Viimastel on olemas seadused, mis on hädatarvilikud nende endi heaoluks. Nad ei satu segadusse võõramaalaste ilmumisel ja nende maale sissetungi korral kasutavad nad kindlustusi, et kaitsta ennast, oma maad ja vara.
Sellised on vähemalt Ikaa-Maui (Põhjasaare) elanikud, kuid seda ei saa öelda Tavai-Punamu pärismaalaste kohta, kes hulguvad paigast paika ja on alatises alarmiseisukorras: relvast ei lahku nad päeval ega ööl ja isegi naised ei ole vabad kohustusest pidada alati enda juures oda. Dusky lahe ääres nägin naisi, kelle odade pikkus oli vähemalt 18 jalga.
Siinsete pärismaalaste rändavat eluviisi tõestab järgnev fakt: kolme aasta jooksul, mis on möödunud minu esimesest Uus-Meremaa külastamisest, on nende paikade elanikkond, mida ma kahel korral külastasin, täiesti muutunud.
Mind pani pärismaalaste eluviisi üle järele mõtlema asjaolu, et ma ei leidnud siin ühtegi niisugust inimest, keda olin näinud kolm aastat tagasi. Ma ei suutnud leida ka ühtegi neist elanikest, kes asusid tollal neis paikades. Seega on väga tõenäoline, et suurem osa 1770. a. algul siin elanud inimesi on sellest ajast peale siirdunud mujale kas omal soovil või teiste poolt väljatõrjutuna.
Igal juhul ei ole elanike arv praegu enam kolmandikkugi sellest, mis oli kolm aastat tagasi. Motuaral olevad kindlustused on hüljatud ja me leidsime kõikjal palju mahajäetud elamuid. Tõsi küll, viimane tähelepanek ei tõesta veel nende kohtade kunagist asustatust, sest iga perekond arvestab oma mugavusi, kui ta vahetab ühe peatuspaiga teise vastu ja omab mitut onni. Minult võidakse küsida, kuidas võisid kohalikud elanikud, kes mitte kunagi ei olnud näinud «Endeavouri» ja selle meeskonda, teada tahiitilase Tupia (kes saatis meid esimesel reisil) nime ning saada enda valdusse esemed, mida nad võisid saada üksnes «Endeavouri» meestelt.
Sellele võin ma vastata, et Tupia nimi oli «Endeavouri» peatuse ajal siin elavate pärismaalaste hulgas niivõrd populaarne, et ei ole midagi imestamisväärset, et see sai tuntuks suuremas osas Uus-Meremaast, ja seda teavad isegi need, kes kunagi ei ole tahiitilast näinud, niisama hästi kui need inimesed, kes olid temaga tuttavad.
Täpselt niisama võisid ka asjad, mis varem kuulusid teistele isikutele, sattuda uute omanike kätte, kes ei ole «Endeavouri» näinud. Ma sain ühelt pärismaalaselt klaasehte, mis oli kahtlemata sattunud kohalike elanike kätte «Endeavouri» siinviibimise ajal.
Viibisin Motuaral ligi tund aega ja jagasin pärismaalastele mitmesuguseid kinke ning näitasin nende pealikule meie köögiviljaaedu, siis aga pöördusin laevale tagasi.
Mõlemad laevad olid valmis merele sõiduks ja ma andsin kapten Furneaux’le üle instruktsiooni, mida ta pidi edaspidi järgima. Ma olin kavandanud järgmise marsruudi: Motuaralt 41. ja 46. laiuse vahel itta kuni 135. või 140. meridiaanini. Juhul, kui me neil merealadel ei avasta uusi maid, tuli sõita Tahiiti rannikule, sealt aga pöörduda lühimat teed kaudu siia tagasi. Täiendanud siin puude ja vee tagavarasid, pidid laevad järgnevalt sõitma lõunasse ning külastama veel läbiuurimata ookeanialasid Uus-Meremaa ja Hoorni neeme meridiaani vahel.
Lahkumineku korral määrasin esimeseks kohtumispunktiks Tahiiti saare. Teiseks punktiks oli Kuninganna Charlotte’i väina rannik. Laev, mis saabub Tahiitile esimesena, peab ootama kadumaläinud kaaslast kuni 20. augustini, Kuninganna Charlotte’i väinas aga kuni 20. novembrini.
Kui nende tähtaegade möödumisel siiski ei kohtuta, peab kapten Furneaux reisi jätkama üksinda, vastavalt Admiraliteedi instruktsioonidele.
Paljud võivad imestada minu kavatsuse üle jätkata purjetamist südatalvel sellisel kõrgel laiusel, nagu on 46. paralleel. Muidugi on talv vähe soodus aastaaeg nendel meredel sõitmiseks. Kuid ma ei võinud aega kaotada, sest kartsin, et ühe suvega ei õnnestu mul läbi uurida Vaikse ookeani lõunaosa. Lõpuks, kui ma avastaksin mingi uue maa talvel, võiksin ma selle uurimise ja kirjeldamise jätta suveks. Ma ei seadnud sellega ekspeditsiooni suure riski ette. Laevad olid täiesti korras, meeskonnad terved. Ja just purjetades kasutaksime väärtuslikku aega kõige tulusamalt. Isegi sel juhul, kui mul ei õnnestuks lähematel kuudel midagi avastada, näitaksin ma ikkagi järeltulevatele põlvedele, et purjetamine lõunapoolkera kõrgetel laiustel on võimalik mitte ainult suvel, vaid ka talvel.
Sel ajal, kui me asusime Charlotte’i väina rannikul, oli mul võimalus tähele panna, et eurooplaste teine külastus ei aidanud sugugi kaasa mõlemast soost pärismaalaste moraalse taseme tõstmisele.
Varem ma arvasin, et Uus-Meremaa naised on oma lõunamerede kaasõdedest vooruslikumad. «Endeavouri» meestele olid naised vastutulelikkust osutanud salaja ning nende mehed ei olnud end oma naiste armuasjadesse seganud. Nüüd aga, nagu mulle räägiti, olid mehed häbistava kauplemise eestvedajateks ja sundisid ilma igasuguse piinlikkuseta ning täiesti avalikult oma naisi anduma madrustele naela või mõne muu samaväärse asja eest, arvestamata sealjuures, kas naised seda teha soovivad või mitte.
Üheksas peatükk
TEEKOND UUS-MEREMAALT TAHIITILE.
MÕNEDE MADALATE, ARVATAVASTI BOUGAINVILLE’I POOLT AVASTATUD SAARTE KIRJELDUS
7. juunil 1773 kell 4 hommikul hiivasime ankru ja järgmisel päeval kell 8 hommikul väljusime Kuninganna Charlotte’i väinast.
Reedel, 11. juunil. Kagusse liikudes ületasime 180. meridiaani ja jõudsime läänepoolkera vetesse.
Kolmapäeval, 16. juunil. Hommikul sundis kagutuul meid võtma kursi kirdesse. Asusime 47°07' l. – l. ja 173° l. – p; Tormine tuul sellelt rumbilt ning vahelduvalt selge ja vihmane ilm püsisid kuni kella kaheni, mil selge ilmaga hakkas puhuma läänetuul.
Kolmapäeval, 23. juunil. Sõitsime 44°38' l. – l. ja 161°27' l. – p. Kahel järgneval päeval liikusime tugeva tuule ja lainetuse tõttu vähe edasi.
Reedel, 25. juunil. Hommikul pöördusime 42°53' l. – l. ja 158°20' l. – p. värske põhjatuulega kagusse.
26. juunist kuni 15. juulini sõitsime enamasti nõrga tuulega 41. ja 43. laiuskraadi vahel.
13. juulil hakkas õhtu poole puhuma paras kirdetuul tormipuhangutega, ilm oli pime, udune ja vihmane. 14. kuupäeva keskpäeval pöördusime alumiste purjede all põhja poole.
Neljapäeval, 15. juulil. 41°25' l. – l. ja 135°58' l. – p. nägime meres ujuvat palki, mis oli kaetud merikarpidega. Sõitsin põhjakirdesse. Kuni 17. kuupäeva keskpäevani püsis kõvapuhanguline tuul, sadas tugevat vihma ja rahet, lainetus oli suur.
Laupäeval, 17. juulil. Kuna 39°44' l. – l. ja 133°32' l. – p. ei leidunud mingeid maa tundemärke, võtsin kursi kirdesse, et uurida ookeani 39. ja 27. lõunalaiuskraadi vahel. Mitte ükski mulle teadaolev meresõitja ei ole enne neis kohtades käinud.
Neljapäeval, 22. juulil. Jõudsime 32°30' l. – l. ja 133°40'l. – p. Ilm läks soojaks, termomeeter näitas 17,7 °C. Uus-Meremaa rannikult ärasõidu hetkest alates oli temperatuur harva tõusnud üle 12,2 °C, kuid ei langenud ka alla 8 °C.
Täna ei näinud me esmakordselt kogu päeva jooksul ühtki lindu. Enne seda kohtasime iga päev albatrosse, käärnokki, pintaadosid, siniseid tormilinde ja portegmonti kanakesi – linde, kes on tavalised lõunaookeani suurtel laiustel. Ühesõnaga, miski ei ennustanud maa lähedust.
Pühapäeval, 25. juulil. Vihmane ja tuuline ilm püsis kuni hommikuni, siis aga tuul rauges ja pöördus loodesse. Hommikul asusime 29°51' l. – l. ja 136°28' l. – p. Keskpäeval taevas selgines ja päike ilmus nähtavale. Esmakordselt nägime siinsel merel troopikalinde.
Neljapäeval, 29. juulil. Saatsin «Adventure’ile» madruse, et teada saada meeskonna tervislikku seisukorda. Selgus, et «Adventure’il» oli surnud kokk ning umbes kakskümmend paremat madrust olid skorbuudis või verises kõhutõves. Aga meil «Resolutionil» oli ainult kolm haiget, neist ainult üks skorbuudis. Kuid selle haiguse tunnuseid leidus paljudel ja ma käskisin kõigile anda õlleekstrakti, riivitud porgandeid ning sidruni- ja apelsinimahla.
Kui