Etnilisuse kaitseks. Antonio D’Alfonso

võimas ja alistamatu maalapp, vaid sellepärast, et ülejäänud Kanadast eraldudes põhjustab Québec kriisi idees, mille kohaselt see rahvas oleks võinud olla kuulus ja bikultuuriline. See ideaalne tulevik sureb mis tahes kahe lõppstsenaariumi puhul: olgu selleks siis iseseisev prantsuskeelne rahvas nimega Québec; või ka ingliskeelne Kanada ilma Québec’ita. Sellest hetkest alates peame me mõistma, et kui Kanada võibki oma õnnetusest vabaneda, ei saa see toimuda ilma oma etniliste kogukondade üksmeelse nõusolekuta. Ja kui ma kõnelen etnilistest kogukondadest, siis mõtlen ma nende all ka kaht seda riiki loonud rahvust: britte ja prantslasi, sest ka nemad on etnilised üksused.

      Võim ei kuulu igavesti kellelegi, nagu ka mitte maa. Isegi kui ajalehed, televisioon, raadio ja reklaam püüavad meid veenda, et territoorium tähendab kultuuri, kultuur tähendab keelt, ja keel tähendab tsivilisatsiooni, ei tohi itaallastest kanadalased unustada seda, mida me oleme õppinud – riik on looming, mille on määranud aastatepikkused kokkupuuted ja kultuurivahetus rahvaste vahel, kel on omaenda keerulised ajalood ja keeled. See itaalia keel, mida me räägime, on hiljutine leiutis, mis on sündinud võrreldamatute elavate keelte vägivaldsest koosmõjust.

      Oleks naiivne kujutleda, et Kanada saab kunagi endale oma keele nende kultuuride läbikäimisest, mis on olnud olulisel määral tema territooriumil keelatud.3 Siiski olen ma kindel, et sellest maast tärkab uus vaimsus, mis mõjutab kogu maailma. Selle uue vaimsuse nimeks on plurikultuuriline föderalism. Plurikulturalism ei tohi piirduda selliste seaduste kehtestamisega, mis mõjutavad pöördumatult etniliste getode eksisteerimist ja ei midagi muud. Plurikulturalism peaks julgustama mehi ja naisi leidma uusi koondunud, kuid siiski avatud ruume, kus iga kogukond, kaasa arvatud britid ja prantslased, kinnitaksid oma etnilisust; uusi ruume, mille summa oleks enamat kui maa, kus kedagi sunnitaks rääkima vaid inglise või prantsuse keelt aegade lõpuni; uued ruumid, mis moodustavad konföderatsiooni, kus igaüks meist võib elada nii, nagu ta soovib, ning sellega, kellega soovib, sest indiviidi kõrval on alati kuskil mõni kogukond, kes teda mõistab. Et plurikulturalism võiks olla edukas, tuleb kõigepealt omandada alternatiivne arusaam regioonist, kus elatakse. On olemas itaallasi, kes tõemeeli usuvad, et tulevase prantsuskeelse ja iseseisva Québec’i rahva hulgas säilitavad etnilised vähemused need vähesed õigused, mida nad püüdsid saavutada enamjaolt ingliskeelses Kanadas. Siiski on mul mõningaid kahtlusi selles osas, kuhu etnilised vähemused võiksid sobituda autonoomses Québec’is. Näiteks ammutab itaalia kogukond oma jõu Kanada transprovintsiaalse faktori läbi. Kui itaallaste kohalolu on Québec’is muutunud mõnevõrra efektiivseks, siis seda suuresti tänu itaallaste kohalolule väljaspool Québec’i, ülejäänud Kanadas ja USA-s. Mõnede statistiliste andmete järgi elab Kanadas peaaegu miljon itaallast. See arv on tagasihoidlikult väljendudes väga konservatiivne. Selline arv ei hõlma itaalia naisi (kes kindlustavad kultuuri püsimise), kes on abielus mitte-itaallastega, ja itaalia mehi, kes on rassismi kartuses muutnud oma nimesid. Soovimata kuidagi esineda föderalisti rollis – vähemalt mitte tähenduses, mis sel terminil on tänapäeva Kanadas – kaldun ma siiski arvama, et uuenenud Kanadas leiab meie kogukond vajalikud vahendid, mis võimaldavad igaühel meist väljendada end kogu meie külluses. Seevastu iseseisev Québec jääks pikkadeks aastateks ükskeelseks rahvaks, kus nii minevikust pärit kui ka tulevasi immigrante sunnitakse unustama oma tavasid ja ajalugu. Mis ka ei arvataks, oleks selline tulemus rohkem kui kolmsada aastat kestnud Briti rõhumispoliitika loomulik tagajärg. Niipea kui Québec kuulutab end ametlikult vabaks, teeb see uus rahvusriik kõik endast oleneva, et assimileerida vanu ja uusi immigrante, kes tulevad asustama “selle riigi” maad, takistamaks neid organiseerumast etnilisteks kogukondadeks.