Lihtne, kuid mitte kerge
Teadvelolekut praktiseerida võib olla lihtne, aga mitte tingimata kerge. Teadvel olemine nõuab pingutust ja distsipliini sel lihtsal põhjusel, et need jõud, mis töötavad vastu meie olemisele ärksad, nimelt harjumuspärane tähelepanematus ja automatism, on äärmiselt visad. Need on nii tugevad ja me oleme neist nii vähe teadlikud, et hädasti on vaja pühendumist ja kindlat töömeetodit, et jätkuvalt püüelda hetkede teadvustamise poole ning olla ärgas. Kuid see on tõeliselt rahuldustpakkuv tegevus, kuna saame ühendust paljude oma elu aspektidega, millest vaatame harjumuspäraselt mööda ja seega ei näe neid.
See tegevus on ka valgustav ja vabastav. Valgustav sõna otseses mõttes, sest näeme selgemalt ja seetõttu mõistame sügavamalt neid oma elu tahke, millega me pole kontaktis või mida ei soovi näha. Sinna hulka võivad kuuluda tugevad emotsionaalsed seisundid nagu lein, kurbus, haavatavus, viha ja hirm, millel me tavapäraselt ei lase teadvusesse tõusta või ei julge neid väljendada. Teadvelolek aitab meil hinnata ka selliseid tundeid nagu rõõm, rahu ja õnn, mis on sageli põgusad ja jäävad väärtustamata. Teadvelolek juhib meid uute võimalusteni olla omaenda nahas ja maailmas, mis võib vabastada meid harjumustest, mille rüppe nii sageli langeme. See annab ka jõudu, kuna selline tähelepanelikkus avab kanalid, et pääseksime sisima loovuse, intelligentsuse, kujutlusvõime, selguse, sihikindluse, valiku ja tarkuse sügavate varude juurde.
Eriti suures teadmatuses kaldume olema sellest, et mõtleme peaaegu kogu aeg. Lakkamatu mõtetevoog jätab vähe ruumi sisemisele rahule. Ja nagunii jätame endale erakordselt vähe aega, et lihtsalt olla, ilma et peaksime ringi jooksma ja kogu aeg midagi tegema. Meie tegutsemine on liiga tihti ette määratud, selle asemel et olla teadlik. Meie tegusid määravad needsamad täiesti tavalised mõtted ja impulsid, mis tormavad läbi pea nagu vetevoog, või koguni kosk. Mõtetevaling haarab meid kaasa ja me sukeldume oma ellu, mis kannab meid sellistesse paikadesse, kuhu me võib-olla minna ei tahagi, ning me ei pruugi isegi mõista, et meid sinna juhitakse.
Mediteerimine tähendab õppida sellest voolust välja tulema, istuda selle voolu kaldal ja seda kuulata, sellest õppust võtta ja seejärel kasutada selle energiaid, et need meid juhiksid, mitte ei valitseks. See ei juhtu nõiaväel iseenesest. See nõuab energiat. Nimetame püüdlust arendada võimet olla praeguses hetkes „praktikaks” või „meditatsioonipraktikaks”.
Küsimus: Kuidas saan korda seada segaduse, mis on täielikult peidus teadva taju eest?
Nisargadatta Maharadž: Jäädes iseendaks, see tähendab „olen”-tunde juurde jäädes, jälgides iseennast iga päev valvsalt ja huviga, tahtes mõista, mitte hukka mõista, vastu võttes kõik, mis ette tuleb. Niimoodi julgustate sügaval peituvat ainest pinnale tõusma, et see pääseks rikastama teie elu ja teadvust oma aheldatud jõududega. See on teadvustamise suur töö: mõistes elu ja meele olemust kõrvaldab see takistusi ja vabastab jõuvarusid. Mõistmine on uks vabadusse, tähelepanu mõistmise ema.
Peatumine
Inimesed arvavad, et mediteerimine on mingisugune eriline tegevus, aga see pole päriselt nõnda. Mediteerimine on lihtsus ise. Mõnikord ütleme nalja pärast: „Ära tee midagi, lihtsalt istu.” Aga mediteerimine ei tähenda ka lihtsalt istumist. See tähendab peatumist ja olevikus olemist, see ongi kõik. Enamasti jookseme ringi ja teeme midagi. Kas sina suudad oma elu peatada, kas või hetkeks? Kas see võib olla see hetk? Mis juhtuks, kui sa seda teeksid?
Hea võimalus kogu tegevus lõpetada on vahetada see hetkeks lihtsalt olemise vastu. Mõtle iseendast kui igavikulisest, ajatust tunnistajast. Lihtsalt jälgi seda hetke, püüdmata seda kuidagi muuta. Mis juhtub? Mida sa tunned? Mida sa näed? Mida sa kuuled?
Peatumise puhul on naljakas, et niipea kui sa seda teed, oled praeguses hetkes. Kõik muutub lihtsamaks. Sa oleksid nagu mingil moel surnud ja maailm kestaks edasi. Kui sa tõesti sureksid, haihtuksid otsekohe kõik su kohustused. Mis neist järele jääb, saab kuidagi ilma sinuta hakkama. Sinu ainulaadseid tegemisi ei saa üle võtta mitte keegi. Need surevad või jõuavad lõpule koos sinuga nii nagu igaühega, kes on surnud. Seega pole sul vaja nende pärast mitte kõige vähematki muretseda.
Kui see on tõsi, siis äkki polegi sul vaja praegu jälle kellelegi helistada, isegi siis mitte, kui arvad, et on vaja. Võib-olla ei ole sul vaja praegu midagi lugeda ega joosta järgmist ülesannet täitma. Võttes mõne hetke, et „meelega surra” aja tormamises, kui oled veel elus, vabastad ennast, et sul oleks aega olevikule. Niimoodi „surres” muutud praegu tegelikult elusamaks. See ongi see, mida peatumine saab teha. Selles pole midagi passiivset. Ja kui otsustad minna, lähed teistmoodi, sest olid peatunud. Peatumine muudab minemise lennukamaks, rikkamaks, sisukamaks. See annab kõigele, mis meile muret teeb ja meid segadusse ajab, väljavaate. See annab meile juhatust.
PROOVI mõnikord terve päeva jooksul peatuda, maha istuda ja teadvustada oma hingamist. See võib kesta viis minutit või kas või viis sekundit. Võta praegune hetk täielikult omaks, kaasa arvatud see, kuidas sa ennast tunned ja mida tajud. Ära püüa nende hetkede jooksul mitte midagi muuta, lihtsalt hinga ja lase lahti. Hinga ja lase olla. Sure selles mõttes, et sel hetkel ei pea olema mitte midagi teistmoodi; anna oma meeles ja südames iseendale luba, et see hetk võib olla täpselt selline, nagu ta on, ja luba iseendal olla täpselt selline, nagu sa oled. Seejärel, kui oled valmis, mine teadlikult ja otsustavalt selles suunas, nagu süda ütleb.
See see on
Ajakirja New Yorker koomiks: Kaks zen-munka, mungarüüs ja paljaksaetud peaga, üks noor, teine vana, istuvad jalad risti kõrvuti põrandal. Noorem vaatab arusaamatuses vanemale otsa, kes pöördub tema poole ja ütleb: „Midagi ei juhtu. See see on.”
See on tõsi. Tavaliselt on midagi ette võttes loomulik oodata, et meie püüdlused toovad ihaldatud tulemuse. Me tahame näha tulemusi, olgu selleks kas või üksnes meeldiv tunne. Ainus erand, mis mulle pähe tuleb, on mediteerimine. Mediteerimine on ainus sihipärane ja süstemaatiline tegevus, mille aluseks ei ole püüd ennast paremaks muuta või kuhugi jõuda, vaid lihtsalt mõista seda, kus sa juba oled. Mediteerimise väärtus seisneb võib-olla just selles. Võib-olla peame me kõik tegema oma elus ühte asja lihtsalt selle asja enda pärast.
Kuid ei oleks päris õige nimetada mediteerimist tegevuseks. Õigem on kirjeldada seda kui olemist. Kui mõistame, et „see see on”, saame minevikust ja tulevikust lahti lasta ja ärgata, et näha ennast praegu, just sellel hetkel.
Tavaliselt ei saa inimesed sellest kohe aru. Nad tahavad mediteerida selleks, et puhata, kogeda erilist seisundit, saada paremaks inimeseks, vähendada stressi või valu, saada lahti vanadest harjumustest ja tegutsemisviisidest, vabaneda või saada virgunuks. Kõik need on head põhjused mediteerimiseks, aga võrdselt probleemsed, kui ootad, et kõik see juhtub lihtsalt sellepärast, et sa nüüd mediteerid. Sa oled haaratud tahtmisest kogeda midagi erilist või edenemise märkide otsimisest, ja kui sa ei tunne õige pea midagi erilist, võid hakata kahtlema valitud tees või juurdlema, kas teed seda ikka õigesti.
Enamiku õppeainete puhul on see täiesti mõistetav. Loomulikult on selleks, et millegagi edasi tegelda, vaja varem või hiljem näha edusamme. Aga mediteerimine on teistsugune. Mediteerimise seisukohast on iga seisund eriline seisund, iga hetk eriline hetk.
Kui me lakkame tahtmast, et praegusel hetkel juhtuks midagi muud, astume suure sammu kohtumise poole sellega, mis on siin ja praegu. Kui loodame kuhugi jõuda või ennast mingit moodi arendada, saame lähtuda üksnes sellelt pinnalt, millel seisame. Kui me päriselt ei tea, millel me seisame – see teadmine tuleneb otseselt teadveloleku arendamisest –, võivad kõik meie püüdlused ja ootused tuua palju