Etnilisuse kaitseks
KIRJANDUSKULTUURTRADITSIOONI OTSIMAS
Ta tundis, et kõik sõnad on nüüd kasutud. Nad tõmbaksid vaid tähelepanu iseendale ja eemale sellest, mida nad oleksid pidanud tundma sügaval sisimas, kus sõnu ei ole.
Selle loo sihiks on näidata, kuidas kirjanike jaoks on saanud üha tähtsamaks enda kaitsmine traditsiooni sees, ehkki, kui tsiteerida Philippe Haeck’i, võib see olla igavesti arenev traditsioon. Ma usun, et nii prantsuskeelses Quebec’is kui ingliskeelses Kanadas haaravad kirjanikud endale uut “metsikut” territooriumi. Margaret Atwood kõneleb “ellujäämisest”: inimene looduse vastu, inimene “võõraste” kultuuride (ameerika, briti, prantsuse) vastu. Ometi on etnilistel autoritel, kes on olnud kirjandusliku formalismi ja postformalismi meelevallas, mida leidub prantsuskeelses Québec’is niisama palju kui ingliskeelses Kanadas, kaks võimalust: töötada selle vähesega, mida need rahvuslikud traditsioonid endast maha jätavad, või alustada täiesti algusest, “alasti” maailmast (mitte ära segada mõistega “looduslik” maailm).
Vastupidiselt üldlevinud arusaamale võimaldab vaid see teine tee etnilistel kirjanikel leida oma tõeline hääl, isegi kui selline valik peaks tähendama uue keele kasutuselevõttu. Mis tahes uus keel paneb etnilise kirjaniku õlgadele uue koorma, kui tohib nii väljenduda. Tõenäoliselt tuntakse seda raskust vaid harva teadlikult; sellele vaatamata on see olemas ja ükski kirjanik ei saa seda kunagi vältida. Seega on iga sõna, mis etniline kirjanik paberile paneb, ideoloogiliselt koormatud, meeldigu see talle või ei. Kunst kunsti pärast on sama vilets vabandus kui see, mis propageerib ühe kultuuri üleolekut teisest. Iga kirjanik peab kokkuleppele jõudma oma maa minevikukirjanikega, järgides seda, mida T. S. Eliot nimetab selle maa traditsiooniks. Ometi esitab massiliste vähemuskollektiivide tekkimine meie kosmopoliitsetes maailmades traditsiooni kui sellise mõistele positiivses mõttes väljakutse nagu ei kunagi varem. Ma kahtlustan, et monokultuuriliste traditsioonide peamine ülesanne on tõrjuda soovimatuid hääli, mis tekivad siin-seal nende territooriumil. Kuidas seda saavutatakse? Tagantjärele vaadates tundub, et 1970. aastate formalistlikud kirjanikud eitasid vaid pinnapealsel tasandil neile eelnenud 1950. ja 1960. aastate kirjanikepõlvkonna töid – nende loomingut, kes olid oma sule kastnud natsionalismi ja vasakpoolse poliitika tindipotti. Tundub, et nii vasakpoolne poliitika kui ka natsionalism olid pahed, mis ei huvitanud neid põrmugi: “keele”-kirjanikud valisid plahvatuslikuma nägemuse maailmast ja rakendasid oma teooriaid kirjanduses. 1980. aastate uus kirjanikepõlvkond taipas ruttu, et neil pole võimalik kuigi palju kaugemale minna suunas, millele oli osutanud eelmine generatsioon. Nad väitsid, et see oleks tähendanud oma meele sulgemist uute kirjutamisviiside suhtes. See oleks ka takistanud teiste esilekerkivate häälte arenemist – noorte kirjanike uue hääle tekkimist. Mida nad aga ei oodanud, oli erinevate etniliste häälte ootamatu esiletõus.
Natsionalistliku, pahempoolse ja formalistliku suuna süstemaatiline eitamine ei suutnud siiski ära hoida juba eksisteeriva kirjandusliku vundamendi tugevnemist, mis oli spetsialiseerunud minevikukirjandustele. Iga uus põlvkond on täiesti teadlik sellest, et ükski poeet ega kunstnik ei suuda üksinda väljendada kollektiivset tähenduslikkust. Iga maa vajab tugevat alust, millele rajada oma rahvuslik kirjandus ja kultuuritraditsioonid. Järk-järgult saab ilmsiks ka kõige kinnisema mõttelaadiga kirjanikule, et tänapäevaseid kirjutamisviise tuleb tugevdada mineviku kirjutamispraktikatega. Ning parim viis taolise veidrate voodikaaslaste vahelise abielu sõlmimiseks postmodernistliku kirjaniku jaoks on avaldada oma töid rahvuslikes ja formalistlikes kirjastustes (vasakpoolset poliitikat pooldavad kirjastused on peaaegu täielikult kadunud pärast Nõukogude Liidu lagunemist). Selleks on vaja veenda olemasolevaid kirjastusi vastu võtma uuema vormikeelega töid. Mida aga kindlasti teha ei tohi, või nii vähemalt väidetakse, on uute kirjastuste loomise soosimine – see üksnes vähendavat juba niigi kahanevaid rahalisi vahendeid, mida valitsus on kultuuri toetamiseks ette näinud.
Seepärast tuleb tagada kollektiivne tähenduslikkus, kõrvutades kaasaegseid mõttevahetusi nendega, mida algatasid varasemate aegade kirjanikud. See ei ole kaugeltki mitte kerge ülesanne. Me teame, et XIX sajandil sündinud Prantsuse Québec’i ja Inglise Kanada poeete loetakse koolis nagu ennemuistset ajalugu, kauge mineviku mälestisi, kui sedagi. Sellele vaatamata, kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, peavad just uuemad põlvkonnad näitama minevikukirjanike tööde jätkuvat tähtsust, ja kõige edukam tee ühe rahva hulgas kooseksisteerivate vastuoluliste häälte ühendamiseks on koondada antoloogiatesse mineviku kirjanikke koos tänapäevastega. Pole siis ime, et Kanadas on tõeline antoloogiabuum. Tegelikult on Kanadas hetkel nii palju antoloogiad, et tekib kahtlus, kas mitte ei püüta millegi lõppemist kuidagi salakavalalt maskeerida. Taolise Prantsuse Québec’is, Inglise Kanadas ja mujal vohava antoloogiakülluse otseseks tulemuseks on teatud snobismi sünd, mis asetab pjedestaalile “uudsuse”. Vormilise uudsuse eelduseks on teatud kindla korrastatuse tajumine, mis võimaldab vormilisel uudsusel võidelda suuruse nimel mineviku teostega. Mis juhtub, kui sellist kujunenud korda ei eksisteerigi kui midagi käegakatsutavat? Kriitikud võivad nimetada Émil Nelligan’i või Archibald Lampman’i kui selle või teise spetsiifilise kirjandusvoolu rajajaid, kuid kahe luuletaja olemasolu ei anna veel kollektiivsusele erilist tähenduslikkust. Ükskõik kui suur poeet ka on, üksinda ei suuda Dante luua itaalia traditsiooni, ega Shakespeare briti ja Baudelaire prantsuse traditsiooni. Poeetide järgnevus, nende sõltuvus üksteisest ja seotus on see, mis loob mis tahes maa traditsiooni. Dante-Leopardi-Quasimodo kui luule arengu kett on see, mis teeb Itaaliast luulemaa. Octave Crémazie’d Albert Lozeau’, Albert Ferland’i, Gaston Miron’i, Nicole Brossard’i, ja Claude Beausoleil’ga siduv ahel tagab prantsuse Québec’i luulelise eksistentsi. Sama kehtib Inglise Kanada, Ameerika Ühendriikide või mis tahes teise riigi puhul.
Etniliste kirjanike väljakutseks on selle traditsiooni rööpaist väljajuhtimine, sundides minevikku järsult kõrvale põikama teise mõõtmesse, kus traditisioon, kui see on meie sihiks, annab neile tõelise kollektiivse tähenduslikkuse. Ilma sellise vabatahtliku ümbermõtestuseta ei suuda etnilised kirjanikud kunagi leida oma kohta ühelgi maal. Nad jäävad alati autsaideriteks kirjanduse äärealadel.
On tõsi, et ükski etniline kirjanik ei saa üksinda anda oma kogukonnale kollektiivset tähenduslikkust. Seda sellepärast, et üksinda ei suuda etniline kirjanik olla enamat kui vaid reeglit kinnitav erand, kõrvalekalle normaalsuse ahelas. Et etnilisus omandaks mingitki väärtust, peab see olema kollektiivne, vaatamata sellele, et lõppude lõpuks loeb ikkagi indiviid kõige enam. Siin on olemas kaks võimalust: üks on rahvuslike traditsioonide tee; teiseks on tee etnilisuse suunas. Peamiseks erinevuseks on siin asjaolu, et etniline traditsioon ei piirdu üksnes ühe rahvusliku traditsiooni või ühe maaga. See on universaalne nii faktiliselt kui vaimult, erinevalt postmodernismi fenomenist, mis on lõppkokkuvõttes rahvusluse pikendus.
Lõpetagem kõnelemine luule parandamisest või täiustamisest. Luule ei täiustu: see teiseneb, muutub võibolla komplitseeritumaks, kuid ei muutu paremaks. Luule on. Kirjandus on.
Kui mingi muutus tekibki, siis saab see ilmneda vaid ühenduses sellega, mis oli varem. Ning tõeline muutus leiab esmalt aset aja vaimsuses, mitte objektides. Me peame lõpetama ühe poeedi või poeetidepõlvkonna kiitmise ülejäänute kahjuks. See ohtlik hoiak viib üksnes meie eksistentsivõitluse valuliku pikendamiseni. Olendil, kes võitleb oma olemasolu eest, ei ole mediteerimiseks aega. Teatavasti kasvas kuultuur välja põllumajandusest. Kunst sünnib vaid siis, kui oleme ületanud põllumajandusliku töö ja töö keele ja kultuuri kallal. Muistsed põllumajanduslikud arvutused, mille tulemuseks oli kirjutusoskus, ei jätnud meile päranduseks mitte talupoegade loomi, vaid võrrandeid, liitmise ja lahutamise tehteid, sarnase ja erineva ühendamise ja jagamise vaimseid harjutusi. Tulevikus mängib jõudeaeg otsustavat osa selles otsingus mitte-maa järele, mis on meid loonud ja mis vormib meid. See ei tähenda konservatiivset seisukohta: see on eeskätt visioon kirjandusest, nähtuna erineva nurga alt. Roland Barthes loetles oma töös Le plaisir du texte kirjaniku arenemise erinevaid astmeid: 1. Kirjutamine muutub vaikimiseks; 2. Kirjutamine muutub millekski muuks kui kirjutamine, näiteks maalimiseks või kinoks; 3. Kirjutamine muutub kriitikaks. Barthes kahetses üle kõige seda, et ta ei kirjutanud tõelist ilukirjandust. Seevastu Umberto Eco sooritas tõepoolest hüppe teooriast ilukirjandusse, selmet vajuda täielikku semioloogilisse vaikimisse. Räägitakse, et ka Philippe Sollers on muutumas. “Muutus”, mis võib tunduda omalaadse konservatiivsusena