„Aga mis on siis peamine?”
„Kuulge, ma sain nii aru, et teil on mulle mingi ettepanek. Ja minu arvates just raha teid üldse ei huvitagi. Sellises seltskonnas liikumine arendab peale kõige muu ka psühholoogilisi võimeid. Hakkad inimestest aru saama. Täpsemalt, arendad seda taju ja mõistad üha rohkem ja rohkem. Tahate, ma ütlen, mida teil minust vaja on?”
„Oleks huvitav küll,” tunnistas Arkadi, kes ei teadnud, kuidas põhiasja juurde asuda. Oleks olnud juba aeg sissejuhatavast vestlusest keerata päeva põhiteemale, aga ta ei suutnud kuidagi kombata seda punkti vestluses, kus oleks saanud otse härjal sarvist haarata ja Danilile oma idee ette laduda.
„Niipalju, kui mina aru saan, on teil mingi enda arvates geniaalne idee. Grandioosse pornofilmi plaan. Sellise, mida keegi varem pole teinud. Ja te tahate investeerida oma raha, et teil oleks võimalus oma tingimusi dikteerida.”
„Üldjoontes on teil õigus. Kuid mitte lõpuni. Ma tahan selle filmi teha. Ise.”
„Aaaa,” venitas Danil. „Selles siis on asi. Kas teil mingeid kogemusi on?”
„Ei, seetõttu ongi mul teid vaja.”
„Tähendab, te võtate mind kaasautoriks?”
„Ei, pigem produtsendiks. Mina ütlen teile, mida on vaja teha, ja teie õpetate mulle, kuidas seda paremini teha.”
„Kas rahad on vähemalt suured?” Danil lõpetas ajutiselt basseini vahtimise ja libistas hajameelselt pilgu üle Arkadi näo.
„Ma ei tea, missugused summad teie äris liiguvad. Mulle tundub, et korralikud rahad.”
„No see ei ole suur probleem. Ma teen teile näitlikult selgeks.”
Danil kargas graatsiliselt basseini äärest kušeti juurde, millel mõnules keegi napis rõivastuses daam, kes oli olengule kutsutud just nimelt eesmärgiga napis rõivastuses kušetil mõnuleda, muid kasulikke funktsioone ei tundunud tal olevat. Danil nihutas teda, võttis pastaka ja kollase kleepsu, millele keskmise kaliibriga ärimehed kirjutavad oma keskmise kaliibriga sekretäridele ülesandeid, ning sirgeldas kähku paar numbrit.
„Vaadake,” ulatas ta paberilipaka Arkadi poole, kes ikka veel seisis mõtlikult basseini ääres ega teadnud, mida peale hakata oma käte-jalgade-huultega, mis hakkasid järsku reeturlikult kooris värisema, kuna lapsepõlveunistus oli täitumisele lähemal kui kunagi varem. „See summa, see on jämedalt võttes tavalise filmi kulueelarve, mitte midagi erilist, tavaliste naisterahvastega, lõpmatuseni kasutusel olnud, aga korralikud professionaalid. Aga kindlasti mitte mingi ilmutus, valetama ei hakka. Siin allpool on kulud tõsisema filmi tarbeks, striptiisitüdrukutega, kellel on mingigi näitlemisoskus, normaalne näitlemisoskus, ma pean siin silmas näiteks lavakooli esimeselt kursuselt välja kukkunuid või midagi taolist.”
„Mulle on rohkemat vaja.”
„Mida nimelt?”
„Ma proovin teile selgitada.”
Ja Arkadi hakkas läkastades selgitama. Ta rääkis, et filmil peab tingimata olema süžee, kindlasti süžee, kõik peab olema tõepärane ja elutruu, et inimesed peavad rääkima loomulike sõnadega, mitte kandma ette pingutatud repliike, et kõik nende reaktsioonid peavad tulenema sellest, mis nendega toimub just praegu, filmimishetkel. Ja et nende kirg oleks samuti loomulik, aga mitte sellepärast, et nii on stsenaariumis ette nähtud. Ja et üles võtta tuleks ainult imeilusaid tüdrukuid, soovitatavalt mõnest modelliagentuurist, et nad mõjuksid isegi riides nii, et vaatajal oleks piinavalt valus, et ta on teisel pool kaadrit ja ei saa isiklikult objekti üle vaadata. Et vaatajad kadestaksid, mitte ei itsitaks tegelaste poose ja ohkeid laisalt kommenteerides. Ja et tüdrukud saaksid tõelise naudingu sellest, mis nendega tehakse, mitte ei teeskleks seda.
„Stopp-stopp-stopp,” katkestas Danil teda selles kohas. „See punkt on väga tähtis ja samaaegselt väga keeruline. Kuidas te kavatsete seda saavutada? On teada, et naise füsioloogia on peenike värk ja ei ole sugugi kindel, et see hakkab tööle kaamerate ja prožektorite ees, sest sisse lülitub häbenemise element, eriti kui arvestada, et te kavatsete filmida modelle, kellel pole taolises töös erilisi kogemusi, nii et nad kohe kindlasti kohmetuvad. Muuseas, modellidest ma räägiksin veel eraldi.”
„Laske käia,” hüüdis Arkadi vaimustunult, „olgu, räägime modellidest!”
„Kõigepealt vastake mu esimesele küsimusele.”
„Kuidas ma kavatsen saavutada, et näitlejannad saavad tõelise naudingu, mitte ei teeskleks seda?”
„Just.”
„Puhas keemia, mu sõber, puhas keemia,” käte värin ja higistamine hakkasid taanduma, Arkadi oli tõusnud laineharjale ja teda ei suutnud enam miski kimbatusse ajada. „Enne võtete algust anname neile tablette, teatud koostisega. Sellised on olemas, ma uurisin järele.”
„Olemas nad ju on võib-olla tõesti, aga siin on kaks punkti. Esiteks, et varustada võttegrupi kogu naispoolt, maksavad nood küllaltki palju.”
„Sellepärast ärge üldse muretsege. Ärge lugege minu raha, sest mul on seda palju, ja kui on vaja kõik ära kulutada, siis ma ka kulutan kõik ära.”
„Oletame, et see on nii. Siis teine küsimus. Te peate selle kuidagi nende lepingutesse sisse kirjutama. Sest te võite neile ju tont teab mida sisse sööta. Neil on täielik õigus nendest teie tablettidest keelduda.”
„Ma palkan juristid,” Arkadi pühkis kõik takistused eest hämmastava kergusega. „Ma palkan juristid ja nad koostavad mulle sellised lepingud, mille kallal keegi ei saa norida. Nende preparaatide manustamine on seal üksikasjalikult kirja pandud ja kui mõni näitlejanna äkki keeldub, rakendatakse tema suhtes sanktsioone kuni kohese vallandamiseni välja.”
„Oletame. Nüüd modelliküsimuse juurde. Kuidas te neid veenate filmis osalema? Nad teenivad ju selleks liiga hästi, et minna välja sellise kahtlase avantüüri peale, mis võiks panna löögi alla kogu nende edasise modellikarjääri.”
„Kuulake ometi. Ma ei räägi ju, et kindlasti kõik modellid nõustuvad. Ei. Seda pole ma kunagi arvanud. Hakkan mööda agentuure käima, isiklikult välja valima ja finantstingimusi välja pakkuma. Kui tüdruk juba jäi minu ettepaneku peale mõtlema, hakkan peale käima ja edasi veenma. Jäi mõtlema, tähendab, see huvitab teda. Aga kui huvitab, siis ma juba suudan ta pehmeks rääkida.”
„Kiiduväärt enesekindlus.”
„Lihtsalt mul on tõepoolest palju raha,” naeratas Arkadi. „Minu rahadele on raske vastu panna. Peale selle, ma arvan, te teate seda ilma minutagi, et südamepõhjas armastavad kõik seksi.”
„See on väga küsitav väide,” vangutas Danil pead. „Väga küsitav. Muide, kui te olete oma idees nii kindel, olen ma valmis katsetama. Teatud tingimustel.”
„Kuulan teid.”
„Trupi valite te ise välja, kuna te olete endas nii kindel. Siit siiani. Algusest lõpuni. Peate läbirääkimisi, kinnitate honorarid, veenate osalema. Kusjuures see puudutab nii tüdrukuid kui ka noormehi.”
„Nõus. Aga kas konsultatsioone teilt tohib paluda?”
„Eraldi tasu eest.”
„Lihtsalt noormeeste küsimust pole ma veel läbi mõelnud.”
„No see on lihtne. Seal, kui lühidalt öelda, on tähtis üksainukene detail.”
„Saan aru, millest te räägite.” Arkadi punastas, ise seda märkamata.
„Teine tingimus: te võtate kogu vastutuse enda peale. Ma arvan isegi, et me peaksime koostama sellekohase dokumendi. Umbes niisuguse, et teil ei ole mulle ega kellelegi teisele mitte mingeid pretensioone, te saate täpselt aru, mida te teete, olete täie mõistuse ja hea mälu juures ning oma projekti läbikukkumise