Tahan teile jutustada, kuidas Morstan suri,” jätkas isa. „Ta oli juba aastaid südamenõrkuse all kannatanud, aga seda ikka teiste eest varjanud. Ainult mina teadsin, kuidas lugu oli. Kui me temaga Indias olime, saime rea tähelepanuväärsete asjaolude läbi suure aarde omanikeks. Mina tõin aarde Inglismaale, ja kui Morstan siia saabus, tuli ta selsamal õhtul minult oma osa nõudma. Ta oli tulnud jaamast jalgsi ja mu vana ustav Lal Chowdar, kes nüüd on surnud, laskis ta sisse. Varanduse jaotamisel tekkis meil mõtete lahkuminekuid ja me ütlesime teineteisele teravusi. Vihahoos hüppas Morstan püsti, surus aga äkitselt käe südamele, läks näost halliks ja prantsatas selili maha, lüües seejuures pea vastu aardekasti nurka. Kummardusin tema kohale ja nägin oma kohkumuseks, et ta oli surnud.
Istusin tükk aega poolsegasena ega teadnud, mida teha. Esimene mõte oli mul muidugi kedagi appi kutsuda, aga pidin tunnistama, et väga tõenäoliselt oleks mind võidud kapten Morstani tapjaks pidada. Tema surm tülitsemise momendil, lisaks veel haav peas – need asjaolud oleksid minu vastu veenvaks süütõendiks olnud. Liiati oleks asja ametlikul uurimisel paratamatult avalikuks tulnud aarde olemasolu, mida ma just eriliselt püüdsin salajas hoida. Kapten Morstan oli mulle öelnud, et mitte üks hing ei tea, kuhu ta läks. Ei paistnud olevat vajadust, et keegi sellest üldse kunagi kuuleks.
Pidasin ikka veel endamisi aru, kui üles vaadates nägin lävel oma teenrit Lal Chowdarit. Ta tuli vargsi sisse ning lükkas ukse enda järel riivi. Ta sõnas: „Ärge kartke, sahib. Mitte keegi ei tarvitse teada, et teie ta tapsite. Peidame surnukeha ära, ja kõik on korras.” – „Ma ei tapnud teda,” kinnitasin mina. Lal Chowdar raputas pead ja muigas. „Kuulsin kõik, sahib, kuulsin tüli ja kuulsin hoopi. Aga minu suu on lukus. Kogu maja magab. Viime ta koos minema.” Sellest piisas asja otsustamiseks. Kui juba mu oma teener mind ei usu, kuidas pidin ma siis lootma, et suudan end puhtaks pesta kaheteistkümne vandemeestepingis istuva puupea ees! Kõrvaldasime samal ööl Lal Chowdariga laiba ja mõne päeva pärast kubisesid Londoni ajalehed artiklitest kapten Morstani kadumise kohta. Mu jutustuse põhjal saate isegi aru, et vaevalt võis mind juhtunus süüdistada. Minu süü seisab aga selles, et me ei peitnud ära mitte ainult surnukeha, vaid ka aarde, ja et ma peale oma osa ka Morstani osa endale ahnitsesin. Seepärast on mu soov, et teie selle tagasi annaksite. Kummarduge mulle lähemale. Aare on peidetud …”
Samal hetkel muutus ta ilme kohutavaks, ta ajas silmad meeletus hirmus pärani, suu vajus lahti ja ta kisendas häälega, mis ei lähe mul surmatunnini meelest: „Ärge laske teda sisse! Jumalapärast, ärge laske teda sisse!” Pöördusime mõlemad ringi ja vaatasime selja taha aknasse, kuhu isa pilk oli naelutatud. Väljast pimedusest silmitses meid kellegi nägu. See oli nii tihedasti vastu klaasi litsutud, et nägime, kuidas ninaots oli surumisest valge. Nägu ise oli habetunud, karvadesse kasvanud, silmad metsikud ja julmad ning ilme äärmiselt õel. Tormasime vennaga akna juurde, aga juba oli mees kadunud. Kui me voodi juurde tagasi pöördusime, oli isa pea rinnale vajunud ja süda lakanud töötamast.
Otsisime samal õhtul kogu aia läbi, ei leidnud aga sissetungijast muud märki, kui et aknaalusel lillepeenral oli näha üksainus jalajälg. Kui poleks olnud seda jälge, oleksime võinud arvata, et too metsik, raevune nägu oli lihtsalt meie mõttekujutuse vili. Varsti saime aga veel ühe ja märksa rabavama tõendi sellest, et meie ümber tegutsevad salapärased jõud. Järgmisel hommikul leiti isa toa aken avatuna, kappide ja laegaste sisu oli välja kistud ning surnu rinnale kinnitatud paberitükk, millele olid kritseldatud sõnad „Nelja märk”. Mida need sõnad tähendasid või kes meie salajane külaline võis olla, seda ei saanudki me teada. Niipalju kui oskasime otsustada, ei olnud isa asjadest midagi ära viidud, ehkki kõik oli pahupidi pööratud. Meie vennaga viisime selle kummalise juhtumi muidugi ühendusse hirmuga, mis isa tema eluajal oli ahistanud, aga veel praegugi on see sündmus meile täielikuks mõistatuseks.”
Väike mees peatus, et kustunud vesipiipu uuesti läita, ja pahvis mõtlikult mõne silmapilgu. Me kõik olime seda ebatavalist lugu täie tähelepanuga kuulanud. Kui Thaddeus Sholto lühidalt kapten Morstani surmast jutustas, muutus miss Morstan näost lubivalgeks ja hetke vältel kartsin, et ta minestab. Kuid joonud klaasitäie vett, mille ma talle kõrvallaual seisvast veneetsia karahvinist valasin, kogus ta end siiski. Sherlock Holmes nõjatus tooli seljatoele, ilme hajameelne ja laud langetatud üle säravate silmade. Teda vaadeldes meenus mulle vägisi, kuidas ta veel samal päeval oli kurtnud elu üksluisuse üle. Vähemalt praegu oli tal käes probleem, mis nõudis kogu ta vaimuteravuse töölerakendamist.
Thaddeus Sholto vaatas ühe otsast teise otsa, ilmselt uhke oma jutu mõjule, ning jätkas siis vesipiibu mahvide vahelt:
„Nagu te arvata võite, olime vennaga väga ärevil aarde pärast, millest isa oli kõnelnud. Nädalaid ja kuid kaevasime aias, tuhnisime seal läbi iga jalatäie maad, ilma et oleksime aarde asukohta avastanud. Lausa hulluks võis teha teadmine, et peidukoha kirjeldus oli tal surres just keelel olnud. Peidetud varanduse suurust võisime hinnata pärlitega kaunistatud peaehte järgi, mille isa välja oli võtnud. Selle diadeemi pärast tuli mul Bartholomew’ga veidi ütlemist. Pärlid olid tõepoolest väga hinnalised ja vend oli nende äraandmise vastu, sest – omavahel öeldud – ka mu vennal on isa viga küljes. Pealegi arvas ta, et kui me diadeemi ära anname, võib tekkida tühje jutte, mis meile viimaks sekeldusi kaela toovad. Suure tegemisega suutsin talt välja pressida loa hankida miss Morstani aadress ning saata talle kindlate vaheaegade järel üksikuid pärleid, nii et tütarlaps kunagi vähemalt puudust ei peaks kannatama.”
„See oli teist kena,” sõnas miss Morstan tõsiselt, „see oli teist tõesti kena.”
Väike mees tegi tõrjuva liigutuse.
„Olime teie hooldajad, niiviisi sain mina asjast aru, ehkki Bartholomew vaatas asjale teisiti. Meil oli endil küllalt raha, mina rohkem ei soovinud. Pealegi oleks olnud äärmiselt sündmatu noort daami nii näruselt kohelda. Le mauvais goût mè ne au crime33 – prantslased oskavad säherdusi asju väga tabavalt sõnastada. Meie lahkarvamused selles küsimuses läksid niikaugele, et pidasin paremaks endale eraldi eluaseme soetada. Võtsingi siis vana hindust teenri ja Williamsi ühes ning lahkusin Pondicherry Lodge’ist. Eile aga kuulsin, et on juhtunud midagi väga olulist. Aare on avastatud. Teatasin otsekohe miss Morstanile ja nüüd on meil vaja ainult Norwoodi sõita ning oma osa nõuda. Selgitasin Bartholomew’le oma seisukohti ja nii on meie külastus kui mitte just teretulnud, siis vähemalt talle ette teada.”
Thaddeus Sholto lõpetas ja istus tõmbleva näoga oma toredal sohval. Me kõik vaikisime ja tegelesime mõttes pöördega, mille kogu see salapärane lugu oli võtnud. Holmes hüppas esimesena üles.
„Toimisite hästi, sir, algusest lõpuni,” ütles ta. „Võib-olla saame teile kuidagi tasuda sellega, et püüame heita valgust asjaoludele, mis teile veel tumedad on. Kuid miss Morstan ütles äsja päris õigesti, et aeg on juba hiline, ja seepärast oleks kõige parem asjad viivitamata joonde ajada.”
Meie uus tuttav keeras oma vesipiibu toru äärmiselt hoolikalt kokku ja otsis kuskilt eesriide tagant väga pika, nöörist aasade ja karakullkrae ning – kätistega mantli. Olgugi et õhtu oli täiesti tuulevaikne, nööpis ta mantli kurguni kinni ja pani pähe jänesenahkse mütsi, mille rippuvad lapatsid ta kõrvu katsid, nii et temast midagi rohkemat välja ei paistnud kui ainult tõmblev, haiglane nägu.
„Mu tervis on põduravõitu,” lausus ta koridoris meie ees astudes, „sellepärast pean enese eest hästi hoolt kandma.”
Sõiduk ootas meid väljas ja meie tegevuskava oli ilmselt juba ette korraldatud, sest kutsar sõitis kohe kiire traaviga minema. Thaddeus Sholto kõneles lakkamatult valju kõrge häälega, mis rataste mürinast üle kostis.
„Bartholomew