Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus. Jon Kabat-Zinn

võib tuleneda tajumine, et sügaval sisimas on meil viimseni terve ja usaldusväärne tuum ning meie vaistud, samuti ulatuslik kaasavõnkumine praeguse hetke tegelikkusega, on meie usaldust väärt.

      Kindlameelsena niisiis sisene oma kehasse;

      seal võid vähemalt jalad rahus toetada maha.

      Mõtle järele!

      Ja ära kihuta eiteakuhu, mu süda.

      Kabir ütleb: Heida endast kõik ihad, kõik kujutlused,

      seisa seal, kus, ja sellena, kes sa oled.

KABIR, „99 LUULETUST” (DORIS KAREVA TÕLGE)

      Heldus

      Heldus moodustab koos kannatlikkuse, kiindumatuse, hinnangutest loobumise ja usaldusega teadveloleku praktika põhialuse. Võid proovida arendada heldet meeleseisundit sügava enese jälgimise ja uurimise käigus, samuti harjutada andmist. Hea on alustada iseendast. Vaata, kas saad teha endale kingitusi, mis teevad sulle puhast rõõmu, näiteks enese tunnustamine või lihtsalt iga päev enda jaoks aja võtmine. Harjuta end tundma, et oled väärt need kingid ilma tänu avaldamise kohustuseta vastu võtma, lihtsalt võtma vastu iseendalt ja kõiksuselt.

      Vaata, kas saad kontakti enese tuumaga, mis on kõigiti ülikülluslik. Lase sel tuumal kiirata oma energiat väljapoole, läbi kogu keha ja laiemalt. Proovi seda energiat ära anda, algul vähehaaval, suunates seda endasse ja teiste poole, tahtmata midagi vastu saada. Anna rohkem, kui arvad et võid, usaldades seda, et sa oled rikkam kui arvad. Tunne rõõmu ja uhkust selle rikkuse üle. Anna nii, nagu su rikkus oleks määratu. Seda nimetatakse kuninglikuks andmiseks.

      Ma ei räägi üksnes rahast või materiaalsetest asjadest, kuigi materiaalse külluse jagamine võib imeliselt arendada, ülendada ja sellest võib tõusta tõsist tulu. Pigem on siin juttu oma täieliku olemuse, oma parima iseenda, oma energia, oma elujõu, oma vaimu, oma usalduse, oma avatuse ja eelkõige oma kohaloleku jagamise harjutamisest. Jaga seda iseendaga, oma perekonnaga, maailmaga.

      PROOVI märgata, kui kõhkled anda, muretsed tuleviku pärast, tunned, et järsku annad liiga palju, või arvad, et seda ei hinnata piisavalt, et pingutamine kurnab su ära, sina ei saa sellest midagi või pole sul endalgi küllalt. Kaalu võimalust, et miski sellest ei ole tegelikult tõsi, see on lihtsalt inertsi väljendumine, piiratus, hirmul põhinev enesekaitse. Need mõtted ja tunded on enesearmastuse lihvimata nurgad, mis hõõrduvad vastu maailma ning toovad meile ja teistele sageli valu, eemaloleku ja eraldatuse tajumist ja ahistust. Andmine lihvib need nurgad maha ja aitab saada teadlikumaks oma sisemisest rikkusest. Praktiseerides teadlikult heldust, andes ja jälgides selle mõju endale ja teistele, me muutume, puhastume, avastame iseenda avarust.

      Võib-olla vaidled vastu, et sul ei ole piisavalt energiat või indu, et midagigi ära anda, et tunned end juba nüüd ülekoormatuna või kurnatuna. Võib-olla aga tunned, et sina muudkui annad, annad ja annad ja teised võtavad seda lihtsalt enesestmõistetavalt, ei hinda või isegi ei näe seda, või kasutad andmist enese kaitsmiseks valu ja hirmu eest, et sa teistele kindlasti meeldiksid või nad tunneksid end sinust sõltuvana. Sellised keerukad tunded ja suhted nõuavad tähelepanu ja hoolikat uurimist. Andmine andmise pärast ei ole eluterve ega helde. Tähtis on mõista andmise motiive ja saada aru, millal andmine ei ole helduse ilming, vaid näitab pigem hirmu ja ebakindluse olemasolu.

      Teadlikult heldust arendades ei ole vaja tingimata kõike ära anda, isegi mitte midagi pole vaja ära anda. Eelkõige on heldus meeleseisund ja tundeseisund, valmisolek jagada enda olemist maailmaga. Olulisim on usaldada ja kuulata oma vaistu, aga samal ajal kombata ka piire ja mõnel määral riskida. Võib-olla pead andma vähem või usaldama oma sisetunnet enda väljakurnamise või ebatervete motiivide või impulsside osas. Võib-olla pead ikkagi andma, aga teistmoodi või teistele inimestele. Võib-olla pead eelkõige andma kõigepealt mõnda aega iseendale. Siis võid proovida anda teistele veidi rohkem kui arvad, et suudad, pannes teadlikult tähele ja loobudes igast mõttest saada midagi vastu.

      Anna ise. Ära oota, et keegi küsib. Vaata, mis juhtub – eriti sinu endaga. Võib-olla leiad, et sul tekib suurem selgus enda ja oma suhete osas, samuti saad energiat juurde, mitte ei kaota seda. Võib-olla märkad, et enese väljakurnamise asemel su ressursid hoopis täienevad. Selline võim on teadlikul, isetul heldusel. Sügavamal tasandil ei ole andjat, kingitust ega saajat … üksnes kõiksus, mis end ümber korraldab.

      Kuidas olla piisavalt tugev, et olla nõrk

      Kui oled tahtejõuline ja osav, võib sinust tihti jääda mulje, et sa ei tunne end kunagi küündimatuna või ebakindlalt ega saa kunagi haiget. See võib sind teistest eraldada ja põhjustada sulle ja teistele viimaks suurt piina. Teised võtavad suure rõõmuga selle mulje omaks ja levitavad seda, hakates sind pidama tugevaks kui kalju, mis ei lase sul tunda ühtegi tõelist tunnet. Tegelikult võid selle uimastava kujutluse kilbi taga liigagi lihtsalt kaotada kontakti oma tõeliste tunnetega. Tihti satuvad sellisesse isolatsiooni pereisad ja võimupositsioonidel asuvad inimesed igal pool.

      Arvamus, et mediteerimine muudab sind tugevamaks, võib luua samasuguse dilemma. Võid hakata uskuma ja mängima äärmiselt haavamatu, laitmatu mediteerija rolli, kellel on kõik kontrolli all ja kes on piisavalt tark, et ilma liigsete emotsioonideta kõigega toime tulla. Nii võid pikapeale osavalt oma arenemise seisata, seda isegi teadmata. Meil kõigil on tunded. Eraldame ennast neist omaenda vastutusel.

      Nii et kui märkad, et kujutled ennast tänu mediteerimisele kõigutamatuna, tugevana, eriliste teadmistega või targana, arvates ehk, et saavutad midagi oma praktikas, ning hakkad mediteerimisest ennast kiites ülespuhutult ja palju rääkima, on hea saada sellisest meeleseisundist teadlikuks ja küsida endalt, kas põgened haavatavuse või võimaliku kurbuse või mingisuguse hirmu eest. Kui sa oled tõeliselt tugev, on vaevalt vaja seda endale või teistele rõhutada. Parim on läheneda hoopis teisiti ja suunata tähelepanu sellele, millele kardad seda kõige rohkem viia. Võid seda tehes lubada endal tunda tundeid, lausa nutta, pidamata millegi kohta midagi arvama, sa ei pea paistma teistele kõigutamatuna ega tundetuna, oled selle asemel oma tunnetega kontaktis ja neile avatud. See, mis paistab nõrkusena, on tegelikult sinu tugevus. Ja see, mis paistab tugevusena, on sageli nõrkus, püüe varjata hirmu; näitlemine või fassaad, ükskõik kui veenev see ka ei paistaks teistele või sulle endale.