Astusin ümber nurga ja nägin, et mu toa uks on avatud.
„Milline ta välja nägi?” kuulsin Mayd küsimas.
„Nägus. Vähemalt minu arvates. Tal olid sellised lainelised juuksed ja need ei püsinud kunagi peadligi.” May kihistas ja seda tegi ka Lucy. „Sain paar korda sõrmedega läbi nende juuste tõmmata. Mõnikord mõtlen sellele. Mitte enam nii palju kui varem.”
Hiilisin kikivarvul lähemale, tahtmata neid segada.
„Kas sa igatsed teda ikka?” küsis poisteteemadel alati uudishimulik May.
„Järjest vähem,” tunnistas Lucy väikese lootusehelinaga hääles. „Siia tulles arvasin, et see valu tapab mu. Muudkui unistasin võimalusest paleest põgeneda ja tagasi tema juurde minna, kuid tegelikult ei juhtu seda kunagi. Ma ei saa oma isa jätta. Kui pääseksin isegi väljapoole müüre, ei oska ma eluilmaski tagasiteed leida.”
Teadsin veidi Lucy minevikust. Ta perekond pakkus ennast Kolmede perekonnale teenijateks, et saada vastutasuks raha Lucy ema operatsiooni eest tasumiseks. Lucy ema suri hiljem. Kui pereema kuulis, et ta poeg on Lucysse armunud, müüdi tüdruk koos isaga paleele.
Piilusin üle ukse. Nägin neid voodil istumas. Avatud rõduukse vahelt puhus tuppa oivaline Angelese õhk. Täiuslik May sobis paleesse nii loomulikult, tema ideaalne päevakleit rippus riidepuul. Ta istus ja punus Lucy juustesse patse, jättes osa juukseid vabalt langema. Ma olin Lucyt alati harjunud nägema kõvasse krunni veetud juustega. Ta nägi niimoodi väga armas välja, noor ja muretu.
„Mis tunne on armunud olla?” uuris May.
Osake minust tundis valu. Miks ta seda kunagi minu käest ei küsinud? Siis meenus mulle, et May arvates polnud ma kunagi armunud olnudki.
Lucy naeratus oli kurb. „See on kõige imelisem ja kohutavam asi, mis võib sinuga kunagi juhtuda,” vastas ta lihtsalt. „Sa tead, et oled leidnud midagi uskumatut ja tahad sellest igavesti kinni hoida. Ja iga hetk pärast selle kättesaamist pelgad hetke, mil võid selle kaotada.”
Ohkasin õrnalt. Tal oli täiesti õigus.
Armastus on kaunis hirm.
Ma ei tohtinud lasta endal tähtsate asjade kaotamisest liiga palju mõelda, seega kõndisin tuppa.
„Lucy, vaata vaid!”
„Kas sulle meeldib?” Ta küünitas tahapoole ja puudutas õrnu patse.
„See on imekena. May punus mulle ka alatasa palmikuid. Ta on väga andekas.”
May kehitas õlgu. „Mis mul muud teha oli. Me ei saanud endale nukke lubada, nii et kasutasin nende asemel Amesi.”
„Noh,” ütles Lucy näoga May poole pöörates, „siin elades oled sina meie väike pupe. Anne, Mary ja mina teeme su sama ilusaks kui kuninganna.”
May kallutas pead. „Keegi ei ole nii ilus kui tema.” Siis pöör-dus ta kähku minu poole. „Ära emale räägi, et ma nii ütlesin.”
Itsitasin. „Ei ütle. Aga nüüd peame ennast küll valmis seadma. Teeaeg on peaaegu käes.”
May lõi õhinaga käsi kokku ja läks ennast peegli ette sättima. Lucy pani juuksed tagasi üles. Ta suutis krunni tehes oma patse säästa ning peitis suurema osa neist peakatte alla. Ma ei saanud tema soovi pahaks panna neid veel pisut kauem alles hoida.
„Oh, teile tuli kiri, preili,” ütles Lucy mulle ümbrikku ulatades.
„Aitäh,” vastasin. Ma ei suutnud ehmatust varjata. Suurem osa inimestest, kellest lootsin midagi kuulda, viibisid praegu minu juures. Rebisin ümbriku lahti ja lugesin nappi, väga tuttavalt ja tahtlikult teravat teadet.
America,
sain hilinenult teada, et Eliidi perekonnad kutsuti paleesse ning isa, ema ja May sõitsid sulle külla. Tean, et Kenna on reisimiseks liiga rase ja Gerad liiga noor. Püüan mõista, miks see kutse mulle ei laienenud. Olen su vend, America.
Saan vaid oletada, et isa otsustas mind nimelt välja jätta. Loodan väga, et see polnud sina. Meie sinuga oleme suurte asjade lävel. Meie positsioonid võivad teineteisele väga kasulikud olla. Kui su perele pakutakse kunagi veel erilisi privileege, peaksid ka mind meeles pidama, America. Saame teineteist aidata.
Oled sa mind printsile maininud? Niisama uudishimust küsin.
Kirjuta varsti.
Kota
Kaalusin, kas peaksin kirja kokku kägardama ja prügikasti viskama. Lootsin salamisi, et Kota hakkab oma kastikarjäärist üle saama ja oskab end saatnud eduga elada. Paistab, et polnud lootustki. Viskasin kirja sahtlinurka ja otsustasin selle täielikult unustada. Tema kadedus ei tohi seda külaskäiku varjutada.
Lucy kutsus Anne ja Mary appi ning meil oli ennast valmis seades väga lõbus. May pulbitsev iseloom hoidis kõigil tuju üleval ja ma avastasin end riietumisel laulmas. Peagi astus läbi ema ja palus meil kõikidel kontrollida, kas ta näeb kena välja.
Loomulikult nägi. Ta oli kuningannast lühem ja vormikam, kuid oma kleidis grammigi mitte vähem majesteetlik. Kui trepist alla laskusime, haaras May mul kurval ilmel käsivarrest.
„Mis lahti? Sa oled ju kuningannaga kohtumise pärast põnevil, eks?” küsisin.
„Olen. Lihtsalt…”
„Mida?”
Ta ohkas. „Kuidas ma peaksin pärast kõike seda uuesti pruuni ürbi selga ajama?”
Elevil tüdrukud pulbitsesid energiast. Natalie õde Lacey oli Mayga umbes sama vana ja nad istusid nurka vestlema. Lacey sarnanes oma õega. Välimuselt mõlemad saledad, blondid ja armsad. Ent kui minu ja May iseloomud vastandusid, siis Natalie ja Lacey olid nii sarnased. Kirjeldaksin Laceyt kui natuke vähem pentsikut, mitte päris nii abitut kui ta õde.
Kuninganna käis ringi ja vestles emadega, esitades talle omasel armsal moel küsimusi. Seisin väikeses grupis ja kuulasin Elise ema juttu oma perekonnast Uus-Aasias, kui May mind kleidist tirides eemale sikutas.
„May,” sisistasin. „Mida sa ometi teed? Sa ei saa niimoodi käituda, eriti kuninganna juuresolekul.”
„Sa pead seda nägema,” käis ta peale.
Jumal tänatud, et Silviat siin polnud. Ma ei imestaks, kui ta Mayd millegi niisuguse eest noomiks, kuigi tüdruk ei teadnud käitumisreeglitest mõhkugi.
Astusime akna juurde ja May osutas välja. „Vaata ise!”
Piidlesin põõsastiku ja purskkaevude vahelt läbi ning silmasin kahte kuju. Esimene oli mu isa. Ta vehkis hoogsalt kätega, justkui selgitaks või küsiks midagi. Teine oli Maxon, kes enne vastamist pikki mõttepause võttis. Nad jalutasid aeglaselt. Mõnikord pani isa käed taskusse ja Maxon asetas enda omad seljale. Millest iganes nad vestlesid, näis see olevat pingeline.
Heitsin pilgu ümberringi. Elamusest ja kuninganna jutust lummatud naised ei paistnud meid märkavat.
Maxon peatus, seisis mu isa ette ja kõneles kaalutletult. Mingit ründamist ega viha ei olnud, aga ta näis otsusekindel. Pärast pausi sirutas isa käe välja. Maxon naeratas ja raputas seda innukalt. Sekund hiljem tõmbasid mõlemad pisut rõõmsamalt hinge ning isa patsutas Maxonit omamehelikult seljale. Maxon näis sellest pisut pingesse tõmbuvat, sest polnud selliste puudutustega harjunud. Ent siis pani isa oma käe ümber Maxoni õla, nii nagu ta tegi minu ja Kotaga, kõikide oma lastega. Ja Maxon paistis seda väga nautivat.
„Mis see veel oli?” küsisin kõva häälega.
May kehitas õlgu. „Igal juhul tundus see oluline.”
„Paistab jah.”
Ootasime, kas Maxon vestleb veel kellegi isaga, aga kui ta seda tegi, siis mitte aias.
8. PEATÜKK
Halloween oli just nii imeline, kui Maxon tõotas.