I
I
Ühes Gorohhovaja uulitsa suures majas, mille elanikest oleks jätkunud tervele maakonnalinnale, lebas hommikul oma korteris asemel Ilja Iljitš Oblomov.
Ta oli aastatelt nii kolmekümne kahe-kolme ringis, keskmist kasvu, tumehallide silmadega, meeldiva välimusega mees, kelle näoilmes polnud aga mingit sihikindlat mõtet, mingit keskendatust. Vaba linnuna uitis mõte näol, vilksatas silmis, peatus korraks paokil huultel, lipsas peitu otsaesise kortsudesse ja kadus siis täiesti, nii et üle kogu näo valgus ühtlaselt muretuse helk. Näolt kandus see muretus kehahoiakusse ja isegi öökuue voltidesse.
Ajuti tumenes ta pilk küll väsimuse või tüdimuse ilmeliseks; aga nii väsimus kui tüdimus ei suutnud silmapilgukski peletada näolt pehmust, mis oli tema näo ja ka hinge valitsev, põhiline ilme; ja hing paistis tal avameelselt ja selgelt vastu nii silmadest, naeratusest kui ka igast pea- või käeliigutusest. Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: “Vististi lihtsameelne, hea mehike!” Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud.
Ilja Iljitši nägu polnud ei jumekas ega tõmmu, mitte ka päris kahvatu, vaid neutraalne või näis niisugusena lihtsalt sellepärast, et Oblomov kaldus enneaegu paksusele – ei tea, kas liikumise või värske õhu puudusel, väga võimalik, et mõlema puudusel. Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.
Tema liigutusi hoidis isegi ärrituse korral vaos pehmus ja omamoodi graatsilinegi laiskus. Kui hingest kerkis näole murepilv, läks pilk tumedaks, otsaesisele ilmusid kortsud ning palgel vaheldus kahtluse, kurbuse ja hirmu ilme; kuid harva võttis see ärevus kindla mõtte kuju, veel harvemini muutus ta tahteks. Kogu mure lahenes ohkeks ja vaibus ükskõiksuses või suikumises.
Kui hästi sobis Oblomovi kodune rõivastus tema rahuliku näo ja helliku kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaalaste halatt, ilma igasuguste euroopalike tundemärkideta, ilma tupsudeta ja sametääriseta, pihast sisse võtmata, õige lahe, nii et ta Oblomovilegi kaks korda ümber keha ulatus. Käised läksid Aasia muutumatu moe kohaselt alt ülespoole aina laiemaks. Kuigi see öökuub oli juba oma esialgse värskuse kaotanud ja paiguti loomuliku algläike asemel aja jooksul uue omandanud, oli ta idamaiste värvide eredus ja riide tugevus veel alles.
Oblomovi meelest oli öökuuel musttuhat head omadust: ta oli pehme ja keha järgi, teda ei tundnudki seljas; sõnakuuleliku orjana allus ta vähimalegi kehaliigutusele.
Kodus käis Oblomov alati ilma vesti ja kaelasidemeta, sest ta armastas avarust ja mugavust. Toatuhvlid olid pika tallaga, pehmed ja laiad; kui ta maha vaatamatagi jalad voodist põrandale laskis, sattusid need igal juhul kohe tuhvlitesse.
Lamamine ei olnud Ilja Iljitšile mitte paratamatu vajadus nagu haigele või inimesele, kes magada tahab, ka mitte juhuslik seisukord nagu sellele, kes on väsinud, või mõnu nagu laiskvorstile: see oli tema loomulik olek. Kui ta kodus oli – ja kodus oli ta enamasti alati – , siis ta lamas, ja ikka samas toas, kust me ta leidsime, mis täitis tal magamistoa, kabineti ja võõrastetoa aset. Peale selle oli tal veel kolm tuba, kuid sinna vaatas ta harva, ainult vahel hommikuti, ja seda ka mitte iga päev, sest mitte iga päev ei pühkinud teener tema kabinetti. Nendes tubades olid mööblil katted peal ja akendel eesriided alla lastud.
See tuba, kus Ilja Iljitš lebas, paistis esimesel pilgul väga kenasti sisustatud olevat. Seal oli punasest puust kirjutuslaud, kaks siidriidega kaetud sohvat, ilus voodisirm, millele oli peale tikitud looduses tundmata linde ja puuvilju. Seal olid veel siidkardinad, vaibad, mitu pilti, pronks- ja portselanasju ja hulk ilusat pudi-padi.
Kuid hea maitsega inimese kogenud silm oleks üheainsa põgusa pilguga kõigest, mis seal oli, välja lugenud üksnes soovi paratamatu viisakuse nõuetest näiliselt kinni pidada, nendest kuidagi üle saada. Muidugi oli Oblomov oma kabinetti sisse seades hoolitsenud just ainult selle eest. Rafineeritud maitse poleks leppinud punasest puust jäigalt raskepäraste toolide ega logisevate riiulitega. Teise sohva seljatagune oli upakile vajunud, liimitud puuraam paiguti lahti tulnud.
Samasugune ilme oli ka piltidel, vaasidel ja pudi-padil.
Peremees ise vaatas oma kabineti sisustust nii ükskõikselt ja hajameelselt, nagu oleks ta pilk tahtnud küsida: “Kes on küll kõik selle siia kokku tassinud ja paigale pannud?” Oblomovi enda ükskõikse suhtumise tõttu oma varandusse ja võib-olla teener Zahhari veelgi suurema ükskõiksuse tõttu sama objekti suhtes üllatas kabinet tähelepanelikumat silma lohakuse ja lagasolekuga.
Piltide ümber seintel rippus vanikutena tolmuseid ämblikuvõrke; peeglid võisid asjade peegeldamise asemel ennemini tahvlite aset täita, et nende tolmunud pinnale kirjutada märkmeid meelespidamiseks. Vaibad olid plekke täis. Sohval vedeles käterätt; harva juhtus, et hommikul ei seisnud laual veel õhtusöögist koristamata jäänud taldrik ühes soolatoosi ja puhtaks näritud kondiga või et laud polnud leivapurune.
Kui poleks olnud seda taldrikut laual, äsja tõmmatud pika varrega piipu voodi najal või lamavat peremeest ennast voodis, siis oleks võinud arvata, et siin ei elatagi – nii tolmunud ja pleekinud oli kõik, nii märkamatu oli siin elava inimese kohalolek. Riiulitel oli küll näha paar-kolm avatud raamatut ja ajaleht, kirjutuslaual seisid tindipott ja suled; kuid raamatute pealmised, avatud lehed olid koltunud ja neid kattis tolm; nagu näha, olid nad ammust ajast sinna unustatud; ajalehe number näitas möödunud aastat ja tindipotist oleks vaid mõni kärbes pirinal lendu tõusnud, kui sinna oleks katsutud sulge kasta.
Ilja Iljitš ärkas täna enda kohta haruldaselt vara, juba kell kaheksa. Miski tegi talle tõsist muret. Vaheldumisi ilmus ta näole just nagu hirm või ahastus või tusk. Nähtavasti toimus tema sisimas võitlus, kuid mõistus polnud veel appi rutanud.
Asi oli nimelt selles, et Oblomov oli eelmisel päeval saanud maalt, oma külavanemalt halva kirja. Võib juba arvata, mis halbustest külavanem kirjutab: viljaikaldusest, maksuvõlgadest, sissetuleku vähenemisest jne. Kuigi külavanem ka mullu ja tunamullu oli oma mõisahärrale täpselt samasisulisi kirju saatnud, mõjus viimane kiri ometi niisama tugevasti nagu iga halb üllatus.
On see siis kerge? Pidi mõtlema, mis samme astuda, mis abinõusid tarvitusele võtta. Muuseas, peab tõele au andma ja tähendama, et Ilja Iljitš ei olnud oma asjade suhtes päris hoolimatu. Juba mõni aasta tagasi, kui ta sai esimest korda külavanemalt halva kirja, hakkas ta mõttes plaanitsema mitmesuguseid muudatusi ja uuendusi oma mõisa kordaseadmiseks.
Selle plaani järgi pidi mõisas maksma pandama mitmeid majanduslikke, politseilikke ja muid uuendusi. Aga plaan ei olnud veel kaugeltki igatepidi läbi mõeldud, kusjuures külavanema halvasisulised kirjad kordusid aasta-aastalt, sundides Oblomovit tegutsema ja rikkudes seega tema rahu. Oblomov pidas tarvilikuks juba enne plaani lõplikku valmimist midagi otsustavat ette võtta.
Niipea kui ta ärkas, võttis ta nõuks kohe üles tõusta, silmad pesta ja pärast teejoomist pea tublisti tööle panna, üht-teist läbi mõtelda ja üles märkida ning üldse selle asjaga nagu kord ja kohus tegelema hakata.
Juba pool tundi lamas ta nõnda ja nägi selle kavatsuse kordasaatmisega vaeva, kuid siis otsustas ta, et seda jõuab teha ka pärast teejoomist, teed aga võib juua nagu harilikult voodis, seda enam, et miski ei takista tal ka lamades mõtelda.
Nõnda ta tegigi. Pärast teed ajas ta end juba poolistukile ja oleks äärepealt voodist väljagi tulnud; toatuhvleid vaadates hakkas ta isegi teist jalga üle voodiserva alla laskma, kuid tõmbas selle kohe jälle teki alla tagasi.
Kell lõi pool kümme; Ilja Iljitš jahmus.
“Mis see ometi olgu?” ütles ta enda peale pahandades valjusti. “Peab oma kohust teadma: aeg on tööle hakata! Niipea kui end natuke käest lased, on kohe…”
“Zahhar!” hüüdis ta.
Toas, mida lahutas Ilja Iljitši kabinetist ainult kitsuke koridor, kostis esiteks nagu ketikoera urisemist ja siis kuskilt allahüppamise põntsatust: Zahhar kobis ahju pealt maha, kus ta harilikult istukil tukkumisega aega veetis.
Sisse astus vana teener halli vasknööpidega vesti ja samasuguse halli saterkuuega, mis oli kaenla alt katki, nii et särk välja paistis; pealagi oli tal paljas nagu põlveots, kuid