Neljapäeval, 29. oktoobril. Kell 2 päeval hakkas paistma Hea Lootuse neem. Kaplinna kohal kõrguv Laudmägi oli meist 12-14 liigi kaugusel. Kui ei oleks olnud tihedaid pilvi, oleksime kahtlemata näinud seda mäge kaugemaltki.
Lootsime enne pimeduse saabumist lahte sisse sõita ja lisasime purjesid. Kogu öö loovisime kurssi muutes. Kell 9 hakkas kogu meri järsku helendama. Taolist nähtust täheldatakse sellistel laiustel sageli. Banks ja Solander veensid mind, et helendamist põhjustavad erilised mereputukad. Forster ei nõustunud algul selle arvamusega. Siis käskisin tõmmata merest paar ämbritäit vett. Vett vaadeldes nägime selles arvukalt täiesti läbipaistvaid kerakujulisi putukaid, kes olid väga pisikesed, nööpnõelapea suurused.
Päeva saabudes oli taevas selge ja mõlemad laevad võtsid kursi Laudlahele ning heitsid varsti ankru viie sülla sügavuses vees liigi kaugusel sadamast.
Me ei jõudnud veel ankrut sisse lasta, kui meid külastas sadama kapten (master-attendant) koos teiste Hollandi Ida-India Kompaniis teenivate ohvitseride ja ühe kohaliku elaniku Brandtiga. Sadama kapten tõi laevadele mõningaid asju, mis on väga meeldivad äsja merelt saabunud inimestele. Ta vaatas üle laevad, olles eriti huvitatud meeskonna tervisest. Ta tahtis veenduda, kas laevadel ei ole rõugehaigeid, sest just seda haigust kardetakse Hea Lootuse neemel kõige rohkem. Ülevaatus on siin alati range ja arst kontrollib tingimata kõiki sadamasse saabunud laevu.
Kohe pärast seda, kui laevad olid ankrusse heitnud, läkitasin ohvitseri kuberneri parun Plettenbergi juurde, et informeerida kohalikke võimusid meie saabumisest ja põhjustest, mis sundisid mind sadamasse sisse sõitma. Saadik sai lahke vastuse, ja kui ta tagasi tuli, saluteerisid meie laevad linnale üheteistkümne pauguga. Fordi suurtükid tervitasid meid sama arvu laskudega. Seejärel läksin koos kapten Furneaux ja Forsteritega kuberneri juurde visiidile. Ta võttis meid väga lahkesti vastu ja lubas mind kõigiti abistada.
Kubernerilt sain teada, et kaheksa kuud tagasi avastasid kaks Mauritiuse saarelt väljasõitnud laeva selle saare meridiaanil ja 48° l. – l. maa. Need laevad sõitsid 40 miili piki selle maa rannikut ja ühte lahte sissesõitmisel kandis tugev torm nad merele. Seejuures hukkus lahe sügavuse mõõtmisel mitu paati koos inimestega. Üks neist laevadest, «Fortune», pöördus varsti tagasi Mauritiuse saarele ja tema kapten sõitis Prantsusmaale üksikasjalise aruandega reisi kohta.
Kuberner teatas mulle samuti, et kaks teist Prantsuse laeva sõitsid märtsis Mauritiuse saarelt Hea Lootuse neemele, olles teel Vaikse ookeani lõunaossa. Need laevad suundusid lõunasse uute maade otsingule ja neid juhtis kapten Marion. Marioni laevadel pöördus Tahiitile tagasi pärismaalane Aoturu, kelle omal ajal Bougainville oli kaasa viinud.
Pärast visiite kubernerile ja teistele nimekatele isikutele asusime elama Brandti majja, kus peatusid alati Inglise laevade ohvitserid. Brandt ei hoolinud vaevast ega kuludest, et meie viibimist tema katuse all mugavaks teha. Ma leppisin temaga kokku kõige edasiseks purjetamiseks vajaliku hankimise osas. Lubatu toodi kohale viivituseta. Samal ajal parandasid madrused mõlemal laeval taglast ning tihtisid pardaid ja tekke.
Wales ja Beyley tõid kõik oma instrumendid maale ja teostasid astronoomilisi vaatlusi, mis olid vajalikud kronomeetrite reguleerimiseks.
Kolm või neli päeva pärast meid saabus sadamasse Hollandist kaks Ida-India Kompanii laeva. Ühel neist suri 4-5-kuuse ülesõidu ajal 150, teisel 44 inimest. Neil laevadel möllasid skorbuut ja teised haigused. Kohalikku hospidali toodi palju haigeid, kes olid hirmsas seisundis. On huvipakkuv, et üks neist laevadest saabus Porto Praiasse kuu aega enne meid, kuid Hea Lootuse neemele jõudis kolm päeva meist hiljem.
Meeskondade tervislik seisund minu mõlemal laeval ei nõudnud Hea Lootuse neemel pikemat peatumist, kuid ma tegin seda, et täiendada kuivikute ja alkohoolsete jookide tagavara. Alles 18. novembriks oli kogu proviant laevale toodud ja 22. kuupäeval sõitsime merele.
Peatuse ajal said madrused alati värsket lamba- ja loomaliha ning värskelt küpsetatud leiba. Rohelist anti neile võimalikult suures koguses. Kõik remonttööd olid edukalt lõpule viidud ja laevad olid merele minnes samasuguses seisukorras nagu Plymouthist lahkumise hetkel.
«Adventure’il» tuli teha mõningaid muudatusi ohvitseride koosseisus. Esimene abi Shank, kes oli haiglane juba enne laeva väljasõitu Plymouthist, esitas mulle lahkumisavalduse, et koju sõita. Ma täitsin ta palve ja määrasin tema kohale teise abi Kempe’i. Teiseks abiks sai mitšman Burney.
Forster, kes tegeles oma loodusteaduslike ja botaaniliste uurimistega, kohtas Kaplinnas rootsi botaanikut Sparrmanit, Linné õpilast. Sparrman avaldas soovi meiega reisile kaasa sõita ja Forster toetas palavalt tema palvet. Eeldades, et Sparrman võib Forsterile tema töös suurt abi osutada, nõustusin ma rootsi teadlast endaga kaasa võtma. Forster lubas tasuda kõik kulud, mis on seotud rootsi teadlase viibimisega meie laevade pardal, ja peale selle eraldas omaenda vahenditest iga-aastase kindla summa Sparrmanile abirahaks.
Teine peatükk
HEA LOOTUSE NEEMELT LÕUNAMANDRI OTSINGUILE
Kui olime Hea Lootuse neemel kõigega valmis saanud, jätsime hüvasti kuberneri ja teiste ametiisikutega, kes olid osutanud mulle suurimat vastutulelikkust ekspeditsiooni varustamisel ja aidanud laevad täielikku sõidukorda viia.
Pühapäeval, 22. novembril. Kell 3 päeval hiivasime ankru ja purjetasime loodetuulega välja. Kell 7 väljusime lahest. Kogu öö sõitsime läände, et rannast eemalduda; tormipuhangutega loodetuul sundis meid marsspurjesid rehvima. Meri helendas täpselt samuti nagu tollelgi ööl, mil lähenesime Laudlahele.
Teisipäeval, 24. novembril. Rannast eemaldudes võtsin kursi Circoncisioni neemele. Kuni tänaseni püsis loodetuul, mis asendus idatuulega. Keskpäevaks olime 35°25' l. – l., 29 minutit Hea Lootuse neemest läänes.
Meie ümber ujus hulgaliselt albatrosse ja madrustel õnnestus õngega mõned neist kinni püüda. Söödaks kasutati lambanahatükikesi. Madrused olid «saagi» üle väga rõõmsad, kuigi neile anti veel värsket lambaliha.
Käskisin välja jagada soojad riided. Iga madrus sai paksust villasest riidest pihtkuue ja kalevist püksid.
Mõõdukas idatuul kestis kaks päeva ja 29. novembril asusime juba 39°04' l. – l. Termomeeter näitas 11,1 °C. Kuni 6. detsembrini püsis väikeste vaheaegadega tugev lääne-loodetuul. Sel päeval jõudsime 48°41' l. – l. ja 18°24' 1. – p.
Vahel oli tuul niivõrd tugev, et pidime purjesid vähendama. Kandusime ettenähtud kursist itta ja ma kaotasin juba igasuguse lootuse Circoncisioni neemele jõuda. Kuid peamine häda seisis selles, et hukkus suurem osa Hea Lootuse neemel pardale võetud loomadest – hulk lambaid, sigu ja kõik kanad.
Palavatelt aladelt külmadele meredele siirdudes said kõik omal nahal tunda järsu kliimamuutuse tagajärgi. Elavhõbe termomeetris langes kuni 3,3 °C, kuna Hea Lootuse neemel ei langenud see madalamale kui 18,8 °C.
Käskisin suurendada alkohoolsete jookide päevaportsjoneid ja peale selle anda madrustele vajaduse korral ka lisa. Kapten Furneaux’le anti korraldus toimida täpselt samuti ka «Adventure’il». Esmakordselt pärast Kaplinnast