MASSIDE HURM
Esimest korda kõnelesin suure avalikkuse ees Tartus juuniküüditamise aastapäeval 1988, mõni päev enne esinemist Lauluväljakul. Esinesin Raekoja platsile kogunenud mitmele tuhandele inimesele raekoja kõrval asuva maja rõdult. See oli nagu hüpe kõrgelt pea ees ookeani. Tundsin, kuidas mu hääl kõmab võõralt üle väljaku, kuidas kuskil tundmatus sügavuses minu enda sees sünnivad sõnad, mis peavad jõudma tuhandete inimeste südamesse. See oli väga kummaline tunne, väga hirmutav alguses, sest sa ei valitse olukorda, ei taju, kuidas su sõnad inimestele kõlavad. Eriti siis, kui rääkida ilma paberita. Tunnistan, see oli eriline kogemus. Paberiga pidasin kõne Rahvarinde esimesel kongressil, sest see oli väga oluline programmiline kõne, ilmus ka Rahvarinde kongressi kogumikus. Aga juba enne seda kõnet olid sündmused mind endaga kaasa viinud ja minust oli saanud justkui kõnepidamise masin, mida häälestab mulle tundmatu sisemine mehhanism. Ma ise ei olnud enne teadlik sellise võime olemasolust endas. See lihtsalt tuli nagu kuskilt, seda on raske seletada. Poliitiline kirg, vabaduse joovastus, mis nagu punane kuum tundelaine su kõrgele tõstab, ja tõstis tol ajal väga paljusid, sest tegelikult oli kõigil enam-vähem üks ja seesama asi hinge peal. Kõik rääkisid samast asjast, ainult erinevate sõnadega ja eri viisil, üksteist pidevalt võimendades. Massiliikumiste ajas on alati väga palju romantilisust, ühistunnet.
Kõnelemas Balti keti eelsel miitingul 23. augustil 1989
Ühelt poolt vallandas selle jõu totalitaarsest survest vabanemine. Tuleb aga endale aru anda, et massilise vabadusliikumise võimalikkus ise peitus sellessamas totalitaarses surves, ainult see sai tekitada nii suure üksmeele, nii tugeva ühistahte. Ainult see lõi illusiooni, et kõikide jaoks kehtivad samad üllad väärtused, on tähenduslikud ühed ja samad sõnad, kutsuvad samad sihid. Seda näeb ja tunneb rock-kontserdil, kui tänulikud kuulajad haaravad lennult lavalt kõlanud viisi ja tuhanded inimesed on valmis seda kaasa laulma. Aga poliitikas on see ohtlik. Poliitikas summutab seesama rock-kontserdi tunne arutleva mõistuse hääle, lülitab välja enesekriitika, hävitab erinevate arvamuste mitmehäälsuse. Esinemised suurtel miitingutel ongi nagu rock-staaride ülesastumised. On teatud motiiv, „Ükskord me võidame niikuinii!”, kõik haaravad selle lennult, kajavad sellele kaasa ja kõik tundub kõigile selge, arusaadav ja hea. See on ühekordse elamusena vaimustav ja innustav, aga kui see muutub poliittehnoloogia abil ikka ja jälle korratavaks rituaaliks, on see demokraatiale ohtlik.
Rahvarinde miitingul Valgas (juuni 1988)
Lauluväljaku tribüünil 17. juunil 1988
Laulva revolutsiooni kõrghetkede suur üksmeel ei summutanud siiski eriarvamusi. Esimese massiliikumisena sündinud Rahvarinne tekkis otsekui ühise ohkena. Rahvarinde algatuskeskuses olid alguses kõik koos – fosforiidisõja ja IME tegijad, muinsuskaitse tegelased, kompartei liikmed ja rahvuslased, pastorid ja majandusmehed. Hiljem lagunes liikumine eri suundadesse. Rahvarinde alternatiivina kogusid massilist poolehoidu kodanike komiteed. Omavahel konkureerisid Eesti riigi taastajatena Eesti Kongress ja Ülemnõukogu. Minu meelehärmiks muutus mõlema liikumise juhtidel sageli olulisemaks küsimus „Kes keda?” kui „Mille nimel?”. Mulle langes mõnigi kord osaks olla sidelüli konkureerivate liikumiste vahel. Ühelt poolt olime Rahvarinde juhtkonnas väga tihe tiim Savisaarega, olin mingi aeg isegi tema alter ego või parem käsi. Teisalt oli mulle võõras suhtumine, et need, kes on mingis teises liikumises või teevad midagi teistmoodi, on a priori meie vastased. Savisaar mõtles toona nii ja mõtleb praegugi. Ja samuti suhtusid ja suhtuvad ka praegu temasse need, kes on vastasrinnas. Olin seda juba nii palju näinud ja kuulnud, olin selle bolševikele omase „Kes keda?”-mehhanismi ohtlikkuse nii sügavalt endas läbi tunnetanud, et ei saanud sellega leppida ei Rahvarindes ega Eesti Kongressis. Minu jaoks oli vastuvõtmatu vastastikuse kahtlustamise, sallimatuse ja üksteise ideede juba ette valeks ja vaenulikuks pidamise õhkkond nii siin kui seal. Ülikoolis olime olnud kõik samade aadete eest seisjad, ajaloolased ja filoloogid ja žurnalistid, professor Vahtre ja professor Peegli õpilased.
Otepääl rahvakoosolekul koos Vabadussõja veteranidega 24. veebruaril 1989
RAHVARINNE JA MOSKVA
Rahvarinde algusaegadega on seotud legend, et ma läksin üleöö halliks. Tegelikult oli lugu hoopis dramaatilisem. Mul tulid üleöö juuksed ära, see helehall, millega paljude piltide peal olen, on tegelikult parukas. 1988. aasta mais, kui hakkas peale Rahvarinne ja kõik muu, sagedased pikad ja pingelised esinemised, kui tulin Tartu rahulikust keskkonnast poliitilisse möllu, juhtus niisugune kummaline asi, et mul hakkasid juuksed välja langema. Ükski arst ei osanud öelda, milles asi, kuigi tehti kõikvõimalikud analüüsid. Lõpuks jäi üks lahendus, mis oligi õige – stress. Minu jaoks tähendas poliitikasse tulek lihtsalt väga suurt sisemist muutust. Juuksed tulid ära ja kasvasid uuesti, vahepeal lihtsalt kandsin parukat. Õnneks oli mu emal parukas, mida ta kunagi ei olnud kasutanud. Ta oli selle Soomest saanud, keegi oli kinkinud. Lasin juuksuril paruka lõigata oma tavalise soengu järgi, nii et kõigil 1988. aasta suurtel miitingutel kandsin parukat. See oli muidugi põrgu, sest oli ju suvi ja tuli kogu aeg olla rahva ees. Aga talveks kasvasid uued juuksed, paksemad kui enne, 1989. aasta kevadest olin igal pool jälle oma juustega.
1989. aasta märtsis läksin Rahvarinde nimekirjas Moskva Ülemnõukogu valimistele, Savisaarel oli idee esimest korda oma nimekirjaga komparteiga konkureerida, kuigi oli ka ühiseid kandidaate. Saime enamuse, kogu Eesti delegatsioon oli valdavalt iseseisvusmeelne.
Ülikoolis oli Peegel mulle üle andnud kateedri juhatamise, olin olnud ka doktorantuuris. Mul olid ilusad akadeemilised kavatsused, kui poliitika välk sisse lõi. Moskva Ülemnõukogusse valimise järel sain viie aasta jooksul ülikoolis üsna vähe olla, kuigi ma ei olnud õppetööst kunagi päris eemal.
Rahvarindes sattusin liikumise keskpunkti, ka Savisaar hakkas minu arvamustega väga arvestama. Kõik need dokumendid, mida sai lõputult kirjutatud…
Rahvarindelased Moskvas rahvasaadikute kongressil. Vasakult Tiit Käbin, Vello Pohla, Marju Lauristin, Viktor Palm, Ülo Vooglaid (mai 1989)
Eriti oluliseks pean Moskvas Gorbatšovi aegsel Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil saavutatud läbimurret Molotovi-Ribbentropi pakti ja salaprotokollide hukkamõistmiseks. See oli tegelikult olulisim samm, et sillutada teed Eesti taasiseseisvumisele. Nii nagu oli Vooglaid, kes ütles, et kui ma panen labida maasse, siis kasvab puu, on olnud ka Savisaar. Tal oli tohutu eneseusk ja usk sellesse, mida ta teeb, ja võime inimesi uskuma panna, et me tõepoolest suudame kõike.
„Meil on küsimus sm Gorbatšovile!” (Rahvasaadikute kongressil juunis 1989)
50 aastat hiljem: vabadust Moskvalt tagasi nõudmas
Balti kett oli selle üks näide. Sama asi oli Moskvas MRPga: kaks inimest, kes selle ideega välja tulid ja läbi viisid, olid Savisaar ja Endel Lippmaa. Kui nad kahekesi tegutsesid, siis oli see täiesti võitmatu tandem, Lippmaa oma geniaalse ajuga ja Savisaar oma sama geniaalse organiseerimisoskusega. See kõik läbi viia, leida endale liitlasi, saavutada enamushääletus – ainuüksi juba selle eest väärib Savisaar aukohta Eesti Vabariigi taastamise ajaloos, mida talle seni keegi peale tema enda fänniklubi ei ole raatsinud anda. Ta on olnud ise sunnitud rajama endale Vabaduse kella.
Moskva aeg oli pöörane, väga raske aeg. Tundsime end nagu sõjas, pidime olema iga sekund löögivalmis. Istungeid sageli isiklikult juhtinud Gorbatšov muutus valvsaks iga kord, kui mõni