Ole AlmindEnevold raputas tugevalt pead: „Selles ma kahtlen.”
Rohkem seda teemat ei puudutatud. Orla Berntsen vaatas fotot, mille asüülikeskus oli ministeeriumile saatnud. Sellel oli süütu näoga väike poiss, kellel olid paksud tumedad juuksed ja pruunid küsivad silmad – nagu väike kübe suures maailmas. Orla noogutas Shrekile. Nad olid sama meelt. See asi võis millal tahes plahvatada. Osa taanlasi tundis ennast endiselt ebamugavalt nutvaid lapsi nähes. Nad pidid selle teema juurde hiljem tagasi pöörduma.
„Täna on 5. mai.” Hääl kõlas jälle reipalt, sest sõjast vabanemise päev oligi ju tegelikult esinemise teemaks. Ja selle esinemise peategelane oli Ole AlmindEnevold. Teisest maailmasõjast vabanemise päev sidus sel moel kokku rahvusministeeriumi aktuaalsuse ning Ole AlmindEnevoldi panuse kodumaa heaks teises maailmasõjas.
See oli lugu, mis ei kaotanud jõudu, vaid püsis elavana aastast aastasse. Isegi AlmindEnevoldi poliitilised vastased ei söandanud seda küsimuse alla seada. Legendi järgi oli minister sattunud sõtta 1943. aastal, kui ta oli alles varateismeline ja suutis hädavaevu tõsta lõhkeainekotte, millega ta varustas vanemaid vabadusvõitlejaid. Poisi tohutu tegevusraadius ning hiiglaslik rattasõiduja jooksuenergia oli andnud talle hüüdnime Jooksja, ja legendi järgi likvideeris ta sõjas juba 13aastaselt Svanemølle jaama lähedal raudteetammil ühe reeturi. Reetur oli ähvardanud püstoliga üht vanemaealist vastupanuliikumise tegelast, kuid selle vastupanuliikumistegelase noor abiline hüppas appi ja võttis püstolitorust kinni ega lasknud lahti. Nad kähmlesid maas, päästik läks lahti ja reetur langes surnult maha, saanud kuulitabamuse otse silmade vahele.
See lugu oli rahva hulgas tohutult populaarne. Ta jookseb endiselt rahvuslike asjade teenistuses, kõlas doktor Nõiduse tõhus loosung nii ajalehtedes kui ka plakatitel 2001. aasta novembri närvesöövas valimisvõitluses – vahetult pärast terrorirünnakut USAs –, ning 2005. aastal oli doktor Nõidus andnud eelnevale triumfeeriva jätku: Demokraatia jooksupoiss.
Ametnik Orla Berntseni maailmas polnud patriotism mingi eriti hinnatud hüve. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda oma elus ette tulnud võimalikud vaenlased, kõik tema vähesed vaenlased olid soliidse taani taustaga ja ta ema ei olnud rääkinud talle kunagi erilisest taani teesklusest, mis oli kuuekümnendatel raputanud nende kodu Moseni ridamajakvartalis. Noil aastail jätsid tuhanded noored üksikemad oma vastsündinud maha ja andsid nad täiesti võõrastele peredele – ainult isikliku häbi ja hukkamõistu vältimiseks. Need vähesed, kes seda võimalust ei kasutanud, pandi oma ümbruskonnas sõna otseses mõttes kannatama. Üks isata poiss nagu Orlagi oli olnud vallaslaps – ja rahvuslikud hüved, nagu ühtsus ning kokkukuuluvus („solidaarsus”, nagu see endiselt pisut vanamoodsalt partei programmis seisis), ei mänginud siin mingit rolli. Seda teesklust pidaski ta ainsaks taani rahvuslikuks ühtsust väljendavaks eripäraks, aga ta ei näidanud seda teistele välja, rääkimata sellest, et ta oleks paljastanud seda ministeeriumis, mida ta juhtis eduka ministri huvides.
Avalikult ja väliselt oli ta valeasüülitaotlejate ja majanduspagulaste vastu, argumenteerides asjalikul ja objektiivsel hääletoonil. Isiklikult ei näinud ta inimestel mingit vahet – olid nood siis valged või mustad, ühest või teisest kultuurist või religioonist –, ta seisis sellest kõrgemal. Võibolla just see ehmatas ministeeriumi ametnikke ja andis talle hüüdnime, mida alluvad söandasid ainult sosinal lausuda.
Orla Berntsen oli sinise ümbriku peaaegu unustanud, aga see iseäralik saadetis oli endiselt kirjutuslaual, just seal, kuhu ta oli selle jätnud – kruusi all, mis meenutas talle ta tütreid ja naist.
Ta vaatas uuesti pilti seitsmest lapsest, kes seisid kuusepuu ees ja kelle kohta oli kirjutatud „Seitse väikest päkapikku”. Neil kõigil olid päkapikumütsid peas. Orla tähelepanu koondus kesksele motiivile: tumeda helkiva katusega majesteetlik villa. Ta ei teadnud mitte üksnes seda maja, vaid ta teadis ka seda, miks see oli koopias kuldse raamiga ümbritsetud. Ta emal oli olnud elutoa seinal täpselt sama motiiviga pilt. Seda pidid küll vähesed inimesed teadma. Orla kuulis peas oma ema häält, kuid ei suutnud sõnu eristada. Ta kuulis oma ema sosinat pärast ema surma, kuid need sosinad kandsid endaga harva mingit sõnumit ning koosnesid enamjaolt nende vestluste fragmentidest, mida nad olid kunagi pidanud.
Ta sirutas oma sõrmi ja viipas, justkui prooviks oma kontoris kellelegi mingit diskreetset signaali edastada. Siis tundis ta oma selja taga Kärbse lähedust.
„Kui sa ära olid, helistati mulle Vabast Nädalalõpust kolm korda,” sosistas Kärbes.
Silmapilgu ei saanud Orla aru, kust see sosin tuli. Kärbes hakkas liikuma ja läks ümber kirjutuslaua, korrates oma sõnumit natuke kõvema häälega. Kärbes lisas fakti, mis mõjus peletavalt: „See oli see ajakirjanik … Knud Tåsing.”
Oli selge, et Kärbes ilmselt teadis, kuidas see ta ülemusele mõjub.
Kabinetiülem hingas sisse sõõmu omaenese higihaisu ja valitsuse optimismi järele lõhnavat parfüümi. „Ütle ajakirjanikule, et ma olen koosolekul.”
„Ta ütles, et see on tähtis … Asi olevat ühes anonüümkirjas.” Kärbes visistas need kaks pahaendelist sõna üle oma paksude huulte.
Kärbse teadaande vastuseks oli kabinetiülema poolt kuulda kerget norsatust. „Okei. Lase ta siis liinile, kui ta jälle helistab.” Võis olla ohtlikum püüda seda ajakirjanikku vältida.
Orla Berntsen silmitses blanketikoopiat neljandat korda. John Bjergstrand. See nimi ei öelnud talle midagi, aga keegi arvas siin, et see oli nii tähtis, et ta oli saatnud sellest kindluse mõttes koopia ministeeriumi vanale tuttavale ja vaenlasele ühes isikus – Vaba Nädalalõpu ajakirjanikule. Vaba Nädalalõpp oli oma nime saanud sellest, et ajalehel polnud enam piisavalt raha igal nädalapäeval ilmumiseks. See tundus olevat ainuke võimalik selgitus. Nagu käsu peale hakkas kõlar krabisema.
Võimendist kostis vali krõpsatus. „Lasen ta liinile.” Kärbes ei pidanud nime enam kordama.
Orla istus hetke vait, märkas siis teise mehe kohalolu ja ütles valjult: „Orla Berntsen kuuleb.”
„Tåsing.” Hääl oli madal ja nasaalne. See polnud muutunud nende esimesest kohtumisest alates. See võis olla kümme aastat tagasi, võibolla rohkem.
„Jah?” küsis Orla.
See hääl oli veenvalt rahulik, samamoodi nagu tol hommikul, kui nende vaen kulmineerus. Tookord oli kõne toimunud justiitsministeeriumis. Tollane valitsusajaleht, mis oli oma edu tipul, oli kaevanud välja skandaali, mis ähvardas võtta koha nii ministrilt kui ka kõikidelt tema lähematelt toetajatelt. Ajakirjanikul polnudki mingit küsimust, vaid ta oli üksnes teatanud, et ajaleht laseb kahjutegeva artikli trükki juba järgmisel päeval, kas siis koos ministri kommentaaridega või ilma.
Orla oli seepeale palunud tal kükke teha.
Ajaleht lasi artikli trükki.
See oli peaaegu hävitanud Orla karjääri. Kuid natuke aega pärast seda oli Knud Tåsing langenud ühte saatuslikku lõksu, sellest veast oli kujunenud talle katastroof ning kogu ta ajakirjanikurenomee langes vähem kui ööpäevaga. Ministeeriumis tõsteti selle peale hiljem ikka ja jälle klaase ega suudetud sealjuures siiski mõista, kuidas Tåsing ikka veel ajakirjanikuna edasi töötas.
„Sa pead ministrile teiselt numbrilt helistama,” ütles Orla. Ta otsis instinktiivselt olukorrast väljapääsu.
„See pole ju Ainuvalitseja, kellega ma pean rääkima. Vähemalt mitte veel.” Ta hääl kõlas natuke pilkavalt. „Aga sa võid talle sellegipoolest minu poolt tervisi saata.” Nüüd kõlas see sarkastiliselt. „Kõigepealt tahan ma sinuga rääkida.”
Orla Berntsen kattis käega tühjal kruusil oleva sõna „ISA”.
„Meile tuli siia ajalehte kiri. See on, kuidas seda nüüd öeldagi