Järgmine päev algas pulli undamisega. Silmi lahti lüües sain aru, et puhub tuul. Räigelt kõva tuul. Ning kui mitte arvestada üht mahalastud hallhundi moodi lärakat rabarberipõõsaste all, oli kogu ülejäänud lumest järgi vaid mälestus. Tuul kandis mind seekord otse auto alla, kus siis kardaani külge klammerdudes justkui kaljuronija, end suure vaevaga kokpitti vinnasin. Autotermomeeter näitas pluss 12. Eskifjörduris olla olnd koguni pluss 16! Tuul aga paisus ning kui kella kolmeks oli kogu koolimaja kreeni vajunud, otsustati tunnid ära jätta. Aga kuhu sa ikka lähed? Istud sealsamas ja lihtsalt näpid. Ning kuulad õpetajatetoas eksalteeritud muttide jutte, kuidas ohh ja ahh ja uhh ja ähh. Kui ma lõpuks läbi ime koju jõudsin ning ajalehe avasin, nägin kohe, et järgmiseks päevaks lubab miinus kaheksat. Keskmise kirdetuulega. Vot nii. Ma siin jutu alguses mainisin, et see kõik oleks nagu üks metsikult karm, aga samas ka surmigav maadlusmatš. Jah, mu meelest ta nii ongi surmigav. Just publiku seisukohalt. Sest tegemist ei ole teps mitte ühe klassikalise kreeka-rooma maadlusega, kus väänlevad mehekehad aplalt teineteise külge liibuvad, et siis läbi iidse koreograafia ühiselt maadlusmatile laskuda ning kirglikult teineteise tuharate külge klammerdudes võitu nõutama hakata. Kirjatüki autor võtab siinkohal enesele õiguse veidi improvisatoorsemalt läheneda Piibli peatükile, kus pajatatakse kuulsast matšist Taavet versus Koljat – ja seda ikka selleks, et illustreerida veelgi paremini oma näidet ühest tapvalt igavast matšist. No originaali teame me kõik, eks. Taavet läheneb endast kordades suuremale Koljatile ning tapab siis ainsama linguheitega selle vilistite ärahellitatud mölaka.
Aga kujutlegem nüüd asja veidi teisiti ette. Nimelt et võitlus näeks välja hoopis selline, kus 2 vägimeest seisavad vastakuti ning lihtsalt jõllitavad teineteist. Siis millalgi võtab Taavet oma lingu ning lajatab sellega Koljatile paugu kulmude vahele. Hiiglane muidugi räntsatab siruli, aga ajab ennast kohe jälle püsti ning nüri jõllitamine jätkub. Seejärel, tüki aja pärast võtab Koljat hoogu ning virutab Taavetile täiest jõust jalaga keradesse, mispeale viimane kräunatades kukerpalli teeb, kuid kohe jälle jalul on, ning järgmised tund ja kümme minutit mööduvad taas üksteist jõllitades. No ja siis võtab jälle Taavet oma lingu ja … ühesõnaga kaunikesti staatiline matš publiku seisukohalt. Eks siis enamus haigutaks oma lõualuud paigast ära, rehmaks tülpinult käega, kiruks asjatult ostetud kallist piletit ning sõidaks oma eesli seljas koju ära. Paraku siin ei saa selles mõttes koju sõita. Tuleb lihtsalt oodata, et ükskord lõppeks see igav duell, kus kõigepealt lajatab külmataat soojataadile täiega, siis jõllitatakse üksteist, ning seejärel lajatab omakorda soojataat külmataadile. Muidugi on ka alati võimalus istuda eesli asemel lennuki peale ning tõmmata üks lest! Mõneks ajaks muidugi, aga eks vahel ole abi paarist päevastki, et akud jälle normaalselt funktsioneerima hakkaksid. Ja siis kusagil Mallorcal võid küll kindel olla, et sealse soojataadi onadroomile pole mitte üks kutsumata külaline oodatud … kõige vähem mingi linguga külmataat.
Oi!
Haruldaselt vaikne õhtupoolik. Üksikud tähed jõllitavad igaüks ise suunda, justkui ei tunnekski teineteist. Lehed ühes puudega oleks nagu üldse kuskile lõuendile kantud – mitte üks võbin ega liigahtus. Muru aias sile nagu toavaip ning … ning siis hakkas pihta. Hetkega oleks justkui Odin ise oma puhuri tööle pannud. Tänavalaternad kõiguvad nagu kellapendlid, põõsastel põsed maas, puud loobivad tukka nagu ma ise omal ajal Grapsi kontserdil ning kogu mu aiast on saanud üks suur Baikonur, ühes iga hetk orbiidile kihutava aiamajaga! Nii, nüüd midagi startiski … ei, minu majale loetakse siiski veel countdowni … Odin on puhuri maksimumi peale keeranud … Enam jubedamaks ilmselt minna ei saa! Kuskil käis just üüratu raksakas. Ei tea, kas mõni mägi murdus pooleks või … aga oot, mis siis nüüd! Õues valitseb ABSOLUUTNE vaikus! Aga alles ju … ei, vaikus jah. Mis toimus siis nüüd? Nagu mingid materialiseerunud leheküljed kuskilt Stephen Kingi novellist! Ei, vaikus jah. Põõsad püsti, puud sirged ja laternapostidel sellised näod peas, nagu polekski just äsja 180-kraadise amplituudiga pendeldada vihtunud! Jep, selline väike vallatu episood siis taas meie ilma poolt. Ja miks ka mitte? Ega ma Jänedale või Uppsalasse ei kolinud! Siin on Island ja siin ikka rämedalt üllatab vahel.
Tormijutt
Kui muidu ajan siin ainult plära ja teen nalja, siis täna on selline veidi teistsugune jutt. Nimelt tulime autoga Reykjavikist ja kui olime enamuse maad läbinud, jäi vaid väike 94 km pikkune teelõik koduukseni. Tegelikult on mu jutu mõte see, et vaatamata sellele, kui kategooriliselt su sisehääl sulle midagi ütleb, tasub alati maanteeinfot tõsiselt võtta. Kui enne mäkketõusu seisab tee ääres selge sõnaga elektrooniline tabloo: OFAERT (ma olen siin juba 3 aastat olnud ja mõnest sõnast õnnestub isegi aru saada), siis tähendab see seda, et ööbi ennemini bensujaama peldikus, aga ära sa mitte mägiteele roni. Ometi oli algul kõik ilus. Taevas selge ja tee sile. Tulbad särasid nagu jõulukuused ning sõit oli puhas rõõm. Jõudsin juba arvama hakata, et keegi on persse puldile toetanud ning kogemata elektroonilise hoiatuse sisse lülitanud, kui … aknaklaasile langes esimene lumehelves. Ta oli küll üksi, aga see-eest jube tige. Plärtsatas vastu esiakent ning tahtis justkui irevil hammastega klaasi puruks närida. No ja siis tuli teine ja kolmas kohe otsa ning … seda Hitchcocki „Linde” olete näinud või? Vot ja tuligi neid helbeid sama robinal kui noid dresseeritud kajakaid seal filmis. Tegelikult juba 15 sekundi pärast olin sattunud autoga ei rohkem ega vähem kui tormi epitsentrisse. Tuul lõõtsus, auto pidi kummuli käima ning loomulikult polnud mitte midagi näha. Ühtlane lumivalge sein ees ja kahel pool kuristik. Muidugi jätsin auto seisma, sest kus sa seal enam lähed, otsekui nägupidi piimapütis. Minu ees seisis veel üks nõutu auto ja ilmselt siis kah mõtles, et mis nüüd edasi saama hakkab. No ja siis seisime seal keset teed ning meenuma hakkasid teiste inimeste vahvad juhtumised samas olukorras. Näiteks kellelgi oli auto taha toreda hange tuisanud. Aga summuti, va sindrinahk, ei saanud seejärel ju enam korralikult heitgaase väljutada ning kogu kupatus hakkas tulema mõnusa vinena salongi. No pole hullu, eks – teeme akna ilusti lahti ja kus need gaasid enam … oi, aga siis on ju viie sekundi pärast salong maast laeni lund täis tuisanud. Ja-jaa, egas kedagi, keerame mootori lihtsalt välja! Muidugi, välja! Aga … siis hakkab ju nelja minuti pärast külm, sest tuisuga on külmafiiling kümnekordne. Nu vot, nii sai seal siis istutud ja mõtiskletud, kui järsku saabus, nagu välk tuisusest taevast, tormiabi ehk õudne jurakas džiip. Eesolevas autos inimene oli