Kui välja jätta kõik need vihikuvirnad, mis ma lasteaias pätte ja lohesid täis kritseldasin, siis võib öelda, et alles eile oli minu elus see päev, mil võisin kahe kämbla ja suure auga suruda vastu oma kõhtu raamatu, mis erinevalt kogu mu eelnevast loomingust seekord ka trükivalgust näha oli saanud! Tegelikult hoidsin seda käes juba paar nädalat tagasi, aga eile oli veidi teistmoodi – sest eile oli sellesama üllitise pidulik presekas. Esitlustseremoonia Estonia Teatri valges saalis oli uskumatult uhke! Kohal olivad vaieldamatud lipulaevad eesti kirjanduse mässavtüünelt merelt, kaunid hinged eesti poeesiamaastiku pastelsetelt väljadelt, võrratud teletähed läbi aastakümnete, igisoliidsed džentelmenid maailma diplomaatilisest korpusest ning üks võhivõõras mutt, kellest ei saanudki aru, et kust ta tuli või miks. Kõik tõotas ilu ja sära juba algusest peale. Liuad tassiti saali, esimesed külalised kohendasid peeglite ees omi ordeneid ja rosette. Moldova suursaadiku abikaasa noppis mehe pintsakult olematuid karvu ning kelnerid täitsid vilunult viimaseid veinipokaale. Ürituse alguseni oli jäänud 10 minutit. Tundsin, et jõuan täiesti rahulikult külastada tualetti, kus siis kõigele muule ka kõikvõimalikud stsenaariumid enesest läbi lasta. Noh, et äkki küsitakse hoopis niiviisi ja siis on tobe, kui üks kokutamine lahti läheb ja … mine tea, alati tasub väikseks sünkoobiks valmis olla. Võimsa veepahina saatel väljusin kabiinist, suundusin kraanikausi poole ning juba ma haarasingi kraanist enesest. Värskendava veejoa asemel nõrgus valamu põhja vaid hädine nire, millest polnud kasu ega rõõmu.
Kuna aeg oli kahanenud kümnelt minutilt viiele, siis otsustasin sündmuste käiku järsult kiirendada. Haarasin kraanikangist ning raksatasin selle täiest jõust üles. Saabunud vertikaalasend mõjus kraanile nii, nagu keegi oleks Hooveri tammi kõige täiega teelt pühkinud. Kõik see kestis kokku vaid 3 sekundit, aga sellest piisas. Tohutu surve lajatas valamu põhja, misjärel juga laias kaares üle ääre paiskus ning … mu valged püksid eest läbimärjaks kastis. Kõik lainetas. Põrand, kraanikausi äär, sein. Pöörasin ennast kiiruga ringi ning kukkusin püksteesist nühkima. Kui olin mõnda aega nühkinud, tundsin, et ka tagumik kisub läbimärjaks. Sekund hiljem taipasin, milles asi, aga siis oli juba hilja. Olin pükse nühkides toetanud märkamatult oma tagumiku vastu kraanikausi läbimärga äärt ehk istusin teisisõnu nagu veeloigus. Siis oli pilt selge. Otsustasin, et seisan ükskõik mis olukorras inimeste poole vaid näoga. Sest las parem vaatavad, et olen ennast suurest erutusest täis kusnud, kui et suurest hirmust täis sittunud. Ja justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud, lähenesid peldikule sammud ning sisse astus Voldemar Kuslap. Jõudsin kabiini tagasi karata, sest me üldiselt Volliga teame ja tunneme teineteist läbi aastate ning mis peamine – ka austame üksteist piisavalt selleks, et mitte teineteise ette säärases abitus olekus astuda. Kuslapil kuhugi kiiret polnud, mistõttu jõudsin saali 2 minutit pärast ürituse ametlikku algust … Ja nii ma siis seal nurgas seisin ja kohmetult naeratasin. Külalistele vastu minna ei saanud ja kui nad siis kõik minu juurde tulid, surusin või suudlesin nende kätt vastavalt kas köökus ja jalad ristis või suisa istudes. Õnneks oli seal ka päris palju pillimängu, mistõttu vähemasti tagumine pool suht ruttu ära kuivas. Ja tuleb tunnistada, et sellega äpardused ka lõppesid. Edasi oli vaid kilkeid ja naeru, rõõmu ja õnne, sekka ka veidi ametlikkust nagu taolistel puhkudel ikka ning absoluutselt kindlalt võib väita, et kogu üritus oli lihtsalt mega! Kõik oli viimase peal ja ka inimesed tundsid end suurepäraselt. Ürituse konfereerimine langes Laine Randjärve, Sirje Endre ning minu õlule. Mitte miski ei viidanud sellele, et mitte kui midagi polnud planeeritud ega lavastatud. Konferansjeed, kaasa arvatud siinkõneleja, tundsid end laval vabalt, sundimatult ning mis peamine – asendamatutena. Jutt punus end ilusaks patsiks ning muusikaliste vahenumbritega kahasse lähenes tiigrihüpetega hetk, mil rahvas lõpuks söögilaual pakutavat austama pääses. Ja austamistväärt oli kuhjaga säälgi! Peenele veinivalikule sekundeeris julgelt gurmee, mis harmoneerus oivaliselt kogu üldise miljöö, muusika, saalis valitseva värvipaleti ning mõistagi külaliste hea maitsega. Loomulikult toimus ka pisike afterparty ning sedapuhku siis kirjastuse SE&JS hubases kontoris, kus veelkord sai heidetud vabas vormis analüütiline pilk möödanikule, toimusid kallistused, käepigistused ning laiali minnes ei öeldud üksteisele mitte „head aega”, vaid „nägemist”. Siin tuleb veel mürtsu nii, et vähe pole!
Uus!
Ega's midagi, tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Veel mõned päevad ning uue raamatu käsikiri on koos. Need head sõbrad, kellele meeldis mu esimene raamat, neile peaks meeldima ka teine raamat, sest mina olen ikka mina ja mu mõtted ja ütted on ikka minu ja ei kellegi teise. Hoopis keerulisem on lugu nendega, kellele mu esimene raamat ei meeldinud. Nendega ei oskagi midagi peale hakata. Aga noh, äkki ikka muudavad meelt! Põhimõtteliselt on tegu siis volüüm kahega, mis seekord eelkõige mahukam ning ka pildimaterjal saab olema absoluutselt muust puust.
Kui esimeses üllitises oli pildimaterjali autoriks Iurie Belegurshi, kes eranditult vaid ilu nii eneses kui ka end ümbritsevas maailmas nägi, siis nüüdses raamatus saavad puuduma igasugused neoonvärvid ning mõistagi ka fotošopp. Illustreeriv materjal saab tulema märksa elulisem ja realistlikum ning eelkõige kõvasti karmim. Seega, kontseptuaalselt saab seekordne teos sarnanema mitte niivõrd kaunile ja staatilisele fotoalbumile, kuivõrd mõnele rajule punk-kontserdile kaugete aegade Pirita jõekäärus.
Vaatame siis, kuidas see kõik meil kujunema hakkab, aga no vähemasti sügiseks peaks ta olema meil poelettidel ning sealt juba edasi kodudesse on tõesti vaid tühine samm.
Mis nüüd raamatu hinda puutub, siis seda ma ei tea, milline ta tuleb. See sõltub miljonist pisiasjast, aga ega sellepärast nüüd ka muretseda tasu, sest seda ma teile luban – hind tuleb! Ja oluliselt odavam kui Rolls-Royce'il. Isegi kasutatud pesumasinast tuleb tema odavam, seega ei maksagi pabistada, sest küll kuidagi ikka saab. Ja mis siin siis ikka enam lisada – võib-olla seda, et saagem islandlasteks, aga jäägem ikka raudselt eestlasteks ning selle kõige kinnituseks avagem omad lauluraamatud ning laulgem ühiselt 2 salmi laulust „Ta lendab mesipuu poole”.
Kõikse paremat ja head lugemist teile!
EESTI MEES ISLANDIL
Mõtisklus
Täna seisin veerand tundi järjest oma maja terrassil ja lihtsalt hingasin nii palju kui kopsud võtsid. Õrnalt tibutas ja ka tuul oli jahedavõitu, aga õhk oli imeliselt värske. Islandi õhk. Värskem kui kusagil mujal maailmas. Aga taas tuleb vaikselt kooli poole kõmpima hakata, sest tulemas oli selle õppeaasta esimene õpilane. See tunne on alati algul selline veidi nõme. Noh, et jällegi suvi möödas ning kogu see kepp ja käpikud hakkab jälle pihta ning lõppu pole kuskil näha … Ja ühel hetkel saabubki see kauakardetud hetk, mil klassi astub laps, kes … suvega hunniku sentimeetreid juurde visanud ning tavalise peenikese inina asemel madala ja enesekindla häälega sulle ilusat päeva soovib ning laia naeratuse saatel su kätt surub. Ja ongi jälle kõik korras! Pole üldse nõme olla ning möödunudkevadine töörütm on taastunud hetkega. Järgmisena tuleb tundi … noh, ootad juba põnevusega, sest juba kevadel oli seal miskit tärkamas … ja no siis avanebki klassiuks ja – täitsa emme mis emme! Ime, et vahepeal pole mehele läinud. Siis kohtad ootamatult koridori peal õppealajuhatajat, kellega suuremat klappi pole varem olnud, aga … kes seekord ise su juurde astub ja nii kõvasti kallistab, et tekib vägisi tunne, justkui tõepoolest oleks tal hää meel sind jälle kohata … Samas aga järgmine õpilane ei tule – vist varasügisese nohu enesele hankinud, sest pausi nad niisama ei pane … ja ongi tööpäev läbi. Ilm on vahepeal imeilusaks muutunud. Jahe, aga tuulevaikne. Ning jalutadki veidi ringi enne kojuminekut. Selline väike puukirik siin fjordikaldal lööb pidurid põhja. Seisatad ja mõtled, et näe, siin on kõik teisiti kui Eestis. Loodus, inimesed, justkui teine planeet oleks. Ja mu esimesest äsjailmunud raamatust ei tea siin ka mitte üks tursk ega peagi teadma, ja kohalik baarimees teab mind küll väga hästi, aga hoopis selle järgi, et ma ükskord 3 liitrit õlut ilma hingamata kerre keerasin ning seejärel ühe vahva luuletuse lugesin ja … nii siin ilmas on, et kuskil saab mürtsu ja kuskil saab rahu. Mõnikord on su pelgupaik su enda kõrval, mõnikord aga 3500 km kaugusel. Alati ta kuskil on, ja eks siis igaüks leidku ta ise enda jaoks