Nõukogude Liit, 1937
IRGA
ÜHEL MAIPÄEVAL sattusime ülejäänud voorist lahku. Jõgi möirgas ja mässas nii vägevalt üle kallaste, et pidime kaldakaljud maha jätma ja minema ringi ümber ääretu soo.
Enam ei uputatud nälgasurnuid raudteetammi liipriteks, vaid aeti püssipäradega lageda soo peale. Hundid käisid kedagi kartmata voori kannul ja pidasid õhtuti pidu, isegi püssilasud ei peletanud neid enam eemale.
Sain aru, et kaua ma enam vastu ei pea.
Ma peaaegu usun, et selle, mis edasi juhtus, korraldas Petje oma kummalisi võimeid kasutades, võib-olla selleks, et Elnaga kahekesi jääda, kuigi tõenäolisem on, et ta igatses koju ja tema oma hõim oli kõik juba varem ette valmistanud. Igal juhul siis, kui me jõe äärde tagasi keerasime, oli selle ülemjooksu looklevasse käänakusse tekkinud rüsijääst tamm. Vangivalvurid seisid jääkuhjatise serval, vahtisid, kratsisid kukalt. Hakkasid ajama voori kõrgemale vastaskaldale. Kõrvulukustav prahvatus ja kuhjatis läks liikvele just siis, kui meie brigaad pidi jõge ületama. Õhus oleksid kõlanud nagu kahuripaugud. Halastamatu vetemöll ahmis kurku noore Kiievi notari. Osa vangidest tormas kõrge, küünlana sihvaka kuuse alla varju, osa vehkis allaandmise märgiks jalarättidega.
„Ameeriklased tulevad meid päästma!”
Aga Petje naeris pööraselt ja hüüdis:
„Ega see pole sõda. Jää hakkas liikuma! Vesi möirgab! Tamm murdub! Nüüd tuleb kevad!”
Petje võttis puusalt sarve ja puhus.
Selleks ajaks olime oma porosarvilise teejuhi kannul kõndinud juba viiendat nädalat. Olin hakanud uskuma, et tema on ainus, kes võib meid päästa.
„Davai, pojehali,” ajas Petje koormaporo traavi, haaras Elna kaenlasse ja nii keerasime me otse parma südamesse. Kümmekond üksteise külge seotud vangi sörkis meie kannul munajooksu nagu jalad võtsid. Peatusime tundrulaele vaatama. Meile avanes lummav, metsik maastik, kus tuhatpäine porokari vabalt ringi uitas nagu kommunismi poleks olemaski.
Tagantjärele mõeldes oli see öö arvatavasti parim ja tegelikult ainus võimalus voorist põgeneda. Aga kuhu minna? Ääretud sood ja sosistav parma ajasid hirmu peale, surma ennustavad tulukesed ja eksitaja aimaldaš, huntide koomale tõmbuv ring.
„Küll näed, kõik läheb hästi, Linnuke. Miski seal põhjas kutsub mind.”
Selgus, et Strašni-Petje kodulaager asus allavoolu ühes jõekäärus. Meid võtsid vastu kaks noort sõdurit. Nad ratsutasid valgetel sarvilistel põtradel, täpselt nagu Petje oli lubanud.
„Lähme laagrisse,” arvas Elna.
Petje raputas pead.
„Vangid ei tohi tulla. Neil on reetmise ja surma lehk küljes, avaldavad veel laagri asukoha.”
Järgnes vaikne nõupidamine. Silmarõõm Elna, ja tänu temale mindki lubati Petje eestkostmisel kaasa.
„Seal võime tänase öö magada, aga pidage meeles: nood inimesed on ujedad ja võõrastavad venelasi. Ärge andke põhjust endast halvasti mõelda.”
Minu jaoks oli vaikimine loomulikult iseenesestmõistetav, aga seda, millisesse kohta me teel olime, oskasin vaevu aimata. Laager veel algelisem kui koltasaamide külad minu kodukandis, kui selline asi üldse võimalik on. Arvan, et tegemist oli mingisuguse suvelaagriga. Kodade seinad olid lattide peale pingutatud nahkadest. Igal pool sagisid jalus lapsepõnnid ja kelgukoerad. Üks rinnalaps oli tohutusuurte sarvedega porolehma külje alla magama uinunud. Aga üle kogu laagri levis jumalik lõhn: lahtisel tulel podises jänesehautis.
Kui me laagrisse jõudsime, tuli meile vastu baabuška.
„Kaeme õige, mis asja peal külalised väljas on.”
Aga läbiotsimise asemel osutas ta oma suu peale.
„Näidake keelt,” tõlkis Petje.
Elna keel vaadati üle ja vanake lausus selle kohta paar sõna. Hakkas naeru pugistama. Kohale tuli keegi kõrgeauline sarvepea ja kiikas Elnale suhu. Ka Petje uuris Elna keelt, hakkas silmnähtava rahuloluga muhelema. Teised tema järel.
„Nad tšem ona smejotsja? Mida kuvavai seletab?” sosistas Elna Petjele.
„Ütlevad, et sul on indleva porolehma meel ja et oled teretulnud.”
Elna punastas, surus huuled kokku ja tõmbas peakoti tihedamalt ümber.
Minuga läks teisiti. Kui ma sirutasin keeleköndi esihammaste poole, haaras baabuška sellest kinni väikeste tangidega, mida kasutati ilmselt porode märgistamiseks. Petje kibrutas kulmu, viipas, et kummardugu ma ligemale. Rasvaküünlad põlesid nii lähedal, et kartsin oma abitut liha leegi vastu kõrvetada.
„Sel tüdrukul on raske tee. Ja-jaa. Ta võib laagri tulla, aga midagi võõrastele keelatut näha ei tohi.”
Vaatasin vargsi meie ümber kogunenud vaikset hõimu, mille liikmete karvase äärega kapuutside alt vaatasid vastu läbitungivad kristallselged silmad.
„Miks õde ei tohi tulla?” pahvatas Elna, ise ikka veel näost õhetades.
Petje seletas, et laagris hakatakse tähistama Külma lahkumist ja viiakse läbi talitusi, mida võõras silm ei tohi näha.
„Kas Külm on siis läinud?” küsis Elna lumisel kaldavallil lõdisedes.
„Ei, aga varsti läheb. Kukuška ütles.”
Elna ei jõudnud veel küsidagi, kes see Kukuška on, kui Petje rääkis edasi: „Aga sinu tumm õde ei tohi kaugemale tulla.”
„Siia ei saa teda ka jätta, koperdab jõkke.”
Petje mõtles järele, ulatas siis oma nahkkotist topsi salviga. Elna avas purgikese ja nuusutas ettevaatlikult. Tema pupillid laienesid kohe. Ehmatas:
„See on ohtlik rohi. Zabvenije. Karumustikas ja mürkputk. Kust sa seda said?”
„Mul on omad nipid. Tüdruk saaks vähemalt magada.”
Elna noogutas aeglaselt. Ta palus mul mantlihõlmad eest lahti teha, määris taimesalvi mulle rinnale ja ülahuulele. Tugev lehk vallutas kõik mu meeled ja pani silmad vett jooksma. Peaaegu kohe räntsatasin pehkinud kännule, nii et reied mustad.
See oli esimene kord, mil sain tunda unustussalvi mõju.
Tundsin korraga pööritust ja viibisin otsekui udus, ega tea siiani kindlalt, kas nägi und või juhtus kõik päriselt. Igal juhul arvan, et lürpisin põdralihasuppi, misjärel loputati mu tilkuv lõug veega üle ja meid juhatati ohvrisallu. Salu oli suurtest kividest ääristatud lagendik, mille luitundhallide puude okstel valendasid tundmatute ohvriloomade kolbad. Niisketes kivilõhedes vohas härmas sammal ja oranžide jalgadega seenemütse. Ma ei teadnud, kas pealuud kuulusid oravale, sooblile, nugisele, nirgile või porovasikale. Kõige üle valvasid kummalised vasksed teravatipulised ebajumalakujud. Sisse astus hirmuäratav šamaan. Nojti’l oli seljas seemisnahka kleit, pööretel välkusid punasest kalevist palistused. Laanekaku sulgedega ehitud müts heitis õhtusse veel kaua õhus värelevaid varje. Kohal oli vist ainult mõni üksik hõimuliige, aga minu peas oli see sajapäine hulk.
Trumm, läbimõõdult viis kortlit, kõmises otse kõrva ääres. Trumminahk oli vist pärgamentõhukesest poronahast, sest ma nägin läbi selle Petje tulekumast valgustatud nägu. Trumm oli kaunistatud messingvõrude ja helmestega, ilmselt samasuguste klaaspärlitega, mida müütasid tatarlased ja teised kaubasaksad ja millega minagi hiljem oma mõrsjavööd kaunistasin. Nojti joig ajas ihukarvad püsti. Abilised vastasid talle matkides ja leelutusi venitades, lõputult, lõputult. Nojti laul kõlas küll võõralt, ent ometi oli selles midagi ürgselt omast.
Proovisin sõnu meelde jätta, ja nende kohta hiljem küsida, aga Petje ainult naeris, sõnad olid hetkest tulnud ja hetkesse