Kõik kandsid imeilusaid kostüüme. Ingliks riietunud Marlee tantsis ohvitser Woodworkiga. Jooksin sellele valvurile ükskord kogemata sülle. Marlee selja taga hõljusid isegi tiivad. Need nägid välja, nagu oleks tehtud erivärvilisest paberist. Celeste’i lühike kleit koosnes sulgedest. Tema pea taga kõrguv suur lehvik viitas paabulinnule.
Kriss seisis Natalie kõrval. Nemad olid nähtavasti omavahel riietuse läbi mõelnud. Natalie kleidi kehaosal õitsesid lilled ja tema lopsakas seelik oli õmmeldud lehvivast sinisest tüllist. Krissi kuldset kleiti katsid kosena voogavad lehed. Oletasin, et nad on kevad ja sügis. Väga armas idee.
Elise kasutas oma Aasia päritolu täielikult ära. Tema siidkleit oli liialdatud versioon talle omastest tagasihoidlikest kleitidest. Vabalt alla langevad varrukad lisasid uskumatut dramaatilisust ja tema oskus külluslikult kaunistatud peaehtega ringi kõndida tekitas minus aukartust. Tavaliselt ei paistnud Elise silma, kuid täna oli ta imearmas, peaaegu kuninglik.
Ruumis viibivad sugulased ja sõbrad kandsid samuti kostüüme ning ka valvurid rabasid pealtvaatajaid jalust. Nägin pesapallurit, kauboid, ülikonnas meest nimesildiga GAVRIL FADAYE. Pilk püüdis kinni ka kleidis hõljuva julge valvuri. Tema läheduses seisvad tüdrukud ei suutnud lõkerdamist jätta. Ent paljud valvurid riietusid oma tavapärase mundri pidulikumasse versiooni – viigitud valged püksid ja sinised jakid. Nad kandsid kindaid, kuid mitte peakatteid ning see aitas neid eristada tööl olevatest valvuritest.
„Kuidas tundub?” küsisin Maylt. Kui ümber pöörasin, oli ta rahvamassi sulandunud ja uuris kõike juba omal käel. Naersin omaette ja vaatasin otsivalt ümberringi, et väikest puhvkleiti leida. Kui ta ütles, et soovib peole tulla pruudina, pidasin seda naljaks. Ent ta nägi looriga imearmas välja.
„Tere, leedi America,” sosistas keegi mulle kõrva.
Kohkusin ja pöörasin ümber. Minu ees seisis pidulikus mundris Aspen.
„Sa ehmatasid mind!” Panin käe südamele, nagu aitaks see pulssi aeglustada. Aspen vaid muigas.
„Mulle meeldib su kostüüm,” sõnas ta lustlikult.
„Aitäh. Mulle endale ka.” Anne moondas mu liblikaks. Mu kleiti kattis tagant ettepoole lehviv mustaservaline materjal. Mu silmadel olev väike tiibadekujuline mask tekitas salapära.
„Miks sa kostüümi ei kanna?” küsisin. „Ei tulnud ühtegi mõtet?”
Ta kehitas õlgu. „Eelistan mundrit.”
„Aa.” Mulle tundus, nagu laseks see raisku oivaliselt hea võimaluse olla ekstravagantne. Aspenil oli selles vallas minust isegi vähem võimalusi. Miks mitte seda kasutada?
„Tahtsin lihtsalt tervitada ja näha, kuidas sul läheb.”
„Hästi,” vastasin kiiresti. Tundsin ennast nii imelikult.
„Aa.” Aspen tundus rahulolematu. „Olgu siis peale.”
Võib-olla ootas ta oma paari päeva tagusele väikesele kõnele sisukamat vastust, kuid ma polnud veel valmis midagi ütlema. Ta kummardas mulle ja läks teise valvuri juurde. Nad embasid üksteist nagu vennad. Mõtlesin isekeskis, kas valvuriks olemine andis talle samasuguse perekonnatunde kui minule Valikusse kuulumine.
Paar minutit hiljem leidsid mu Marlee ja Elise ning tirisid tantsupõrandale. Seal õõtsudes ja püüdes mitte kellelegi pihta saada tabasin Aspeni tantsupõranda servas ema ja Mayga rääkimas. Ema libistas käega üle Aspeni varruka nagu seda sirgendades, ja May lausa kiirgas. Kujutasin ette, kuidas nad räägivad, kui kena ta oma mundris välja näeb ja kui uhke ta ema võib olla. Ta naeratas vastu. Nägin, et temalgi on väga hea meel. Aspen ja mina olime haruldustena oma monotoonsetest eludest välja tõmmatud ning paleesse toodud Viis ja Kuus. Valik oli olnud nii elumuutev, et mõnikord unustasin seda kogemust tõeliselt väärtustada.
Tantsisin paari teise tüdruku ja valvuriga ringis, kuni muusika jäi vakka ning DJ võttis sõna.
„Valiku daamid, valveteenistuse härrased ning kuningliku perekonna sõbrad ja sugulased, palun tervitage kuningas Clarksonit, kuninganna Amberlyt ja prints Maxon Schreave’i!”
Ansambel hakkas kõvemini mängima. Tegime kõik kniksu või kummardasime, kui nad üheskoos sisse sammusid. Kuningas oli loomulikult riietunud kuningaks, ainult teise riigi omaks. Ma ei pannud tähele, millist riiki mainiti. Kuninganna sügavsinine kleit näis peaaegu mustana ja üle selle olid paigutatud sädelevad juveelid. Ta nägi välja nagu öötaevas. Ja Maxon oli koomilisel kombel piraat. Paarist kohast rebenenud püksid, avar särk, vest ja eredavärviline pearätik sobisid igati kokku. Tõepärasust lisas paaripäevane habe ning tumeblondid udemed katsid ta näo alumist poolt nagu naeratus.
Õhtujuht palus meil ruumi teha ning kuningas ja kuninganna tantsisid oma esimese tantsu. Maxon seisis ühel pool koos Natalie ja Krissiga. Ta sosistas ja naerutas neid vaheldumisi. Viimaks nägin, et ta käib silmadega üle toa. Ma ei teadnud, kas ta otsib mind või mitte. Aga ma ei tahtnud, et ta näeks mind teda üksisilmi piidlemas. Soputasin kleidi kohevaks ja vaatasin hoopis ta vanemaid. Nad tundusid väga õnnelikud.
Mõtlesin Valikule ja sellele, kui jabur see tundus. Ent tulemuse vastu ei saanud vaielda. Kuningas Clarkson ja kuninganna Amberly sobisid kokku. Kuninga jõulisust tasakaalustas kuninganna rahustav loomus. Naine oli vaikne kuulaja ja mehel näis alati olevat midagi öelda. Kuigi kogu Valik peaks olema arhailine ja väär, töötas see siiski.
Kas nemad kasvasid ka oma Valiku ajal teineteisest mõneks ajaks lahku, nagu on juhtumas Maxoni ja minuga? Miks ta ei teinud ainsatki katset minuga kohtuda, samas kui ta käis randevuudel kõikide teiste tüdrukutega? Võib-olla sellepärast Maxon rääkiski isaga, et selgitada, miks ta peab mul minna laskma. Viisaka inimesena näis usutav, et Maxon võiks midagi sellist teha.
Uurisin rahvast ja otsisin Aspenit. Selle käigus nägin, et isa saabus lõpuks ja seisis nüüd ema käevangus toa teises servas. May oli Marlee üles leidnud ja seisis tema ees seelikuvoltide vahel. Marlee hoidis oma käsi õelikult üle May rinna ja nende valged kleidid särasid tuledes. Mind ei üllatanud sugugi, et nad said vähem kui ühe päevaga nii lähedasteks. Ohkasin. Kus on Aspen?
Otsimisest peaaegu loobudes piilusin selja taha. Seal ta seisis, täpselt mu õla taga ja ootas mind nagu alati. Kui meie pilgud kohtusid, pilgutas ta mulle korraks silma ja mu tuju muutus palju paremaks.
Kui kuningas ja kuninganna tantsu lõpetasid, kogunesime kõik tantsupõrandale. Valvurid liikusid ringi ja leidsid kerge vaevaga tantsupartnerid. Maxon seisis ikka Natalie ja Krissiga saali teises otsas. Lootsin, et ehk ta tuleb ja palub mu tantsule. Ma ise ei tahtnud seda kindlasti temalt küsida.
Julgust kokku võttes silusin oma kleiti ja kõndisin tema suunas. Otsustasin, et annan talle vähemalt võimaluse mulle see ettepanek teha. Liikusin üle saali kavatsusega nende vestlusesse lülituda. Kui neile piisavalt lähedale jõudsin, pöördus Maxon Natalie poole.
„Kas sooviksid tantsida?”
Tüdruk naeris ja kallutas oma blondi pead küljele, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Mina purjetasin neist mööda, silmad šokolaadilaual, justkui oleks see kogu aeg minu sihtmärk olnud. Seisin imemaitsvaid hõrgutisi nautides seljaga saali poole ja lootsin, et keegi ei näe mu näkku valguvat puna.
Umbes kuus pala hiljem ilmus mu kõrvale ohvitser Wood-work. Nagu Aspen, otsustas temagi oma mundri juurde jääda.
„Leedi America,” sõnas ta kummardades. „Kas saaksin ühe tantsu?”
Tema helge ja soe hääl ning entusiasm nakatasid mindki. Võtsin kõhklemata pakutud käe vastu.
„Loomulikult, söör. Aga pean teid hoiatama, et ma pole kuigi hea tantsija.”
„Pole viga. Võtame rahulikult.” Ta kutsuv naeratus hajutas mu mure kehva tantsuoskuse pärast ning järgnesin talle rõõmuga tantsupõrandale.
Reibas