Korrapäraselt ja muutumatult vahelduvad siin aastaajad.
Märtsis algab kevad, nagu kalendergi näitab; sogaste niredena jookseb lumevesi kinkudelt alla, maa sulab üles ja hingab sooja auru; talumees heidab pihtkasuka seljast, tuleb särgiväel tarest õue ja vaatab kaua päikest, kätt silmade kohal hoides ning mõnutundest õlgu kehitades; siis sikutab ta oma peatsele tööle mõeldes kummulikeeratud vankrit kord ühest, kord teisest aisast või vahib ja tõukab jalaga varjualuses vedelevat atra.
Siin ei pöördu kevadel ootamatult tagasi lumetuisud, mis kataksid põllud valge rüüga ja murraksid puude oksi.
Nagu puutumatu, külm iludus ilmutab talv oma iseloomu täpselt ettenähtud sooja aja tulekuni; ta ei õrrita sind ootamatute sulailmadega ega sunni sind põlvili ennekuulmatu pakasega; kõik sünnib harilikus, looduse poolt kindlaks määratud korras.
Novembris tuleb lumi ja külm, mis kolmekuningapäevaks nii kangeks läheb, et talumees, kes korraks väljas käib, tuleb kindlasti härmas habemega tarre tagasi; kuid veebruaris tunneb tundlik nina juba õhus lähedase kevade mahedat hingust.
Ja suvi – suvi on siin maanurgas iseäranis joovutav. Siit võib otsida värsket, kuiva õhku, kus ei levi mitte sidruni ega loorberi, vaid koirohu, männi ja toome lõhna; siit võib otsida selget, palavat ilma, kus päike siiski veel ei kõrveta ja kus taevas on peaaegu kolm kuud pilvitu.
Kui tuleb ilus ilm, siis kestab see ikka paar-kolm nädalat; ka õhtud on soojad ja ööd lämbed. Tähed vilguvad taevas nii sõbralikult ja lahkelt.
Tuleb vihm, siis on see kosutav suvine vihm. Sajab ägedat, tugevat hoovihma, veetilgad tippavad lustlikult nagu ootamatust rõõmust üllatatud inimese suured palavad pisarad; aga niipea kui sadu üle jääb, vaatab päike jällegi selge, lahke naeratusega üle väljade ja kinkude, tahendades maad, mis naeratab päikesele õnnelikult vastu.
Talumees tervitab vihma rõõmuga: “Vihmuke kastab, päevake paistab!” ütleb ta ja laseb vihmal mõnuga pesta oma pead, õlgu ja turja.
Äike ei hirmuta, vaid ainult õnnistab: enamasti tuleb ta ikka ühel ja samal kindlal ajal ega jäta peaaegu kunagi tulemata eeliapäeval, just nagu selleks, et kinnitada rahvasuus liikuvat legendi. Ka raksatuste arv ja jõud paistab igal aastal olevat ühesugune, just nagu antaks kroonu poolt selle maanurga peale alati ühesugune hulk elektrit aastas.
Pole siin maal kuulda olnud ei hirmsaid torme ega laastamisi. Kunagi pole keegi võinud lehest midagi selletaolist siinse jumalast äravalitud paigakese kohta lugeda. Ja kunagi poleks ajalehed seda maakohta meeldegi tuletanud ega temast midagi teatanud, kui mitte talunaine Marina Kulkova, kahekümne kaheksa aastane lesk, poleks korraga nelja last sünnitanud, mida ei saanud ju kuidagi surnuks vaikida.
Issand jumal pole seda maad ei Egiptuse ega muude nuhtlustega roosanud. Siinsetest elanikkudest ei mäleta keegi mingisuguseid hirmsaid taevamärke, ei tulekerasid ega ootamatut pimedust; siin ei leidu mürgiseid usse; rändtirtsuparved ei lenda siia; ei ole siin mõuravaid lõvisid ega kisendavaid tiigreid, isegi mitte karusid ega hunte, sest pole ju metsi. Väljadel ja külavahel liigub ainult külluses mäletsevaid lehmi, määgivaid lambaid ja kõketavaid kanu.
Jumal seda teab, kas unistaja või luuletaja olekski selle vaikse paiga loodusega rahul. Nagu teada, armastavad need härrad kuud vaadata ja ööbiku laksutamist kuulata. Nad armastavad eblakat kuukaunitari, kes ehib end kahkjate pilvedega, piilub salapäraselt läbi okste või saadab hõbedaste kiirte vihke oma austajatele silma. Siin maanurgas aga ei teata midagi niisugusest kuust; siin on ta lihtsalt kuu. Siin vaatab ta puhtsüdamlikult suurisilmi alla külade ja väljade peale, tuletades kõige rohkem meelde haljaks nühitud vasest moosikastrulit.
Asjata vaataks luuletaja teda ihaleval pilgul: tema vaataks talle ikka niisama lihtsameelselt vastu, nagu vaatab ümariku näoga külailudus linna seelikukütti tema kirglike ja kõnekate pilkude puhul.
Siinkandis pole ka ööbikuid kuulda, võib-olla sellepärast, et siin ei ole varjulisi salusid ega roose; selle-eest aga kui palju vutte! Viljapõimamisel püüavad poisid neid palja käega.
Aga ärgu arvatagu, et vutt kujutab siin endast gastronoomilist delikatessi: ei, nii rikutud ei ole siinne rahvas veel mitte: vutt on lind, kelle liha ei tarvitata toiduks. Tema kosutab inimeste meeli oma lauluga; seepärast ripub peaaegu iga maja räästa all nöörist punutud vutipuur.
Luuletajat ja unistajat ei rahuldaks ka selle maanurga lihtne ja tagasihoidlik üldilme. Siin ei õnnestuks neil näha ühtki šveitsi või šoti stiilis õhtut, kus kogu loodus – mets, vesi, hurtsikute seinad ja liivakingud – kõik hõõgub purpurses kumas, kus sellel purpurfoonil paistaks selgesti silma läbi liiva looklevat teed mööda ratsutav meestesalk, kes on saatnud mõnda leedit jalutuskäigul muistsete varemete juurde ja ruttab nüüd tagasi põlisesse lossi, kus neid ootab vanaäti jutustatud episood Rooside sõjast, metskitse praad õhtueineks ja mõni ballaad, mida laulab lauto saatel noor miss, – kõik need pildid, mida Walter Scotti sulg on meie kujutlusse lükkinud.
Ei, midagi niisugust siin maal ei ole.
Kui vaiksed ja unised on need paar-kolm küla, mis moodustavad selle maakoha! Nad on ligistikku ja otsekui pudenenud hiiglase käest pillatuna siia-sinna, kuhu nad on tänapäevani jäänudki.
Üks hurtsik on juhtunud jääraku kaldale, ja seal seisab ta praegugi, mäletamatust ajast saadik, tugedes ühe nurgaga, mis õhus ripub, kolmele roikale. Kolm-neli inimpõlve on siin õnnelikult oma elupäevad mööda saatnud.
Pealtnäha peaks kanalgi olema kardetav sinna sisse minna, aga seal elab oma naisega Onissim Suslov – tüse mees, kes ei mahu oma onnis püstigi seisma.
Igaüks ei mõistagi Onissimi onni astuda, ehk olgu siis, et tulija paluks onni, et “tareke jääks seisma, tagaküljega metsa poole ja esiküljega tema poole”.
Trepp rippus jääraku kohal, ja et sinna pääseda, pidi ühe käega kaldarohust, teisega katuseräästast kinni haarama ning siis trepile kargama.
Teine hurtsik on vastu mäekülge ja tuletab meelde pottpääsukese pesa; teisal on kolm onni kobaras koos; kaks hurtsikut aga asuvad otse jääraku põhjas.
Küla on vaikne ja unine: uksed ja aknad on hääletult pärani lahti; ainustki hinge pole näha; ainult kärbsed lendavad ja sumisevad pilvena tare sumbunud õhus.
Asjatu on onni astujal valjusti hüüda: vastuseks on surmavaikus; harva juhtub, et mõnest hurtsikust kostab ahju peal hingitseva vanaeide tõveoigamist või jõuetut köha või et vaheseina tagant ilmub särgiväel kolmeaastane paljasjalgne sarjaspeaga poisike, kes vaikides üksisilmi sisseastujat vahib ning siis jälle kartlikult peitu poeb.
Niisama sügav vaikus ja rahu valitseb nurmedel; ainult harva koperdab kündja nagu sipelgas mustendaval põllul, vajutades palehigis adrakurgedele.
Vaikus ja segamatu rahu valitseb ka siinsete inimeste meelelaadis. Siin ei tule röövimisi, tapmisi ega muid hirmsaid juhtumusi ette; tugevad kired ja julged ettevõtmised ei küta nende meeli.
Ja mis kired või ettevõtmised võiksidki siin seda teha? Igaüks tunneb siin ainult iseennast. Siinse nurga elanikud asuvad teistest inimestest eemal. Lähemad külad ja lähem kreisilinn on kakskümmend viis kuni kolmkümmend versta kaugel.
Oma õigel ajal veavad talupojad vilja lähemasse Volga sadamasse, mis on nende Kolchiseks või Heraklese sammasteks; kord aastas sõidavad mõned ka laadale; rohkem pole neil kellegagi kokkupuutumist.
Nende huvid keskenduvad omaenda elule, ristumata või liitumata teiste huvidega.
Nad teavad, et kaheksakümne versta taga asub “kubermang”, s. t. kubermangulinn, kuid vähesed on seal käinud; peale selle teatakse, et on olemas Moskva ja Piiter, et sealpool Piiterit elavad prantslased või sakslased; sealt edasi aga algab nendele nagu nende esiisadelegi tume maailm, mõni tundmatu maa, kus elutsevad ime-elukad, kahe peaga inimesed või hiiglased; siis tuleb pilkane pimedus ja lõpuks see hiigelkala, kelle turjal kogu maailm seisab.
Ja kuna nende küla on käidavatest teedest kõrval, siis ei olegi kusagilt teateid saada selle kohta, mis laias ilmas sünnib: