Pärast Bouvet’ mereretke lakkas huvi avastuste vastu niikauaks, kuni praegu valitsev kuningas teatas kavatsustest võtta ette lõunapoolkera läbiuurimine uute avastuste eesmärgil ning andis 1764. a. käsu nende kavatsuste elluviimiseks.
1764. aasta. Byron. Vastavalt sellele käsule lahkusid kommodoor Byronile allutatud laevad «Delphin» ja «Tamer» 21. juulil 1764 Lõuna-Inglismaalt. Külastanud Falklandi saari, sõitis Byron läbi Magalhãesi väina Vaiksesse ookeani, kus avastas Disappointmenti (Pettumuse-), George’i, Walesi Printsi, Dangeri (Hädaohu-), Yorgi ja Byroni saare.
Byron jõudis Inglismaale tagasi 9. mail 1766. Järgmise aasta augustis sõitis «Delphin», mida nüüd juhtis kapten Wallis, koos kapten Cartereti luubi «Swallow’ga» uuele merereisile.
Nad purjetasid üheskoos läbi Magalhãesi väina ja lahkusid teineteisest Suure Lõunamere nähtavale ilmudes.
Kapten Wallis võttis kursi läände ja sõitis nendel laiustel, kuhu ei olnud enne teda küündinud veel ükski meresõitja. Kuid ta ei leidnud ühtegi maad, enne kui oli jõudnud pöörijooneni, kus avastas Whitsunday (Nelipühade), Kuninganna Charlotte’i, Egmonti, Gloucesteri Hertsogi, Cumberlandi, Maitea, Tahiiti, Eimeo, Tapamanoa, Howe’, Scilly, Boskaweni, Keppeli ja Wallise saare ning jõudis Inglismaale tagasi 1768. a. mais.
Carteret. Tema kaaslane kapten Carteret sõitis teist teed kaudu ja avastas Osnaburghi, Gloucesteri, Kuninganna Charlotte’i, Cartereti ja Goweri saare ning Uus-Britannia ja Uus-Iirimaa vahelise väina; ta saabus Inglismaale tagasi 1769. a. märtsis.
1766. aasta. Bougainville. Kommodoor Bougainville sõitis Prantsusmaalt välja 1766. a. fregatil «Boudeuse». Pärast peatusi Falklandi saartel ja Brasiilia rannikul, kus kohtuti hiljem järele sõitnud kaubalaevaga «Étoile», sõitis ta 1768. a. jaanuaris läbi Magalhãesi väina Vaiksesse ookeani.
Selles ookeanis avastas ta Quatre Facardini, Lancier’, Harpe’i (oletan, et see on sama saar, mille ma hiljem nimetasin Laguuniks), Thrum Cape’i ja Bow’ saared. Umbes 20 liigi edasi lääne pool avastas ta veel neli saart, seejärel sõitis Maitea, Tahiiti, Meresõitjate ja Kaotatud Lootuse saarte juurde, mida ta pidas uuteks avastusteks. Edasi läks ta Hebriidide vahelt läbi, avastas Diana madaliku ja rea saari põhja pool, sõitis põhja poolt ümber Uus-Iirimaa, peatus Bataavias ja saabus tagasi Prantsusmaale märtsis 1769. a.
Seda aastat tähistab Veenuse üleminek päikesekettast: see nähtus omas suurt tähtsust astronoomias ja köitis kõikjal selle alaga tegelevate teadlaste tähelepanu.
1768. a. algul tegi Kuninglik Selts Tema Majesteedile ettekande, kus näidati, missugust kasu annavad selle nähtuse täpsed vaatlused, mida teostatakse mitmesugustes maailma osades, eriti aga lõunalaiustel 140° ja 180° läänepikkuse vahel kuningliku obervatooriumi meridiaanist Greenwichis lääne suunas. Ettekandes osutati ka vajadusele varustada laevad nõuetekohaselt vaatlejate toimetamiseks ettenähtud punktidesse, kuid sealjuures märgiti, et selts ei ole võimeline taolise ettevõtte kulusid kandma.
Selle ettekande tulemusena sai Admiraliteet Tema Majesteedilt käsu hankida ekspeditsiooniks vastavad laevad. Sel eesmärgil omandati parklaev (kolmemastiline laev) «Endeavour», mis oli ehitatud söe vedamiseks. Laev kohandati purjetamiseks lõunameredel, selle juhtimine aga usaldati minule. Varsti pärast seda tegi Kuninglik Selts mulle ja astronoom mister Charles Greenile ülesandeks teostada vajalikke vaatlusi Veenuse ülemineku kohta päikesekettast.
Esialgu oli see meie ekspeditsiooni põhiline ülesanne ette nähtud teostada Marquesas-saartel või ühel neist saartest, millele Tasman andis nimeks Amsderdam, Rotterdam ja Middelburg ning mida praegu tuntakse rohkem Sõprusesaarte nime all.
Sellal aga, kui «Endeavour» valmistus ekspeditsiooniks, jõudis kapten Wallis tagasi oma ümbermaailmareisilt, mille kestel ta avastas Lõunameres mitu saart, sealhulgas ka Tahiiti. Seda saart eelistati kõigile ülalmainitud saartele tema kohasuse tõttu ning lisaks sellele oli tema asend täpselt teada ja sobis väga meie eesmärgiga.
Seetõttu anti käsk sõita otseteed Tahiitile ja pärast astronoomiliste vaatluste lõpetamist asuda avastuste plaani teostamisele Vaikse ookeani lõunaosas. Kui ma ei leia lõunasse purjetades enne 40. lõunalaiust mingit mandrit, siis pidin sõitma 40. ja 35. lõunalaiuskraadi vahel läände, kuni jõuan Uus-Meremaani, mille pidin läbi uurima; siit pidin Inglismaale tagasi pöörduma teed kaudu, mida ise sobivamaks pean.
1768. aasta. Cooki esimene merereis. Nende ettekirjutuste kohaselt sõitsin Deptfordist välja 30. juulil 1768. a., Plymouthist aga 26. augustil; peatusin Madeiral, Rio de Janeiros ja La Maire’i väina juures ning jõudsin ümber Hoorni neeme sõites Vaikse ookeani lõunaossa järgmise aasta jaanuarikuus.
Püüdsin sõita otseteed Tahiitile ja see mul osaliselt õnnestuski, kuid enne pöörijoone ületamist ei teinud ma ühtegi avastust; möödusin Laguunisaarest, Linnu- ja Ahelasaarestikust ning saabusin 13. aprillil Tahiitile. Sinna jäin kolmeks kuuks, mille jooksul teostasin vaatlusi Veenuse ülemineku kohta päikesekettast.
Seejärel lahkusin Tahiitilt, avastasin ja külastasin Seltsi ja Ohetereoa saari, siis sõitsin lõunasse kuni 40°22' l. – l. ja 147°29' l. – p. ning saabusin 6. oktoobril Uus-Meremaa idarannikule.
Kuni 31. märtsini 1770 uurisin Uus-Meremaa rannikut, seejärel võtsin suuna Uus-Hollandile. Pärast selle ulatusliku maa idaranniku uurimist, mida seniajani ei olnud keegi külastanud, sõitsin tema põhjatipu ja Uus-Ginea vahelt läbi, maabusin viimasel, peatusin Savu saarel, Bataavias, Hea Lootuse neemel ja St. Helena saarel ning jõudsin 12. juulil 1771 Inglismaale tagasi.
Sel reisil saatsid mind mister Banks ja doktor Solander. Esimene oli varakas džentelmen, teine aga Linné õpilane, kes töötas raamatukoguhoidjana Briti Muuseumis; mõlemad olid tänu nende laialdastele ja täpsetele teadmistele loodusteaduse alal teadusmaailmas tuntud inimesed. Need džentelmenid, keda innustas armastus teaduse vastu ja soov teostada uurimisi kaugetel maadel, mida ma külastada kavatsesin, palusid luba minuga kaasa reisida. Admiraliteet rahuldas meeleldi selle palve.
Nad viibisid kogu aeg minuga koos ning said tunda kõiki hädaohte ja puudusi meie kurnava ja ühetoonilise merereisi kestel.
Teated Surville’i, Kerguéleni ja Marioni merereisidest ei olnud õigeaegselt minuni jõudnud ja ma ei saanud kasutada nende kogemusi. Ja et nende merereiside tulemused ei olnud veel avalikult teatavaks tehtud, ei saanud ma nende kohta kuigi palju öelda, samuti nagu kahe teise merereisi kohta, mis, nagu mulle räägiti, olid tehtud hispaanlaste poolt: üks neist Lihavõttesaarele 1769. a., teine aga Tahiitile 1773. a.
Enne kui alustada jutustust minu ekspeditsioonist, pean vajalikuks anda lühike ülevaade selle varustamisest ja mõnedest muudest seikadest, mis on niisama huvitavad ja seotud minu teemaga.
Varsti pärast minu kojujõudmist otsustati teele saata kaks laeva, et teha täiendavaid avastusi lõunapoolkeral. Selle merereisi iseloom nõudis erilise konstruktsiooniga laevu, ja et «Endeavour» oli saadetud kaubalaevana Falklandi saartele, siis käskis Sõjalaevastiku Valitsus hankida kaks laeva, mis oleksid kõige kohasemad selleks otstarbeks.
Erinevad inimesed avaldasid tollal erisuguseid arvamusi seesuguseks reisiks kõige sobivamate laevade mõõtmete ja tüübi kohta. Mõned olid suurte laevade poolt ja soovitasid 40 suurtükiga varustatud laevu või Ida-India Kompanii laevu. Teised eelistasid suuri hästi juhitavaid fregatte või kolmetekilisi laevu, mida kasutati Jamaikaga kauplemisel ja milledel olid suured kajutid.
Kuid kõigist neist, millest kõneldi ja mida soovitati, pälvisid Admiraliteedi tähelepanu, niipalju kui mulle teada, ja vastasid kõige enam oma ülesandele laevad, mida soovitas Sõjalaevastiku Valitsus. Avastusteks kõige kohasem laevatüüp huvitab praegusi ja tulevasi taolistest üritustest osavõtjaid. Seetõttu on kasulik siin ära tuua Sõjalaevastiku Valitsuse arvamused, milledega ma pärast kaht kogemusrikast reisi,