Mitte miski muu ei tuletanud enam vanamehele meelde laia ja rahulikku härraselu maaüksilduses. Vanad härrased olid surnud, nende perekonnapildid jäänud koju ja vedelesid vististi kusagil pööningul; mälestus endisest ajast ja sugukonna tähtsusest vajus unustusse või hingitses veel mõne üksiku maale jäänud vanakese peas. Seepärast oli hall saterkuub Zahharile kallis: kuues ja veel mõningates märkides, mis olid säilinud tema härra näojoontes ja käitumislaadis, tuletades ta vanemaid meelde, või tema tujudes, mille üle Zahhar küll endamisi ja ka avalikult nurises, aga sisimas neid ometi kui härra tahte ja isandlike õiguste avaldusi austas, nägi vana teener kadunud hiilgeaja tuhme jälgi.
Ilma nende tujudeta poleks ta härrat härraks pidanudki; nendeta poleks miski äratanud ellu ta noorust, maamõisa, kust nad olid juba ammu lahkunud, ega mälestusi sellest vanast suguvõsast, selle ainsat kroonikat, mida kandsid põlvest põlve vanad teenrid, lapsehoidjad ja ammed.
Oblomovite suguvõsa oli olnud kunagi oma kandi rikkamaid ja kuulsamaid, kuid jäänud siis, jumal teab miks, ikka vaesemaks ja väiksemaks ning kadunud viimaks märkamatult uuemate aadlisuguvõsade varju. Ainult mõisa hallipäised teenrid hoidsid ja jutustasid ustavalt edasi pärimusi läinud ajast, neid kui pühadusi kalliks pidades.
Seepärast armastaski Zahhar nii väga oma halli saterkuube. Võib-olla pidas ta oma põskhabemestki just sellepärast lugu, et ta oli noores põlves palju vanu teenreid näinud, kes kandsid seda vanaaegset aristokraatlikku ehet.
Mõttesse vajunud Ilja Iljitš ei pannud Zahhari tükil ajal tähele. Zahhar seisis vaikides ta ees. Viimaks ta köhatas.
“Mis sa tahad?” küsis Ilja Iljitš.
“Te ju kutsusite?”
“Kutsusin? Milleks ma sind kutsusin – mitte ei mäleta!” ütles Oblomov ringutades. “Mine seniks oma tuppa, ma tuletan meelde.”
Zahhar läks, Ilja Iljitš aga lamas edasi ja mõtles neetud kirjale.
Veerand tunnikest läks mööda.
“Noh, aitab lamamisest!” ütles Oblomov. “Peab üles tõusma… Aga loen õige veel kord külavanema kirja tähelepanelikult läbi, siis tõusen kohe. Zahhar!”
Jälle seesama põntsatus ja valjem urin. Zahhar tuli sisse, kuid Ilja Iljitš oli jällegi mõttesse vajunud. Zahhar seisis paar minutit ja põrnitses nägu ära keerates pahuralt härrat; siis hakkas ta ukse poole minema.
“Kuhu sa lähed?” küsis Oblomov sedamaid.
“Te ei räägi ju midagi, mis ma siin ilmaaegu seisan,” kähises Zahhar, sest paremat häält tal polnudki, selle oli ta tema enda jutu järgi ajujahil kaotanud, kui ta vana härraga olla kaasa ratsutanud ja vali tuul olla talle kõrisse puhunud.
Ta seisis keset tuba, nägu ikka ära pööratud, ja põrnitses Oblomovit külje pealt.
“Kas sul jalad ei kanna, et sa seista ei saa? Sa näed ju, mul on mure – oota siis ometi! Said ju seal küllalt põõnutada! Otsi kiri üles, mis eile külavanema käest tuli! Kuhu sa ta panid?”
“Misuke kiri? Mina põle mingit kirja näind,” vastas Zahhar.
“Sina võtsid ta ju postimehe käest vastu: must ja määrdunud kiri.”
“Kust mina tean, kuhu te ta panite,” vastas Zahhar, patsutades käega laual olevaid pabereid ja asju.
“Midagi sa ka ei tea! Vaata paberikorvi! Ehk on sohva taha kukkunud? Sohva seljatagune on ikka alles parandamata; et sa ometi kord puusepa kutsuksid ja laseksid ära parandada! Sina ta ju katki tegid. Aga ei tule sul seda mõtetki!”
“Mina põle teda katki teind,” vastas Zahhar, “ta ise läks; ega ta’s igavesti käi: millaski peab ikke katki minema.”
Ilja Iljitš ei pidanud tarvilikuks vastupidist tõendada.
“Kas leidsid?” küsis ta ainult.
“Siin on mingid kirjad.”
“Mitte need.”
“No rohkem põle,” ütles Zahhar.
“Hea küll, mine!” ütles Ilja Iljitš kannatamatult. “Ma tõusen ja otsin ise üles.”
Zahhar läks oma tuppa, kuid vaevalt jõudis ta käed ahjuasemele panna, et selle peale hüpata, kui kostis juba jälle kärsitu hüüe:
“Zahhar, Zahhar!”
“Jumal hoidku küll!” urises Zahhar uuesti kabinetti minnes. “No küll on piin! Oleks, et surmgi tuleks!”
“Mis on?” küsis ta teise käega ukse käerauast kinni hoides ja pahameele märgiks nii viltu härra ees seistes, et ta teda ainult silmanurgast nägi, kuna härra ei näinud temast muud kui ainult suurt põskhabemepahmakat, kust oleks võinud küll iga silmapilk kaks-kolm lindu lendu tõusta.
“Ninarätik, ruttu! Võiksid isegi taibata: eks sa näe!” ütles Ilja Iljitš tõredalt.
Zahhar ei avaldanud härra käsu ja etteheite puhul ei erilist pahameelt ega imestust, pidades tõenäoliselt nii üht kui teist täiesti loomulikuks.
“Kes teab, kus see rätik võiks olla?” porises ta toas ringi käies ja kõiki toole kobades, ehk küll niigi oli näha, et toolide peal midagi ei ole.
“Kõik asjad on teil kadund!” tähendas ta ja avas võõrastetoa ukse, et vaadata, kas seal ei ole.
“Kuhu sa lähed? Otsi siitsamast! Tunaeilsest saadik pole ma seal käinud. Ruttu ometi!” ütles Ilja Iljitš.
“Kus see rätik on? Rätikut ei ole!” ütles Zahhar käsi lahutades ja igasse nurka vahtides. “Näe, kus ta on,” kähises ta äkki pahaselt; “teie külje all! Ots paistab! Ise lamate pääl, aga ikke küsite!”
Ja vastust ootamata tahtis ta ära minna. Oblomovil oli oma asjatu otsimiskäsu pärast pisut piinlik. Kohe leidis ta uue põhjuse Zahhari süüdistamiseks.
“Mis kord sul siin valitseb: mustust, tolmu igal pool, nii et jumal hoidku! Näe, näe, vaata nurki! Mitte midagi sa ei tee!”
“Või mina ei tee midagi…” ütles Zahhar haavunult. “Püüan küll, elu eest! Ja tolmu pühin ka, ja põranda äigan vaata et iga päev üle…” Ta näitas toa keskpaika ja lauale, kus Oblomov alati lõunat sõi. “Näe, näe,” ütles ta, “kõik on puhtaks pühitud, ära kraamitud justkui pulmapäevaks… Mis siin tegemata on?”
“Aga mis see on?” küsis Ilja Iljitš näpuga lae ja seinte poole näidates. “Ja see? Ja see?” Ta osutas eilsest saadik vedelevat käterätti ja lauale jäetud leivataldrikut.
“No selle ma viin ära, hää küll,” ütles Zahhar vastutulelikult ja võttis laualt taldriku.
“Ainult selle? Aga tolm seintel, aga ämblikuvõrgud?..” küsis Oblomov seinte poole osutades.
“Selle koristan lihavõttepühadeks: siis puhastan pühapildid ja võtan võrgud maha…”
“Ja raamatud ja maalid?..”
“Raamatud ja maalid pühin jõuluks: siis teeme Anisjaga kõik kapid korda. Aga kunas ma neid praegu pühin? Te olete kõik see aeg kodu…”
“Ma käin ju vahel teatris ja võõrusel ka, siis ju võiks…”
“Mis koristamine see öösi on?”
Oblomov vaatas etteheitvalt teenrile otsa, kõngutas pead ja ohkas; Zahhar vaatas ükskõikselt aknast välja ja ohkas ka. Härra mõtles nähtavasti: “Noh, va vennas, sa oled veel rohkem Oblomov, kui mina olengi.” Zahhar aga oleks võinud väga hästi mõelda: “Luiskad! Sa oled kange mees haledat ja tarka juttu ajama, aga tolmust ja ämblikuvõrkudest põle sul üldse lugu!”
“Saad sa sellest aru,” ütles Ilja Iljitš, “et tolmust siginevad koid? Ma olen mõnikord seinal isegi lutikat näinud.”
“Mul