Ööliblikas. Katja Kettu

paberil. Nõukogude Liidus töötasid Moskva statistikas paljud asjad hiilgavalt.”

      Ja töötavad veel praegugi.

      „Mis siis juhtus?”

      „Räägitakse, et läks tükk aega, enne kui küla märkas, et pidu on läbi ja insener Tjapkin oma abilistega kadunud. Järgmiste nädalate jooksul sai selgeks, et ta oli võtnud korralikult võlgu nii poest kui külarahvalt. Ja temast jäi maha kari nutta löristavaid suurte kõhtudega neiukesi ja tornikobakas, kust ei voolanud endiselt kauaigatsetud kergendust kolhoosis rügavatele naistele, sest veetorud jäid panemata.”

      Torn seisis künkaharjal, keset müüre paitavat päikesest pleekinud heina. Üks külapoiss ronis vaatama, mis torni sees on. Ja näe imet – sinna oli kogunenud vett, kuigi keegi polnud näinud seda sinna kantavat. Aga seal selle tume pind loksus ja lainetas ning sügavusest kostis urinat ja turtsumist, nagu luuraks põhjas elav olend, kelle asjatu lärm üles ajanud.

      Külajõmpsikad olid narrinud ja meelitanud ühe poolearulise poisi torni otsa. Arvati, et tobukese vend oli see, kes ta vette tõukas. Naised hakkasid vee järel käies suuremaid ringe tegema, et ei peaks astuma tornist langevale varjule.

      Kulus peaaegu viisteist aastat, enne kui veetorniga uuesti midagi ette võeti. Toosama insener Tjapkin, selleks ajaks juba süüfilisest kõvasti räsitud, tuli uuesti kohale. Seekord hoidis ta madalat profiili, lasi oma vaikivatel abilistel kaevata veetorni juurde kraavi ja panna kraavi torud. Külas oldi insener Tjapkini peale eelmisest korrast maha jäänud segaduse pärast tükk aega hammast ihutud, aga nüüd meeleolud muutusid, seda enam, et külatänavatel jooksis ringi terve kari Tjapkini silmatorkava ninaprofiiliga järeltulijaid.

      Oodati, et torud veetakse nüüd laudani. Seda aga ei juhtunud. Torud viisid kuhugi kaugele põllule, jooksid edasi mööda kuusevibalikest hambulist metsaserva ja kadusidki sinnasamasse metsa. Naised panid tööst parkunud käed rinnale vaheliti ja põrnitsesid silmapiiri taha kaduvaid töömehi. Tõusis viha. Insener Tjapkin üritas vastu ööd Sürnuri maanteed mööda jalga lasta, portfelli järele lohistades, aga saadi kätte. Tänu tungivatele soovitustele nõustus ta tagasi pöörduma, kutsus kokku veel ühe koosoleku partei kontoris ning teatas külanõukogule, kuidas asjad olid kogu aeg tegelikult olnud. Partei oli otsustanud, et veetorni vesi ei kuulu mitte külarahvale, vaid Mordva linna piiril asuvale suuremale kolhoosile. Insener Tjapkin sättis minekule. Siis juhtus midagi kummalist. Keset lahkumisettevalmistusi hakkasid rahvamaja uued elektrilambid vilkuma, kostis kõrvulukustav raksatus ja insener Tjapkinile kukkus kivi pähe. Ta suri silmapilkselt ja tema süüfilisest näritud hinge ei jäänud keegi taga nutma.

      „Räägitakse, et see oli Keremeti töö,” ütles Kostja.

      Võimudele saadeti Joškar-Olasse telegramm. Sealt lubati keegi inseneri surnukehale järele saata. Kui kedagi ei tulnud, visati laip suuremate tseremooniateta kalmistu aia taha kaevatud auku, ja tema oli ainus, kelle juures hingedepäeval keegi ei käinud. Uut inseneri külaelanikele veetorusid panema ei ilmunud, aga kooperatiivipoe seinalehest võis lugeda, et rajooni veevarustus on tänu vapratele pioneeridele paranenud 350 %.

      Torn seisis üksi põhjatu, sügava, pimeda ja üksildasena ning aknad selle katuse all põrnitsesid endiselt vett kandvaid naisi.

      Sees on nagu hauas. Süda läheb pahaks ja hakkan juba väljuma. Mingi heli peatab mu. Maa oleks otsekui urahtanud. Astun sammu tagasi ja märkan, et lehterjas süvendis torni keskel läigib vesi. Ja mitte ainult ei läigi, sest veepind ei ole tasane. Palun Kostjat suunata taskulambi valgusvihk veeloigule ja mul on õigus: veepind tõuseb ja langeb, edasi-tagasi. See hingab. Nüüd kuulen teisigi hääli. Tilkade potsatusi, veenirinat.

      „Vesi tõuseb. Kuidas see võimalik on?”

      „Tule, lähme,” haarab Kostja mul küünarnukist ja viib mu kiiresti välja.

      „Parem, kui me memmele veest ei räägi.”

      Uks krääksatab. Päike mähib meid oma paistesse nii ägedalt, et pean seisatama ja hinge tõmbama. Oleksin nagu otse luupainajast välja astunud.

      „Lähme. Poleks pidanud üldse siia tulema,” tänitab Elna ja hakkab hämmastava tarmukusega koduvärava poole kablutama.