Nüüd hakkas Oblomov unes teist ajajärku nägema: pikal-pikal talveõhtul poeb ta kartlikult hoidja ligi, ja see vestab talle sosinal tundmatust maast, kus pole üldse ööd ega külma, kus sünnib aina imetegusid, kus jõed voolavad piima ja mett, kus keegi aasta ringi midagi ei tee, vaid kus kõnnivad päevad otsa niisama kõik Ilja Iljitši sarnased tublid poisid ja nägusad neiud, kelle ilu ei mõista inimkeelel ära rääkida ega raamatusse raiuda.
Seal on veel hea nõid, kes mõnikord havi kujul meie ette ilmub ja valib oma armualuseks mõne tasase ja vagura, teiste sõnadega mõne laisa poisi, kellele kõik liiga teevad, ja annab talle asja ees, teist taga kõiksugu vara; temal pole muud teha, kui aga sööb ja ehib end toredate rõivastega, pärast aga võtab veel ennenägemata iluduse Militrissa Kirbitjevna endale naiseks.
Kikikõrvu, suurisilmi kuulas laps ahnelt seda pajatust.
Kas hoidja või siis muinasjutt ise oskas kõigest tõesti olemasolevast mööda põigata, nii et kujutlusvõime ja mõistus, mis väljamõeldistest kord läbi imbusid, jäid veel vanas easki pärimuse kütkesse. Puhtsüdamlikult vestis hoidja muinaslugu lollist Jemeljast – seda õelat ja kurikavalat satiiri meie esiisade pihta, aga võib ka olla, et meiegi pihta.
Kuigi täiskasvanud Ilja Iljitš pärast teada sai, et pole olemas mee- ega piimajõgesid ja pole ka häid nõidu, ja kuigi ta naeratades hoidja lugude üle nalja heitis, ei tulnud see naeratus päris südamest, seda saatis salajane ohe: muinasjutt oli tema peas eluga segi läinud ja alateadlikult kurvastas teda vahel, et muinasjutt pole elu ja elu pole muinasjutt.
Tahtmatult unistas ta Militrissa Kirbitjevnast, igatses sinna maale, kus pole muud teha kui niisama kõndida ja kus ei tunta muret ega kurbust; elulõpuni jäi ta südamesse soov ahju peal lesida, ennast teenimatult, muidusaadud rõivastega ehtida ja hea nõia kulul süüa.
Ka vana Oblomov ja tema isa olid kuulanud lapsepõlves neidsamu muinasjutte samas iidses šabloonis oma hoidjate ja passijate suust, nõnda ajast aega ja põlvest põlve.
Vahepeal aga maalib hoidja lapse vaimusilma ette hoopis teistsugust pilti.
Ta pajatab talle meie Achilleuste ja Odysseuste vägitegudest, vestab Muroma Ilja, Dobrõnja Nikititši ja Aljoša Popovitši vahvusest, räägib vägimees Polkanist ning jalamees Kaletšištšest, jutustab sellest, kuidas nad mööda Venemaad rändasid, võõrausuliste lõpmatuid väehulki maha tapsid ja kuidas nad käed lõid, kumb joob ühe hingega peekritäie rohelist viina ära, ilma et ta köhatakski; räägib veel õelatest röövlitest, uinuvatest kuningatütardest, kivistunud linnadest ja inimestest ning jõuab lõpuks meie kurjade vaimude, kalmuliste, imeelukate ja libahuntide juurde.
Homerose lihtsuse ja puhtsüdamlikkusega, samasuguse reljeefsusega ja üksikasjade tõetruudusega paneb ta lapse mällu ja fantaasiasse tallele vene elu “Iliase”, mille on loonud meie tundmatud Homerosed sel kaugel ajal, kus inimene veel elu ja looduse saladustest ega hädaohtudest jagu ei saanud, kus ta alles värises libahundi ja marduse ees ja kus ta läks olemasolevate hädade vastu abi otsima Aljoša Popovitšilt, kus õhus, vees, metsas ja väljadel sündisid veel imed.
Hirmus ja kindlusetu oli tolleaegse inimese elu; kardetav oli tal üle koduläve väljagi astuda: kas murrab metsaline, tapab röövel, riisub kuri tatarlane kõik, mis tal on; või kaob inimene teinekord jäljetult, ja keegi ei tea, kuhu.
Äkki ilmuvad taevamärgid, tulesambad ja – kerad; värskel kalmukääpal lööb tuluke leegitsema, metsas hulgub keegi nagu laternatule paistel, lagistab pimedas naerda ja pööritab koledaid silmi.
Inimese endagagi sündis nii palju arusaamatut: elab, elab teine juba pikka aega hästi ja häda pole tal midagi, aga äkki hakkab jama ajama, koleda häälega karjuma või öösi magades ümber kolama; mõnda teist hakkab ühel ilusal päeval järsku kramp kokku kiskuma ja maha paiskama. Aga just enne seda, kui see muutus tuli, oli kana kuke moodi kirenud või kaaren katuseharja kohal kraaksunud.
Hirmuga elus ringi vaadates kaotas inimene väetike pea ning otsis kujutluse abiga ümbritseva looduse ja iseenda loomuse saladusele võtit.
Võib ka olla, et just loiu elu igavene vaikus ja unisus, liikumise, tõeliste hädaohtude, põnevate sündmuste ja hirmude puudus sundisid inimest selles loomulikus ilmas looma teist, olematut maailma, et sealt otsida meelelahutust ja pillerkaaritavat vabadust oma igavlevale kujutlusvõimele või seletust igapäevaste nähtuste seostele ja põhjustele väljaspool nähtusi endid.
Käsikaudu kobasid elus meie vaesed esivanemad; nad ei tiivustanud oma tahet ega tõkestanud oma vabadust, pärast aga imestasid või kohkusid nad lapse kombel elu õrjetusest ja koledusest, pärides selle põhjust looduse segastelt salamärkidelt.
Surm tuli ikka sellepärast, et majast ja väravast oli enne seda surnu, pea ees, ja mitte jalad ees, välja viidud; tulekahju – sellepärast, et koer oli kolm ööd akna all ulgunud; nõnda siis hoolitsesid nad selle eest, et surnu viidaks ikka, jalad ees, kodunt minema, ise aga sõid endist toitu endisel hulgal ja magasid endist viisi palja maa peal; ulguv koer sai peksa või ta aeti õuest minema, kuid pirrusöed kukkusid endist viisi pehastunud põrandalaudade vahele.
Veel praegugi armastab venelane keset ümbritsevat valju ja fantaasiavaest tegelikkust muinasaja avatlevaid lugusid uskuda, ja nii peagi ei tagane ta vististi sellest usust.
Kuulates hoidja lugusid meie kuldvillakust – tulilinnust, nõiutud lossi salapüünistest ja ohtudest, elas poiss kaasa, kujutles ennast kord vägitööde kangelasena, tundes kananahka ihule tõusvat, sestsamast aga kannatas vapra vägilase halva õnne pärast.
Lugu järgnes loole. Hoidja jutustas elavalt, vaimustatult, piltlikult ja kaasakiskuvalt, sest et ta ise oma juttu poolenisti uskus. Eide silmad pildusid sädemeid; pea värises erutusest: hääl kerkis kõrgemale kui harilikult.
Tundmatu hirmu võimuses surus poiss end pisarsilmi hoidja ligi.
Oli jutt koolnutest, kes südaööl hauast tõusevad, mõne koletise juures vangis vaevlevatest ohvritest või puujalaga karust, kes hulgub mööda külasid ja otsib taga oma õiget, maharaiutud käppa, – ikka tõusid poisil juuksed peas püsti; lapse kujutlusvõime lõõmas ja tardus vaheldumisi; lakkamatult tegi ta selle piinava, magusvalusa protsessi läbi; närvid olid pillikeeltena pingul.
Kui hoidja kordas ähvardavalt karu sõnu: “Kriiksu, kriiksu, pärnajalga: käisin külast külasse, kõik naised magavad, ainult üks ei maga, istub minu nahal, keedab minu liha, ketrab minu karvu…” jne., ja kui karu viimaks onni astus, et oma jalavarast kinni kahmata, siis ei kannatanud laps enam välja: värisedes ja kiljudes viskus ta hoidja käte vahele; hirmupisarad purskasid tal silmist, kuigi ta samal ajal naeris rõõmu pärast, et tema pole metsalise käppade vahel, vaid hoidja kõrval ahjuasemel.
Kummalised viirastused täitsid poisi kujutluse; hirm ja ängistus pugesid kauaks, võib-olla alatiseks hinge. Kurvalt vaatas ta enese ümber ning nägi elus igal pool muret ja häda, ja ta jäigi unistama sellest nõiutud maast, kus puudub kurjus, kurbus ja mure, kus elab Militrissa Kirbitjevna, kus sind jumalamuidu hästi toidetakse ja riidesse pannakse…
Muinasjutt ei valitsenud Oblomovkas mitte ainult laste üle, vaid ka täiskasvanud allusid eluotsani tema võimule. Kogu mõisa- ja külarahvas, alates mõisahärraga ja ta naisega ning lõpetades tüseda sepa Tarassiga, värises pimedal õhtul millegi ees: iga puu muutus siis hiiglaseks, iga põõsas röövlipesaks.
Aknaluukide kolin ja tuule ulgumine korstnas panid kahvatama nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kolmekuningaõhtul ei läinud keegi pärast kella kümmet üksi väravast välja; lihavõtteööl ei julgenud keegi talli minna, kartes seal kodukäijat eest leida.
Oblomovkas usti kõike – küll libahunte, küll hauast tõusvaid surnuid. Kui neile räägiti, et heinasaad kõndinud mööda heinamaad, uskusid nad seda kohe, ilma aru pidamata; laskis keegi jutu lahti, et selle ja selle oinas polegi üldse oinas, vaid midagi muud, või et see ja see Marfa või Stepanida on nõid, siis hakati kartma niihästi oinast kui ka Marfat: