ETNILINE TEEMA JASTSENARIST
La culture c’est l’imaginaire, c’est-à-dire 1 , aktiivse mälu konstrueerimine.
Kui ma otsustaksin kirjutada näidendi kirjutamisest, siis ei sooviks ma rääkida eeskätt kui näitekirjanik, vaid uuriksin pigem seda, mis tähendab kirjutada filmistsenaariumeid. Ma olen kirjutanud ainult kolm väga lühikest ja küllap mitte eriti õnnestunud näidendit, millest üks – Les Violettes africaines – lavastati 1974. aastal, mil ma õppisin näitekirjandust Loyola kolledžis Montrealis. Näitekirjandus tähendas karakteriuuringu praktilist kogemust, mida filmitegemine ei suutnud mulle mu õpingute käigus pakkuda. Teater võimaldas mul näha ennast iseendast väljaspool, kuulda oma mõtteid kellegi suust, kes ei olnud mina. Ma ei olnud veel mõistnud erinevust näidendi vahetu loomuse ja filmi külma analüütilise emotsionaalse masinavärgi vahel – mida olen hakanud eelistama. See seiklus ei unune iialgi ning ma olen ikka veel sügavalt tänulik sõpradele, kes mu näidendi lavale tõid. Minule kuuluvaid mõtteid, tundeid, hääli elas läbi keegi teine; kõik see, mida olin võtnud nii tõsiselt, näis korraga nii kauge, nii lahus minust enesest, nii naljakas nüüd, mil kuulsin seda seal omaette. Teater õpetas mulle, kui naljakas on valu teistele, ning et mul oli veel palju õppida oma kannatustest kui mu psüühika alateadvuslikust väljendusest.
Kuigi paljud väidavad vastupidist, on teater luulest kaugemal kui film. Kui näidendis kõlavaid hääli võib pidada poeetiliseks aineseks, siis mida võib öelda näitleja mitteverbaalsete aspektide kohta? Näidendis sõltub nii palju mittepoeetilisest keelest (igapäevane proosa), samas kui filmides on iga aspekt poeetiline. Kuid mis on sellel arutelul ühist etnilise teemaga? Mitte midagi. Ja kõik. Need mõtted võivad õpetada meid mõistma, kuidas etnilisus on üks neist paljudest elementidest, mis esinevad näidendis või filmis. Kuidas ilmneb etnilisus filmis? Näiteks näen ma rohkem itaalialikkust Paul Tana filmi Caffè Italia kirjanduslikes lõikudes kui selle dokumentaalsetes osades, kus “tõelised” Itaalia inimesed on jäetud omapead oma alasti emotsioonidega. Tegelike inimeste näitamine laval või ekraanil ei taga iseenesest juurdepääsu inimeste “tõelisusele”. Dokumentaalfilm näitab alati vaid ühte reaalsuse osakest. Nii mõistetamatu ja karm kui see ka pole, toob tõeline elu, kui see on kord raamistatud, üldisest jõuga esile üksiku. Meile jääb sellest vaid siivutuse tunne, sellise vulgaarsuse tajumine, mida poleks iialgi tohtinud avalikkuse ees välja öelda. Paradoksaalsel kombel on ilukirjandus see, mis vabastab üldise üksikust.
Kui mu mõttekäik on õige, siis võib järeldada, et Arthur Milleri “Vaade sillalt” on rohkem “itaaliapärane”, kui kujutada itaalia töölisperekonda ülestõusmispühade lõunat söömas. See võib nii olla. Kuid miks mulle siiski tundub, et Martin Scorsese “Pärast tunde” – mille sisus pole midagi Itaaliat puudutavat – on rohkem itaalialik kui Norman Jewisoni “Peast põrunud” – mille kogu sisu on “itaaliapärane”? Millegipärast tekitab mõte taandada etnilisus üksnes sisule mus kahtlusi. Etnilisus seisab enesekindlalt autentsuse vastaspoolel. Ma ei tunnista meelsasti, et kõik, mis on tehtud Itaalias, on itaaliapärane, nagu võisime oletada, et mitte kõik Kanadas tehtu pole kanadapärane. Kunstiloome ja etnilisus tõstatavad paratamatult epistemoloogilise küsimuse identsusest, millele pole kerge vastata. Kas peaksime tunnistama, et asjade praeguses staadiumis pole sellele vastust? Või kas peaksime proovima vastata ja rahulduma võimalike vigadega? Kunsti mis tahes lähem uurimine kutsub paratamatult esile poliitika ja poliitikud, kellel endil küll lubatakse eksida, kuid kes ise ei aktsepteeri eales teiste vigu, eriti just kunstnike omi. Ei, ma ei näe kerget lahendust väljakutsetele, mis johtuvad etnilisusest, kunstist ja autentsusest. Kui palju kordi on kritiseeritud Marco Miconet ja Vittorio Rossit selle eest, et nad ei kirjuta näidendeid, mis kujutaksid reaalsust sellisena, nagu see on? Miks rünnatakse Carlo Licontit seetõttu, et ta ei süvene Itaalia/Kanada perekonnaellu come si deve2? Olulised küsimused, mis siin üles kerkivad, on samad, mida kunstnikud ja filosoofid on alati esitanud. Mis on tõeline? Mis on kunst? Kus on see joon, mis neid lahutab? Milline peab olema nendevaheline suhe?
Kuigi ma olen tuntud Itaalia kultuuri kaitsja, ei soovi ma, et Itaalia kunstnikud siin maal piirduksid vaid Itaalia ainese käsitlemisega. Pealegi võib küsida: Mis on Itaalia aines? Muidugi, alati uuritakse ja räägitakse teemadest, mida eelistatakse. Ometi on nii, et ehkki keegi ei saa olla täiesti haaratud ühe kultuuri igast eripärast, peab kunstnik lõppkokkuvõttes uurima omaenda kõige sügavamaid tabusid. Kas mõni võib kõnelda vabrikutöölistest ja teine naiste peksmisest ja vägistamisest ilma, et peaks viitama spetsiifilisele kultuurile? Ainus oht seejuures on, et kunstnikud võivad ühel hetkel meelevaldselt seda jõhkrat temaatikat kahetsusväärsel kombel seostada vaid ühe kogukonnaga, kuigi statistika tõestab vastupidist. Stereotüüpe on raske murda. Üks lahendus, mille ma avastasin stereotüüpidega tegeldes, on asetada erinevad kultuurid teatud ühte situatsiooni, ning analüüsida siis nende reaktsioone teatud tegevuse või sündmuse suhtes. Selline eesmärk oli mu lühifilmil Pour t’aimer: kuidas reageerib itaallasest mees oma québeclasest naise truudusetusele ja nende abielu võimalikule purunemisele? Loomulikult on inimesed vaid inimesed. Sellele vaatamata varieeruvad meie reaktsioonid enamjaolt vastavalt meie kasvatusele, haridusele ja moraalile. Siiski on olemas teatud reaktsioonide tase, mis jääb põhinema meie kultuuri sättumusele. Mis tase see on? Kust me ta leiame ja kui see üldse on olemas, siis kuidas me ta identifitseerime? Kas see on seletamatu tase?
Sisust tähtsam on see ähmane paradigma, mis moodustab etnilise imaginaire´i (imaginaarsuse) peamise allika. Teha kindlaks, et identsuse määramatu tase jääb “mina” ja “sina” vahele, ning kirjutada haihtuvas kolmandas pöördes, olles sihilikult konfrontatsioonis kogu ümbritsevaga – selline on stsenaristi ja näitekirjaniku ülesanne. Kuid mul ei ole õiget lahendust küsimusele, kust saab eristada seda seletamatut, isegi kui ma tunnen, et see on kõikjal loomingulises töös. See personaalsuse maagiline element läidab ootamatult erinevuse ja kokkukuuluvuse valguse. Näidendis võib näiteks eristada sellist elementi žestis, vaates, mõne sõna hääldamises. See võib olla kohalolu – mõne etnilist päritolu näitleja kasutamine. Kui paljud filmid võlgnevad oma kommerts- ja kunstilise edu sellistele näitlejatele nagu Al Pacino, Robert De Niro, Danny Aiello, John Turturro, Anthony LaPaglia ja Tony Nardi? Võib-olla hõljub etniline lummus atmosfääris, mis ümbritseb teose tegevust, süžeed ja narratiivi. Sellist erinevuse identiteeti võib ära kasutada peenelt, või see võib olla pealetükkiv. See on valiku ja stiili küsimus; samas võib see olla ka kõige selle puudumine. Mis teeb näiteks François Truffaut´st “prantsuse” filmirežissööri? Muidugi mitte prantsuse keele kasutamine, ka mitte “aktsent”, millega ta tegelased räägivad. Kultuurilisel identiteedil on vähe pistmist keelega, mida räägitakse. Kultuuriline identiteet asub keele ja tegevuse vahel. Roland Barthes´i tsiteerides on see kolmas termin, nii keele kui tegevuse süntees, mis ühendab neid jõuks, millele tuleb alles nimi anda. Antud ajahetkel võime vaid spekuleerida selle olemise taseme üle, mis jääb olemisest väljapoole, mõjutades kogu vormi, ühendades loovtöö iga komponendi konnotatsiooni ja denotatsiooni tihedasti põimitud semiootilisse võrgustikku. Me võime üritada seda jäljendada nii, nagu seda kasutavad suured kunstnikud meie ümber, või me võime proovida seda taasleiutada omaenda kombel. Mis iganes see nimetamatu element ka poleks, dikteerib see meie töö põhiolemuse. Tegelikult on see meie kujutlusvõime alus. Nimetagem seda etniliseks Imaginaarsuseks (l’imaginaire ethnique). Ilma selleta ei ole ma see, kes ma olen. Sellega olen ma erinev, mitte seetõttu, et ma kuulun tõele, vaid lihtsalt seepärast, et see on see asi, mis meenutab mulle, et ma olen io ja mitte tema.
MURDA VAIKUSE KOOD
Vaadakem tõele näkku: see maa on muutumas. Kanada on muutunud rohkem kui kunagi varem kohaks, kus kodanikel on vaid vankuv identiteet. Ei Meech Lake’i Kokkulepe ega institutsionaliseeritud kakskeelsuse seadused suuda iial peatada Kanada