudame loosse selgust tuua ka ilma liigsete formaalsusteta. Jäägu siis pealegi mina selles süüdi.”
Thóra asetas rahustavalt käe Markúse õlale. „Ma soovin oma kliendiga nõu pidada, enne kui me jätkame. Seejärel aga tegutseme selle kuulsa „raamatu” järgi, et kõik oleks selge.”
Gudni kehitas õlgu. Ta näis oma eas mehe kohta üsna heas vormis olevat: kõhn ja trimmis ning juuksed ikka veel peas. Thórale meenutas ta väga Clint Eastwoodi ja ta oleks kangesti tahtnud mehe suunurka hambaorgi torgata, et täit efekti saavutada. Gudni vaatas Thórale hetkeks otsa, nagu oleks ta teadnud, mis mõtted tolle peas liiguvad, ent pöördus siis Markúse poole. „Kas sa tõesti tahad seda, kulla Markús?” küsis ta mehelt, kes tummalt Thóra kõrval istus.
Markús niheles närviliselt oma toolil. Tema ees istus tema noorusaja autoriteet, kes mäletas, kuidas ta oli võõrastest aedadest juurvilju varastanud, või mis iganes see oli, mida politseinik oli nende vestluse alguses maininud. „Ma pole midagi teinud,” pomises ta Thóra poole kõrvalpilku heites. „Kas on mingit põhjust siin formaalsusi järgida?”
Thóra tõmbas sügavalt hinge. „Hea Markús,” ütles ta rahulikult, lootes, et tema sõnadel on sama tugev mõju kui politseiniku omadel. „Sa palusid keldris minu abi ja nüüd ma annan seda sulle. Tule minuga korraks kaasa ja räägime nelja silma all. Seejärel võid sa ise otsustada, mida sa teha tahad. Sa oled vaba Gudni juurde koju minema ja laskma tal end köögilaua ääres naise ja kasside juuresolekul üle kuulata.”
„Mu naine on surnud,” ütles Gudni külmalt. „Ja mul on koer. Mitte kassid.”
Samal ajal, kui kõik see aset leidis, oli Hjörtur vaikselt oodanud ja toimuvat rahulikult kõrvalt jälginud. Lõpuks võttis ta sõna, aga sellest, mida ta ütles, jäi Thórale mulje, et mees kuulub nende hulka, kellel on ebamugav teiste inimeste konfliktis osaleda, isegi vaikse pealtvaatajana. „Kas poleks mitte kõigile parem, kui teie kaks neid asju omavahel klaariksite? Sel ajal saaksin ma rääkida mõnest küsimusest, mis mulle muret valmistavad,” ütles ta ja vaatas lootusrikkalt Gudnile otsa. „Mul oleks tegelikult hädasti vaja selle asjaga kiiresti ühele poole saada. Kui ma varsti kontorisse tagasi ei lähe, arvavad mu kolleegid, et minuga on midagi juhtunud. Nad teavad, et ma olin majas, mille te nüüd olete pitseri alla pannud, ja nad on kindlasti kuulnud, et seal on midagi juhtunud.”
Gudni vahtis Hjörturile otsa, ilma et oleks vastanud. Küllap ta kasutab neid vaikushetki oma ülekuulamistel salajase relvana, arvas Thóra. Võib-olla lootis ta, et inimesed räägivad edasi, et ebamugavat vaikushetke täita. Sellesse lõksu arheoloog ei langenud. Gudni näole kerkis külm naeratus ja ta ütles: „Hästi. Ma ei tahaks, et su kolleegid pliiatsi välja otsiksid ja järelehüüdeid kirjutama hakkaksid, kulla Hjörtur.” Tema pilk liikus punastavalt arheoloogilt Thórale. „Olge nii lahked. Koridoris ei sega teid keegi.” Ta osutas käega ukse poole. „Me oleme siin, kuni te olete otsustanud meid uuesti oma kohalviibimisega austada.” Kui Thóra ja Markús olid uksest välja jõudnud, kuulsid nad oma selja tagant: „Aga enda juurde koju õhtusöögile ma teid ei kutsu.”
„Mida sa õige