Meeldis see mulle või mitte, igatahes ma harisin riiki. Mõne aja pärast hakati mind tasapisi aktsepteerima. Inimesed astusid mulle tänaval juurde. Tavaliselt seda sorti inimesed, keda ajalehed oma lugejaks tahavad. Heal järjel, hästi riides, arvatavasti hea haridusega ja tavaliselt meessoost.
Mõistan hästi, et millalgi tulevikus põrkan ma ägedale vaenulikkusele. Minu vastu tuntakse tõsist viha. Ent see juhtub alles siis, kui eestlased hakkavad mind pidama üheks endi seast. Gulliverile ja kõnelevatele ahvidele lõppes see halvasti. Tavaliselt läheb nii.
Mäletan, mida ütles mulle kord Indrek Treufeldt. Ta ütles, et olgu ma oma ütlemiste ja kirjutistega ettevaatlik, sest meedias on oma piirid. Ta ei pidanud silmas poliitilisi piire, vaid midagi muud – ebapopulaarsete seisukohtadega oma sõprade, pere ja kolleegide rööpast välja löömist. Ent see raamat ei ole minust. Rääkimist vajas suurem lugu. See raamat räägib Eesti kohast maailmas.
Eesti on muutunud ääremaast riigiks, mis on päris maailma asjade südames. Olen põiminud siia värvi lisamiseks üht-teist omaenda ja teiste lugudest, kuid raamat pöördub alati tagasi just selle teema juurde.
Tahan tänada inimesi, kelleta see raamat poleks võimalikuks saanud. Oma esimest mentorit, sõpra ja teejuhti Steve Romanit. Minu Postimehe toimetajat Neeme Korvi, kes minusse uskus. Erkki Bahovskit, kelle juhendamiseta oleks see raamat jäänud kirjutamata. Hanna Sinijärve, kellel jätkus kannatust ja meelekindlust tegelda paljude meie ees seisnud takistustega. Postimehe välistoimetajat Evelyn Kaldoja, kes ei mõista ilmselt seniajani, et ta muutis mu elu. Kõiki inimesi, kes olid nõus oma kiires elus minuga vestlemiseks aega leidma. Ja viimaks oma armastavat naist, kelleta ma oleksin täiesti kasutu.
Eessõna
See raamat räägib Eestist. Miks just Eestist? Viimase paari aasta jooksul on maailma haaranud raevukas väitlus, mille saab taandada ühele lihtsale küsimusele. See on küsimus, mida veel mõne aasta eest ei esitanud keegi.
„Kas kapitalism toimib?”
Mõned usuvad, et kapitalism mitte üksnes ei toimi, vaid lööb ka õitsele ja et seda tõendab see, mis toimub väikeses Eesti-nimelises riigis.
Kokkuhoidlikku, kasinat ja kiiresti areneva vabaturumajandusega Eestit peavad paljud üha paremaks eeskujuks, kuidas tuleb üht riiki juhtida.
Eesti, mis oli kunagi ääremaa, on nüüd riik, mis on maailma juhtimisteemaliste arutelude keskmes.
Kui mul tekkis võimalus seda raamatut kirjutada, mõtlesin algul, et kirjutan midagi, mis oleks huvitav ainult neile, kes Eestis elavad või seda külastavad. Ent eeltööd alustades mõistsin, et rääkimist ootab suurem lugu.
Eesti ei ole veel rikas riik, ent kui ta peaks kunagi rikkaks saama, oleks see argument vaidluse ühe osapoole, kapitalismi kasuks. Just selle uhkeldava oletuse tõlgendamiseks ja analüüsimiseks sai see raamat kirjutatud.
Kui Eesti võidab, on selle võidu mõju üüratu, see võib muuta meie suhtumist maailma. Paljude peaaegu saja viimase aasta suurte mõtlejate tööd võidakse visata prügikasti ja heita pseudoteadusena kõrvale. Eesti on paljude ja vahel üsna teravate vastuolude maa. Siin puudub klassisüsteem ja kodumaine aristokraatia, kuid samal ajal tõugatakse siin teatud taustaga inimesi julmalt kõrvale. Siin pole mainimisväärsel hulgal musta, tumeda või kollase nahavärviga inimesi, kuid valge nahavärviga inimeste eri rühmituste vahelised etnilised pinged võivad olla teravad. Eestis võib juhtuda, et kaks samal aastal samas linnas sündinud inimest on sunnitud rääkima omavahel inglise keeles, sest see on nende ainus ühine keel.
See on riik, mis peab ennast võrgustatuks ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenuks, kus inimesed käivad elektrooniliselt valimas ja kus internet on kõikjal kättesaadav, samal ajal kui maapiirkondades ei pruugi olla isegi sisekäimlaid. Eesti on kosmopoliitne ja avatud ning samal ajal kitsarinnaline ja provintslik.
Isiklikult minu jaoks on see paik, kus olen kohanud suurt osavõtlikkust ja räiget vihkamist.
Maa ise on oma siniste järvede ja jõgede ning roheliste metsadega võrreldamatult kaunis. See on loodusesõbra paradiis, kus on säilinud palju loomaliike, kes on teistest Euroopa osadest juba sajandite eest kadunud. Kuid siin on veel midagi, mida on raske täpselt sõnadesse panna. Võin vaid öelda, et siia tulles tunnevad inimesed, mina ise kaasa arvatud, end elusana. Just selles riigis, kindlasti rohkem kui mõnes vana Euroopa riigis ja võib-olla ka rohkem kui kusagil mujal uues Euroopas, tehakse tulevikku.
Põhiküsimusele vastamiseks olen valinud jutustava stiili. See on niisama palju inimeste ja minu enda kui ka ühe riigi lugu.
Olen pragmaatiline. Eestis on küllaga ajaloolasi ja sotsiaalteadlasi, kes oskavad kirjutada ja kirjutavadki Eesti ajaloo, kultuuri ja poliitika kohta suurepäraseid analüüse, kuigi suur osa sellest on tõlkimata ega ole rahvusvahelisele lugejale kättesaadav.
Vahel võib tunduda, et kaldun teemast kõrvale, ent nagu heas stsenaariumis ikka, ei pruugi asjad, mis võivad tunduda ebaolulised, seda tegelikult olla. Võin kalduda isiklikku narratiivi, ent lugedes saab teile selgeks, miks ma seda olen teinud. Loodan, et minu väike katsetus näitab iga sõna olulisust lihtsate küsimuste seisukohalt, millele see raamat vastust otsib.
Raamatu pealkiri on „Väike valge riik”. See pärineb esimesest ajaleheartiklist, mille kirjutasin 2008. aastal USA presidendivalimiste kohta3. Pealkiri võib mõjuda eksitavalt, sest raamat ei räägi rassiküsimusest, vaid Eesti kohast maailmas.
Ent ma olen mustanahaline kirjanik, kes elab riigis, kus musti sisuliselt ei ole. Oleks intellektuaalselt ebaaus, kui ma rassisuhteid üldse ei käsitleks. Pealegi on see põhiküsimuse seisukohast tegelikult oluline. Ja kuna see teema on alustamiseks niisama hea kui iga teine, siis katsume selle segase värgiga esimeses peatükis ühele poole saada ja liikuda siis edasi teiste asjade juurde.
ESIMENE PEATÜKK. RASS JA IDENTITEET
Probleemid piiril
Hakkasin Eesti vahet käima 2000. aastate algul. Ootasin alati aega, mille sain veeta siin oma tollase kallima ja nüüdse abikaasa ning siit leitud sõprade seltsis, kuid sõit ise tekitas minus kabuhirmu.
Kord ületasin Eesti-Läti piiri. Bussi astus paar helesinises vormis meest ja üks naine – piirivalvurid – ning nad märkasid mind. Vaevumata tegelema kellegi teisega, tulid nad otse minu juurde, nõudsid, et tõuseksin püsti, ja talutasid mu bussist välja.
Mind viidi ühte ruumi. Mäletan, et mul oli kaasas vaid väike kott.
„Ja see ongi kõik?” uurisid nad. Nad tühjendasid koti sisu põrandale ja uurisid mu asju. Siis käskisid nad mul ennast paljaks võtta, mida ma ka tegin. Kaks meesametnikku uuris mu intiimseid kehaosi, üks neist torkas mulle käe pärakusse.
Naissoost ametnik vaatas pealt.
Lamasin mitu minutit alasti põrandal, nemad uurisid sellal veel kord koti sisu. Siis uurisid nad mind samamoodi veel kord. Viimaks lubati mul riided jälle selga panna.
Palusin luba saatkonda helistada. Sellest keelduti. Nad võtsid ära mu mobiiltelefoni, et ma ei saaks üldse kellelegi helistada. Seejärel visati mind akendeta kongi, millesarnaseid võib näha ülekuulamisvõtteid tutvustavates spioonifilmides. Toas oli metallist laud ja üks metalltool, laes rippuv lamp andis läbitungivalt teravat valgust. Mul on klaustrofoobia ja mind valdas paanika. Hakkasin vastu ust prõmmima. Mõne minuti pärast astus tuppa üks mees, kes käskis mul vait jääda. Võimalik, et tal oli minust pisut kahju, sest ta jättis ukse paokile ja seisis ise selle taha.
Olin ülekuulamisruumis, kuid mind ei kuulatud üle. Ma ei teadnud, miks mind kinni hoitakse ega kui kaua see kestab, ja ei saanud kellegagi ühendust võtta.
Tollal ei osanud ma üldse eesti keelt ja immigratsiooniametnike keeleoskus ei olnud suurem asi. Olukord oli täiesti kafkalik. Mida kõrgem käsuahela aste, seda nurjunum kommunikatsioon.
Alamad ametnikud oskasid piisavalt