„Griša, ma just sellepärast helistangi. Midagi pole vaja. Jäta endale. Ma kustutan võla.”
Ja pani toru hargile, joonistades oma kujutluses pildi õnnest õhku ahmivast Grišast, kes meenutab märtsijääle visatud tundmatut tõugu kala. Olgu peale, ainult praegu, ainult täna, ainult sel minutil, sest üldiselt Griša kala eriti ei meenutanud. Rohkem nagu teatud nõdrameelset krevetti, kui välimusest rääkida. Lõpuni keetmata, ehkki silmamunad olid jõudnud juba välja ronida.
Ja pole absoluutselt tähtis, kuidas Griša end tegelikult tundis.
Pärast mõtles, mitte enam Griša, vaid päranduse saanud mees, et on aeg lõpetada oma elu raiskamine tühiasjadele, on aeg mõistus pähe võtta ja kui mitte kogu inimkonda õnnelikuks teha – millele tal ei olnud miskipärast mitte mingeid kalduvusi –, siis vähemalt end hellitada ja kinkida endale paar meeldivat minutit selles elus, mis, nagu iga linnabudist teab, on oma olemuselt üks igavene kannatus. Talle tuli meelde ainult üks lapsepõlveunistus. Õigemini, isegi mitte lapse-, vaid noorukipõlvest, oma vaevasest vistrikulisest noorukipõlvest, mis oli täis arusaamatuid uitlemisi mööda linna ja meeletut sublimatsiooni mistahes põhjustel ja kujuteldamatutes kogustes. Noorukipõlves, kui maailm tundus suur ja vaenulik, ning naiste jalad, eriti kevadel, ulatusid Eiffeli torni kõrgusele, unistas ta pornofilmi tegemisest. Mitte selles esinemisest, see oli iseloomulik, et ta oli alati küllaltki kainelt hinnanud oma võimalusi, ja pealekauba oli teda juba noorest peast tabanud alaväärsuskompleks, mis määndas teda põhjani. Esineda – ta vaid proovis keelel ettevaatlikult seda võimalust, laskmata sellel end keelest lahti kiskuda ja kaduda sisemusse, väljaütlemata unistuste kõrist alla. Esineda – see tähendas ühineda meeletult kirglike macho’de leeriga, kelle genitaalid olid uskumatute mõõtmetega ja kelle paljast lõhnast nõrkesid kõigi fertiilsete naiste jalad kolme kilomeetri raadiuses. Ei, esineda ta ei tahtnud. Ta oli absoluutselt ja selgelt veendunud, et ta ei suuda seda kunagi teha. Ei ole seda tõugu ega oma piisavalt karismat, gabariite ega ülbust. Seda sõnulseletamatut ülbust videokaamerate ees, mis voolas nende meeletute täkkude kõikidest pooridest nende esimesel kaadrisse ilmumisel. Isegi neid nägupidi tundmata (aga ta tundis, ta teadis peast nende kõikide bio- ja filmograafiaid), ainuüksi nende käitumise järgi, veel riides, enne seda, kui kaader saavutas küllastatuse ja mõtestatud lõpetatuse ohvriks määratud tüdruku sisenemisega – ainuüksi selle järgi, kuidas nad suitsetasid, manustasid kõikvõimalikke jooke, pigistades oma brutaalsetes pihkudes hapraid konjakipokaale, ja loopisid laisavõitu repliike, mille stsenaristid olid hoovõtuks sisse kirjutanud – ainuüksi selle järgi oli võimalik ette kujutada, mis kohe toimuma hakkab. Ei, näitlejaks ta ei pretendeerinud. Aga mõtted, aga intellekt, aga fantaasia! Talle tundus kogu aeg, et nende filmide režissöörid on kohutavad käpardid, kellel puudub täielikult kujutlusvõime. Sest see on ju primitiivne! Primitiivne! Isegi tema noorukiaju suutis sünnitada selliseid süžeesid, millest tal endal kõik sees magusalt kokku tõmbas ja veri kihutas sooni mööda kolmekordse kiirusega. Ta alles näitaks neile! Ta alles annaks mõista, mis on tõeline karm kunst ilma mingi tolerantsuseta väikekodanliku maitse vastu. Ta alles kujutleks, paremini kui mis tahes professionaal, mida ette võtta nende ebamaiste silikooniludustega, kes filmilindil nägid veel paremad välja kui elus. Ta alles riietaks neid nii, et ka nende väheste sekundite jooksul, mil nad olid kaadris riides, hüpoteetilised vaatajad juba suitseksid erutusest.
Ühesõnaga, ta unistas juba ammu pornofilmi tegemisest. See oli selline vistrikulise nooruki, kes tüdrukutele huvi ei pakkunud, täitumatu unistus. Sublimatsioon on muidugi tore, aga kõige parem moodus sublimeerimiseks on neid kõiki kamandada, hüüda küüniliselt: „Pööra kaamera poole!” või „Siruta jalga!” või „Röögi kõvemini, midagi pole kuulda!”, aga ta sai aru, et selleks, et kasvõi hakata filmimise peale mõtlema, peaksid mõned tegurid kokku langema. Oli vaja sidemeid selles omapärases maailmas ja oli vaja banaalset raha. Ei üht ega teist tal tollal ei olnud. Olid ärevad noorusunistused, lõhkeda tahtvad sooned ja nüri usk, et ta suudab, teab ja oskab.
Nüüd oli tal vähemalt raha olemas. Kui vaadata asjale kõrvalt ja objektiivselt, siis polnud tema elu selle aja jooksul eriti muutunud. Ta oli ikka suhteliselt üksildane, tüdrukud ei tundnud ta vastu endiselt huvi. Vähemalt kuni päranduse saamiseni.
Aga pärast selle saamist läks kõik kuidagi segi. Ta otsustas, et on kätte jõudnud aeg oma lapsepõlveunistused ellu viia. Võtta kätte ja filmida pornot kõigi kiuste. Enda rõõmuks. Niikuinii polnud midagi õieti muutunud. Aga ta võtab kätte ja tõestab, kasvõi iseendale, et on muutunud. Et kõik on nüüd teisiti, et ta ei ole mingi värisev lojus, vaid tal on tõepoolest õigus. Mitte ainult õigus – oletame, et õigus on tal alati olnud –, vaid ka vahendid.
Ta valis uuesti numbri.
„Miša? Miša, Arkadi tülitab. Mäletad, sa rääkisid, et tutvusid ühel olengul produtsendiga? Noh sellega, kes pornoga tegeleb. Sa veel kirjeldasid teda, sihuke huvitav inimene oli. Tuli meelde? Tore on. Kuule, Miša, kas sa saaksid mind temaga kokku viia? Mul on temaga üks asi ajada. Pole tähtis. Ütle, et mul on äriettepanek. Ei, üksikasjad juba kohtumisel. Ma räägin talle ise. Miša, mis vahet sellel sinu jaoks on? Tahad, ma maksan sulle vahendustasu? Palju tahad? Ei, ma ei saa sulle praegu öelda. Võib juhtuda, et ma ei võida midagi. Sa lihtsalt ütle summa, mõistlikkuse piires muidugi. Sinult ei nõuta ju peaaegu midagi. Lihtsalt tee tuttavaks. Justkui juhuslikult. Et läheks teemasse. Selle eest sa saadki oma papi, mõtle ise välja, missuguse ettekäändega. Leppisime kokku? Miša, kuule, olen ma sind kunagi petnud? Ongi hästi. Olgu. Nägudeni.”
Arkadi lõpetas. Käed olid higised, süda tagus vastikult. Kuid algus oli tehtud, tagasiteed ei ole.
Kahe päeva pärast, mingil šikil peol, basseini ja selle ümber liikuvate hullutavates bikiinides tšikkidega, suhtles Arkadi peaaegu nagu võrdne võrdsega sellesama produtsendi, kiilaks aetud ja kunstpäevitusega mehega, kellel olid mõlemas kõrvas kuldkõrvarõngad. Nähtavasti ilma mingi sümboolikata, lihtsalt kõrvarõngad. Ehkki, kes seda muidugi täpselt teab.
„Teate, Danil, mulle tundub, et ma tean, kuidas seda teha. Mulle tundub, et filmid, mida meil praegu tehakse, ei ulatu isegi lääne kvaliteetporno tasemele, rääkimata siis mingist uuest sõnast selles kunstis.”
„Kas te kunsti mõtlesite tõsiselt?” Danil lürpis martiinit ja vaatas kuhugi basseini poole.
„Ei tea. Ma pole enda jaoks veel otsustanud. Lihtsalt nii on välja kukkunud, ma olen viimasel ajal päris palju teie stuudio filme vaadanud ja kuidagi… Noh… Ei tea, ei lähe kuidagi. Operaatorid on professionaalid, vastuväiteid ei ole. Valgus on imetlusväärne. Heli on tasemel. Näitlejad on halvad, ütlen ausalt. Süžeed on mõnikord head, aga kõik on kuidagi välja imetud. Vabandage mind, kui ma kuidagi solvan.” Arkadi rääkis „paljude filmide” kohta sulatõtt, ta oli kohtumiseks valmistunud.
„Aga miks teid üldse porno huvitab?”
„Noh, mis… Ma arvan, et peale kõige muu on see üks võimalusi inimestele rõõmu kinkida. Puhast, võltsimatut, hägustamata rõõmu.”
„Peale kõige muu?” Danil ei olnudki nii lihtsakoeline, kui oleks võinud tema kõrvarõngaid ja ülespumbatud torsot vaadates arvata.
„Peale selle,” luiskas Arkadi, „et see on hea võimalus kenakesti teenida.”
„Kardan, et pean teid teenistuse osas kurvastama – mitte meie riigis. Trahvi võib saada, seda küll. Isegi istuma võidakse panna. Raha teenida – vaevalt.”
„Aga teie ju tegelete sellega?”
„Tegelen.”
„Te ei näe hullumeelne välja. Nähtavasti on