Teisisõnu võitleb riik ellujäämise nimel. Seda tipus olevad isikud kardavad. Populism suureneb ja etniline lõhe süveneb.
Paljudes riikides kalduvad paremtsentristlikud kapitalismimeelsed jõud olema immigratsiooni vastu ja valimisvõidu korral on paremtsentristlikke erakondi tõesti iseloomustanud see, et nad hakkavad sisserändele tõkkeid seadma.
Eesti parempoolsetega on vastupidine lugu. See pole täielik kõrvalekalle, sest uusliberaalne ideoloogia toetab kaupade ja inimeste vaba liikumist. Milton Friedman ise, „moodsa Eesti majanduse jumal”, oli sisserände jõuline toetaja.
„Üks asi on vaba immigratsioon töökohtade pärast, teine asi on vaba immigratsioon heaolu nimel,” on öelnud Friedman.
Ent isegi kui Eesti eliit soovib immigratsiooni suurendada, ei soovi seda rahvas.
2012. aasta Eesti on nagu satiiriline kujutis 1960-ndate lõpu Suurbritanniast. Vaieldakse selle üle, mida kõigi nende immigrantidega peale hakata, kuid sisserändajaid ei ole veel saabunudki.
Majandusanalüütik Hardo Pajula kõne 2012. aasta immigratsiooniteemalisel konverentsil kandis koguni pealkirja „Kas Enoch Powellil oli õigus?”.
Neile, kes seda ei tea, ütlen, et Enoch Powell oli konservatiivne Briti intellektuaal ja valitsuse liige, kes pidas 1968. aastal Birminghamis oma erakonnakaaslastele täiesti ootamatu kõne. Kasutades Vana-Rooma poeedi Vergiliuse sünget ennustust „näen rohkes veres vahutavat Tiberit”, hoiatas ta vohava sisserände eest.
Päev pärast kõnet kaotas Powell koha konservatiivide varikabinetis ja sellega oli tema poliitiline karjäär läbi. Sadamatöölised, tavalised töölisklassi esindajad, korraldasid tema toetuseks protestimarsse.
1971. aastal võttis Briti valitsus vastu immigratsiooniakti, ülikarmi seaduse, mis sisuliselt lõpetas aastakümneteks primaarse immigratsiooni.14
Kuidas suhtuvad eestlased tumeda ja musta nahavärviga inimestesse? Kas Eesti on valmis saama kosmopoliitseks riigiks?
Sekeldused immigratsiooniametnikega, mida kirjeldasin peatüki algul, näivad kinnitavat, et nii see ei ole. Peale immigratsiooniametnike on intsidente ette tulnud teistegagi. Üldiselt ei ole eestlased eriti agressiivsed, kuid mul on olnud ähvardavaid, vägivaldseid ja eluohtlikke kokkupõrkeid. Mind on pudelitega loobitud, vihane jõuk on mind taga ajanud, mind on ähvardatud ja solvatud. Tavaliselt hoidun ma vastasseisust. Üheksakümnel protsendil juhtudest, kui keegi üritab sinuga tüli norida ja sa lihtsalt minema kõnnid, tunneb vastaspool, et on löömingu võitnud, ilma et rusikad oleksid käiku läinudki.
Üks juhtum, kus mul ei õnnestunud tüli vältida, oli laeval. Joodik, kes nägi välja nagu Eesti populaarse rokkbändi solisti Hendrik Sal-Salleri idiootlik poolvend, hakkas mind tülitama. Ta muutus aina agressiivsemaks, kasutas valjusti sõna n***** ning lõpuks tõukas mind rinnust.
Sellepärast neutraliseerisin ta. Ta väänles mõnda aega põrandal valudes, enne kui turvamehed kohale jõudsid.
Muidugi ei ole neil isiklikel näidetel teaduslikku alust. Võib-olla need šokeerivad mõnd lugejat, kuid tegemist on siiski vaid ühe inimese kogemustega. Peaksin ka lisama, et üldiselt kipuvad mulle probleeme tekitama üht tüüpi inimesed. Kui minu vastas seisab terve kamp seinale nõjatuvaid, õlut kaanivaid ja mulle rõvedusi karjuvaid pätiolekuga tüüpe, kaldun arvama, et tegemist ei ole äriõigusele spetsialiseerunud advokaatidega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.