Lindudest, keda nägime, meenutab üks varest; ta on üleni must, ainult tiibade ja saba otsad on valged, nokk on aga väga pikk ja terav. Üks ohvitser laskis maha valge kullisuuruse linnu. Siin leidub ka papagoisid ja mitmesuguseid väikesi linde. Veelindudest elab siinseis paigus parte ja väikesi metsparte.
Neljajalgseid me ei näinud, välja arvatud vaid üks opossum, aga me sattusime sageli mingi looma, arvatavasti metskitse jälgedele.
Kalade poolest on lahe veed vaesed. Siin leidub haikalu ja haisarnaseid tähnilisi röövkalu. Madrused nimetavad neid «imetajateks».
Lahes viibimise ajal ei kohanud me pärismaalasi, kuid nägime korduvalt tuld ja suitsu umbes 8-10 miili ankrupaigast põhja pool. Ilmselt külastavad seda lahte tihti inimesed. Paljudes kohtades leidsime mahajäetud onne, neis aga tulekive, puukoorest taelu ja kotte või võrke, mida arvatavasti kasutatakse mitmesuguse moona ja varustuse kandmiseks.
Ühest onnist leidsime ränikivist otsaga oda. Võtsime kõik need esemed endaga kaasa ja jätsime onnidesse münte, naelu, tühje vaate ja püssi tulekive.
Mulle näib, et pärismaalastel ei ole aimu metallidest. Nad elavad ümmargustes onnides, mis on ehitatud teivastest. Teivaste jämedamad otsad on pandud maasse, ülemised, peenemad otsad seotakse rohuga kokku. See sõrestik kaetakse lehtedega, peenikeste okstega ja mullakihiga. Need onnid on niivõrd viletsad ja armetud, et ei suuda oma elanikele varju pakkuda vihma ega tuule eest.
Kolle asetseb onni keskel ja seda ääristavad merikarpide tükid, kalasoomused ja vähkide jäänused. Võimalik, et vähid on pärismaalaste peamiseks toiduks.
Mulle näib, et pärismaalastel ei ole püsivaid elamuid. Nende onnid on kohandatud vaid lühiajaliseks asumiseks ja seal on ruumi kolmele või neljale inimesele. Kusagil ei näinud ma ühes kohas koos üle nelja onni.
On märkimisväärne, et me ei leidnud mingeid jälgi kanuudest või muudest lootsikutest. Nähtavasti ei ole pärismaalastel neist vähimatki ettekujutust. Ühesõnaga, siin elutsevad inimesed on äärmiselt mahajäänud ja vaesed, kuigi saaksid sellel viljakal ja õnnistusrikkal maal end varustada kõige vajalikuga ning elada külluses, kasutades maailma parima kliima heldust.
Me ei avastanud ranna kivimites mingeid jälgi metallidest.
Teisipäeval, 16. märtsil. Täiendanud puude ja veetagavarasid, väljusime Adventure’i lahest, kavatsedes edasi sõita piki rannikut kuni maani, mida oli näinud kapten Cook, ja kindlaks teha, kas Van Diemeni maa on ühenduses Uus-Hollandiga. Möödusime Maria saartest; niisuguse nime andis neile Tasman, kuid näib, et nad on osa suurest maast.
Kolmapäeval, 17. märtsil. Sõites mööda Scouteni saarest, võtsime suuna Van Diemeni maale ja purjetasime 2-3 liigi kaugusele selle rannikust. Nähtavasti on see rannik tihedasti asustatud: kõikjal piki rannikut nägime tulesid. Madal ja ühetasane rand on üsna meeldiva ilmega. Kuid kusagil ei leidu tundemärke sadamast või abajast, kus laev saaks ohutult ankrusse heita. Ilm oli halb, puhus tugev tuul ja me ei saanud vette lasta paati, et maabuda ja tutvuda kohalike elanikega. 40°50' l. – l. pöördus rand läände, moodustades arvatavasti sügava lahe. Tekilt võis näha tulesid, mis paistsid rannajoone taga asuvatelt saartelt.
40°50' ja 39°50' l. – l. vahel ei näinud me peale leetseljakute ja saarte midagi. Nende saarte rand oli kõrge, kaljune ja viljatu.
Reedel, 19. märtsil. Kolm päeva sõitsime piki Van Diemeni maa rannikut põhja poole.
40°30' l. – l. laevast poole miili kaugusel hakkasid paistma karid, sügavus vähenes kuni 8 süllani. Võtsin kursi mere poole ja sõitsin 39°50' ja 39° l. – l. vahel madalas vees maad nägemata.
39° l. – l. nägime randa ja pidime jälle eemalduma avamerele, sest purjetamine ranna lähedal keset veealuseid kive 5-10 sülla sügavuses vees võis saatuslikuks saada.
Rannik Adventure’i lahe ja 39° l. – l. asetseva punkti vahel, kus ma pöördusin Uus-Meremaa suunas, kulgeb peaaegu meridionaalselt 75 liigi pikkuses. Mulle näib, et Van Diemeni maa ja Uus-Hollandi vahel väina ei ole. Tõenäoliselt on seal vaid sügavale maismaasse tungiv laht. Edasi põhja poole ma purjetada ei saanud, sest puhusid vastutuuled. Seetõttu võtsin kursi itta, Uus-Meremaa rannikule.
Kolmapäeval, 24. märtsil. Täna tabas meid ränk tormihoog ja pidime koristama purjed. Lained purustasid suure sõudepaadi ja rebisid paigast veel ühe väiksema paadi, mille saime suure vaevaga päästa üle parda uhtmisest. Pärast 12 tundi kestnud lainetust jäi püsima rahulikum vahelduv ilm. Maale lähenemisel muutus ilm üha vihmasemaks ja udusemaks.
40°30' l. – l. ja 34 kraadi Adventure’i lahest idas hakkas paistma Uus-Meremaa rannik.
Sõidul Van Diemeni maalt Uus-Meremaale puhusid sageli lõunatuuled ja ma kartsin, et need takistavad mul jõudmast Kuninganna Charlotte’i väina, sundides mind sõitma George’i saare juurde. Soovitan kõigile meresõitjaile hoida neis vetes lõuna- ja kagutuulte puhul kurssi lõunasse, eriti kui paistab maa.
Rannik, kuhu me jõudsime, oli kõrge ja järsk. Mäejärsakud ja kaljurüngaste lõhestatud ahelikud kerkisid kõikjal, kuhu ka ei vaataks.
Laupäeval, 3. aprillil. Piki seda rannikut sõitsin põhja suunas ja täna keskpäeval jõudsin Farewelli neeme juurde, väina lääneranniku lõunatipule.
Kell 8 sõitsime väina sisse ja kuni poole ööni liikusime kirdesse, siis aga jäime triivi, kusjuures sügavus oli 45 kuni 58 sülda.
Pühapäeval, 4. aprillil. Koidikul heiskasin purjed ja liikusin kagu suunas.
Esmaspäeval, 5. aprillil. Kell pool kolm päeval heitsime ankru kolme miili kaugusel Jacksoni neemest. Kell 8 õhtul liikusime edasi ja 6. kuupäeva hommikul sõitsime sisse Kuninganna Charlotte’i väina.
Kolmapäeval, 7. aprillil. Täna kell 5 hommikul ankurdusime Laevalahes Motuara saare rannikul. Sügavus oli 10 sülda ja põhi savine. Öösel kuulsime väina vastasrannalt koerte haukumist ja inimeste hüüdeid.
Kahe päeva jooksul puhastas kogu meeskond Motuara saarel aset töökodade ja laatsareti jaoks; laeval oli mitu haiget, nende hulgas inimesi, kes põdesid raskel kujul skorbuuti.
Kõige kõrgemal kohal leidsime tulba, mille oli püstitanud siia kapten Cook oma esimese merereisi ajal.
Reedel, 9. aprillil. Täna külastasid meid pärismaalased. Nad tulid laeva juurde kolme kanuuga, neid oli inimest kuusteistkümmend. Meil oli väga tarvis värsket kala, ja et seda pärismaalastelt saada, andsime neile juba enne mitmesuguseid asju, mida nähes saarlased vaimustusse sattusid.
Üks meie mitšman märkas, et pärismaalased püüavad meie eest midagi peita. Ta hakkas selle vastu uudishimu tundma ja leidis oma visaduse tulemusena suurimaks hämmastuseks alles üsna hiljuti tapetud inimese pea.
Pärismaalased vististi kartsid, et võtame neilt selle sõjasaagi ära. Kõige enam oli aga kohkunud selle maharaiutud pea omandanud mees, kes nähtavasti hästi mäletas kapten Cooki äärmist pahameelt ja vastikustunnet barbaarse inimpeade kogumise kombe puhul ning kartis nüüd karistamist. Pärismaalased peitsid pea ära ja püüdsid meid märkide abil veenda, et neil pole seda kunagi olnudki.
Nad pärisid madrustelt teateid tahiitilase Tupia saatuse kohta, kelle Cook oli võtnud endaga kaasa esimese merereisi ajal. Tupia oli surnud Bataavias, ja kui neile seda öeldi, muutusid paljud neist ilmselt nukraks. Nad tahtsid teada, kas Tupia suri loomulikku surma või tapeti meie poolt.
Nende küsimuste iseloomu põhjal ma järeldasin, et mul on tegemist just sellesama suguharuga, keda oli näinud kapten Cook.
Pärast keskpäeva tõid pärismaalased meile kalu ja sõnajalajuuri ning said selle eest naelu ja mitmesugust tühja-tähja.
Naelu hindasid nad üle kõige. Teades mõningaid sõnu nende keeles,