„Selge. Nagu meilgi.”
„Aga räägite, et pole teie oma.”
„Noh, ma mõtlesin mitmuses.”
„Mina, muuseas, samuti.”
„Aga öelge, Marina, nii kaua, kui ta siin töötas, kuidas ta töösse suhtus?”
„Kohusetundlikult suhtus, ehkki erilise entusiasmita. Täitis kõik nõudmised, keeldumata.”
„Kas tal omad austajad olid?”
„Siin ma ei oska küll midagi öelda. Ehkki, tundub, jah, oli üks. Selline üleni vesine.”
„Mis mõttes?”
„Noh, hägune nagu. Tuli ja vaatas teda. Midagi ei tellinud, mingeid rahasid kellelegi ei toppinud, kui te mõistate, mida ma silmas pean.”
„Lihtsalt vaatas?”
„Lihtsalt istus ja vaatas.”
„Ja välja teda ei visatud?”
„Mispärast oleks pidanud viskama? Sissepääsu eest maksis. Baaris jõi vett.”
„Lihtsalt vett?”
„Kõige lihtsamat. Ilma gaasita. Tüdrukud hiljem ei lähenenud talle. Niikuinii mingit kasu polnud. Ainult Agnia käis tema juures.”
„Kas ta meeldis tüdrukule?”
„Ei tea, vaevalt. Ma ju ütlesin, Agnia oli lihtsalt kohusetundlik. Kui oli ette nähtud, siis nii ta tegi.”
„Aga kas ta tantsis hästi?”
„Kuidas nüüd öelda… Igas asjas on vaja kogemusi. Kahe nädala jooksul ta neid eriti koguda ei jõudnud. Keha oli tal ilus, painduv. Aga ta tantsis… kuidagi lihtsalt vist. Asjaarmastajalikult. Muusikat tabas küll hästi. Aga vaat mis. Tantsis enda jaoks, mitte klientidele. Klientidele ei pööranud vähematki tähelepanu. Tantsis muidugi, silmad lahti, kuid oli täielikult selline tunne, et nad on tal kinni ja et see maailm ei loksuta teda eriti.”
„Aitäh. Paistab, et ma sain seda, mille pärast siia tulin. Suur tänu teile, tõsiselt, vestluse ja info eest. See aitas mind tõepoolest palju. Kui mitte otsingutes, siis milleski muus kahtlemata.”
„Pole tänu väärt.”
Kui Jean-Paul juba klubist väljumas oli, lastes pilgu üle seintel rippuvate plakatite, mis kujutasid tüdrukuid erinevates sukkades ja poosides, hõikas naine talle järele: „Veel üks asi. Ta keeldus kindlalt päevitamast. Meil peavad kõik tüdrukud solaariumi külastama. Selline, teate, on standard. Teie Agnia keeldus.”
Jean-Paul tõmbas end kössi ja astus tänavale, pilgutades valguse teravast muutusest silmi.
Ja alles seal, väljas, kohandudes äkitselt harjumuspäratu päevavalgusega, pomises ta omaette: „Aga see on ju tobe. Maitsed on erinevad. Paljudele just valgenahalised meeldivadki.”
7.
Etšmiadzini klooster – armeenlaste vaimulik keskus, Armeenia Apostliku Kiriku üks suuremaid pühakodade komplekse. Klooster asub Vagharšapati linnas. Siin asuvad Etšmiadzini peakirik ja vaimulikud õppeasutused. Puukirik ehitati 303. aastal (varsti pärast kristluse kuulutamist Armeenia riigiusuks), seejärel ehitati V ja VII sajandil ümber kivist kirikuks. Kellatorn ehitati 1653.–58. aastal, käärkamber 1869. aastal.
Klooster on kõigi armeenlaste ülima katolikossi residents.
Peakiriku interjööris on XVII ja XVIII sajandi vahetusel (Ovnatan Nagaš) ning XVIII sajandi lõpus (O. Ovnatanjan) loodud freskod. Kloostrikompleksi kuuluvad refektoorium (XVII sajandi esimene pool), võõrastemaja (XVIII sajandi keskpaik), katolikossi maja (1738–41), kool (1813), kivist veehoidla (1846) ja muud ehitised. Nõukogude ajal ehitati palju elumaju ja ühiskondlikke hooneid. Kreeka metropoliit Neopatria Chrisanfos, kes peatus kloostris XVIII sajandi keskel, märkis oma „Selgituses” kahurväe ülemjuhatajale vürst Platon Aleksandrovitš Zubovile katolikossist ja kloostrist rääkides:
„Sellel patriarhil on suur jõud kõigis neis kohtades ja peaaegu kogu rahvus allub tema käskudele. Ta on peaaegu kõikvõimas. Kloostri kohta võin öelda, et ei ole maailmas sellest rikkamat, kui siis püha Johannese klooster Loretos, mis paavsti valduses on, ja paavsti enda varandused on selle kloostriga võrdväärsed. Selles on suur hulk munkasid ja arhiereisid, kuna igas kloostri ametis peab ülemaks olema arhierei, ja kõik, suured ja väikesed on rikkad. Ei ole teada, kus paiknevad selle kloostri varandused, kuid arvatavasti hoitakse neid maa-alustes peidukohtades, et oleks turvaline.”
Etšmiadzinis asuvad ka Ripsime pühakoda (618), Gajane kuppelbasiilika (630, restaureeritud 1652) kolmevõlvilise gavitiga (1863) ja Šokagati kirik (1694). Peakirikus asub muuseum, milles on keskaegse rakenduskunsti kollektsioon (asutatud 1955).
(Venekeelsest Vikipeediast).
2. peatükk
Piet Mondrian
1.
Needitud noormees jõi õlut ja vaatas Adamit. Vaatas nii, et oleks võinud arvata, et ta teadis kõike. Sigarettidest ja vihmast, mis kallas taevast nii valel ajal, nagu selles linnas ikka juhtub, kui juba justkui oleks alanud tõeline kevad ja päike on hakanud soojendama ja on just õige aeg minna sõpradega välja ja sukelduda sellesse venivasse sompus piima, jalutada mööda tänavaid, kitsekujust mööda, ronida üles, lihtsalt niisama, lihtsalt sellepärast, et juhtumisi on soe õhtu, mida tuleb püüda kui taevamannat, ja pole tarvis midagi teha ja isegi, kui peakski kuhugi kiirustama, siis võib selle mõtte lükata kõige kaugemasse ajusoppi ja lihtsalt niimoodi jalutada sõpradega, rääkida eimillestki ja astuda sisse ilmetutesse kohvikutesse ja toituda ainult magustoitudest. Aga siis hakkab äkki vihma sadama, mitte mingit peenikest seenevihma, vaid tõelist troopilist paduvihma. Ja sa oled nii läbimärg, et tõepoolest väänad endal särki seljas, ja veejoad voolavad mööda jalgu alla mõnusalt karvu kõditades, sa ei karda külmetuda, seda mitte, sest on soe, ja kui selles linnas on soe, siis see soojus on kuidagi läbitungimatu, nii et ei karda kohe üldse midagi, aga vihma aina valab ja valab, ja võimatu on käia mööda tänavaid, sest midagi pole enam näha, ja toituda puhtalt magustoitudest, mida, tuleb au anda, selles linnas osatakse valmistada. Vesi, vihmavesi uputab silmad ja lauba, sa kaotad ruumis orienteerumise võime ja just seetõttu tead kõike. Tead, kuidas lahkus Agnia, kui mõttetu oli seista ja suitsu teha, saates teda pilguga, sest ta ei lahkunud füüsiliselt, vaid kadus, kadus mälust, nagu oleks kustukummiga kustutatud.
„Noh, ma küsisin poistelt,” ütles needitud noormees Adamile silma vaatamata.
„Sai midagi selgemaks?”
„Sai küll. Teda on nähtud, teil oli õigus. Hängis meie omadega. Tõsi, mitte kaua.”
„Kas võiks üksikasjalikumalt?” küsis Adam, valmistudes maksma järgmise õllekannu eest. Raha needitud noormees ei tahtnud, vaevatasuks palus ta Adamil joota teda õllega sellises koguses ja sellises kohas, nagu ta ütleb. Seetõttu istusid nad praegu selles kummalises pubis, mille seintel olid metsseapead ja Metallica liikmete portreed, imetlesid vihma, mis voolas mööda paksu, kumerana tunduvat klaasi, ja jutt ei jooksnud absoluutselt. Needitud noormehe, kes reageeris nimele Max, suhtumises oli toimunud vaevumärgatav muutus. Adam arvas õigesti, et see muutus on otseselt seotud müütiliste „poiste” küsitlemise tulemusega.
„No mis üksikasju nüüd,” ütles müütiline Max, vajudes pilguga kannupõhja. „Ilmus ükskord kontserdile. Siin vastas, teate, Van Halenis.”
„Vabandust, kus?”
„Van Halenis, see on klubi siinsamas. Vastas. Meie omad kogunevad seal, bändid mängivad. Kohalikud suuremalt jaolt. Aga mõnikord on välisesinejaid. Kuidas juhtub.”
„Saan aru. Ilmus ja mis edasi?”
„Kontsert oli just. Ühed lätlased olid kohale sõitnud, huvitavad sellised. Teil vist ei ole huvitav?” Max ei vaevanud ennast sõnu valides eriti. „Huvitav” asendas