Kui ainult keegi ta tollastest lapsepõlvekaaslastest oleks teda täna näinud, oleks ta tema valvsa pilgu ära tundnud, samuti tihti esinevad turtsatused ja nõrga pupillide värina prilliklaaside taga.
Ime küll, aga Orla Berntsen ei teadnud, mida teha. Ta tõusis sohvalt püsti. Kiri oli endiselt laual. Kas rahvusminister oli seda tähele pannud? Ei, seda ilmselt mitte, sest Kärbes oleks talle seda sellisel juhul maininud. Võidukalt.
Berntseni keha vajus tagasi sohvale. Suured prilliklaasid muutusid veidi uduseks, poolsuletud silmalaud olid rasked ja pingul, ripsmed lühikesed ja heledad. Kas ta peaks sellest asjast oma kõrgemale ülemusele ette kandma? Selleks olnuks põhjust küll. Aga ta siiski ei söandanud.
Pole mingit saavutamatut eesmärki, oli minister talle kaua aega tagasi öelnud. See kehtib ainult nende inimeste puhul, kes julgevad (need sõnad oleks pahandanud ta noorpõlvesõpra Severini, aga Severin ei olnud juuramaailmas siiski kuigi kõrgele jõudnud).
Orla armastas neid sententse, mille Ole AlmindEnevold oli talle ta ametisseastumise alguspäevil mällu söövitanud. Kõik need käsitlesid õigeid valikuid õiges olukorras ning otsustamist, mida nad mõlemad hindasid. Need käisid tahte kohta leida vajadusel absoluutselt õige tee.
See, kes tahab maailma valitseda, peab selle muutustele reageerima.
Orla Berntsen oli naeratanud. Selle sententsi sisu oli endastmõistetav.
Kes eelistab kaastunnet eesmärgikindlusele, minetab oma otsustavuse.
Minister polnud enda oma kunagi kaotanud.
Kes valib tulemuse asemel leebuse, jääb tasuta.
See sentents oli ehk kõige parem – just selles sisalduv saladuslikkus. Võimalus anda vihale vaba voli ilma igasuguse kahetsuseta.
Hukkub see, kes ei julge tappa, kui vaja, oli Orla Berntseni ülemus öelnud oma panuse kohta vabadusvõitlusse – ja see meeldis ju tervele taani rahvale.
Kabinetiülem lükkas kruusi endast eemale. Valged heegeldatud sokid lebasid tema ees laual ja ta istus mõne hetke täielikus vaikuses. Siis valis ta oma isiklikul telefoniliinil ühe numbri, ootas silmapilgu ja kuulis torust ettevaatlikku naisehäält:
„Advokaadibüroo.”
„Ma tahaksin rääkida Søren Severin Nielseniga,” ütles ta.
Sellest oli juba kümme aastat, kui nad olid viimati rääkinud. Tookord oli asi olnud ühele Süüria põgenikule põgenikustaatuse äraütlemises. Sellest tõusis ajakirjanduses suur skandaal. Severin oli tolle Süüria naise advokaadina väga järeleandmatu. Orla oli aga nende kunagisest sõprusest hoolimata jäänud süürlase elamisloa suhtes äraütlevale seisukohale. Süürlane oli paar päeva hiljem Kopenhaageni Kastrupi lennujaama viidud ja keegi polnud teda enam näinud.
Nüüd oli Orla vanast sõbrast saanud 11aastase tamili poisi kaitsja – ja see oli muidugi probleem, aga see ei olnud see probleem, millest rahvusministeeriumi kabinetiülem temaga rääkida tahtis.
„Søren Nielsen on kohtus.”
Orla jättis oma otsenumbri ja lühikese, kuid selge sõnumi. Sellega oli kiire.
Severin, helista mulle, asjaga on kiire.
Kilomeetrike Orla Berntseni asukohast eemal pööras ajakirjanik ennast oma kulunud pöördtoolis ja viskas mobla lauale.
„Skodsborg,” ütles ta võidukalt. „Skodsborgis on ainult üks teadaolev lastekodu – aga see on samas ka üks üsna eriline lastekodu … See on ju Kongslund ise … Kogu taani rahva uhkus!”
Innustust Knud Tåsingi hääles ei tulnuks valesti mõista. Ta tõstis sülearvuti enda ette. „Kongslund on palju aastaid saanud valitsuselt erikohtlemist, nagu näiteks erirahastust – ja mis sa arvad, kes on olnud selle kaitsja ja heategija juba sõjaajast peale?”
Tal polnud vaja nime öeldagi – ja ta külalisel polnud vaja vastata. Fotograaf Nils Jensen oli niigi sõnaaher mees.
„Ja mis sa arvad, kes võttis koos Kongslundi noorte preilidega vastupanuvõitlusest osa – Kongslundi preilid tegutsesid ju sõja ajal rahva kuulsaima vastupanuvõitlusgrupi heaks?” Knud Tåsing lülitas arvuti sisse ja ütles ikkagi nime välja. „Mõlemal juhul on vastus Ole AlmindEnevold, Taani rahvusminister ja tulevane peaminister, kes täidab oma kohust ja võtab praeguselt riigiisalt ameti üle ning juhib meid järgnevate kuude jooksul välja viletsuse orust, nagu ta on lubanud.”
Fotograaf ei vastanud ikka sõnagi.
Ajakirjanik tippis üheksa tähte otsingusse. Väsinud tooli plüüsist eraldus ebemeid ja seljatoe küljes oli näha väikesi oranže vahtkummitükke ning ta püksisäärtel pisikesi kummiebemeid. „Kongslund,” ütles ta taas, peaaegu ilma hingeõhuta, ainult pooleldi silmanurgast kontori ainsal teisel toolil istuvat kõhetut kuju piieldes. „Kongslundi väikelastekodu. Selleks pidi olema mingi põhjus, et meile see kiri saadeti.”
„Aga võibolla ka ei ole.” Need olid fotograafi esimesed sõnad.
Knud Tåsing vaatas teatud leebusega seda meest, kellest oli mingil põhjusel ta sõber saanud – ja ainus, kes tal oma kaheksa aastat kestnud okkalise ajakirjanikukarjääri jooksul alles oli.
Nils Jensen oli pannud neli patareid välku, mis oli peaaegu sama suur kui kaamera tema süles. „Väikelastekodu?” küsis ta ning sai selle süütu sõna väga skeptiliselt kõlama.
„Jah. Aga mitte lihtsalt ükskõik mis väikelastekodu … See on ju Kongslund ise!” Ajakirjanik vehkis sinise ümbrikuga nii kõvasti, et tekkis kartus, et nimeks ja aadressiks kokku seatud värvilised tähed võivad ümbriku küljest lahti tulla ja põrandale pudeneda. „Siin on lugu, mis minu hinnangul on piisavalt selge: poiss, kelle nimi oli John Bjergstrand, adopteeriti 1961. aastal tundmatute vanemate poolt – ja see poiss oli üks neist, kes tuli jumala ja mitte vähem perekonna nimel avalikkuse eest võimalikult kiiresti peita … Ta pidi võimalikult kiiresti kaduma. Tõenäoliselt sellepärast, et ta vanemad olid kas siis väga tuntud või siis oli neil väga palju võimu – või mõlemat.”
„Mulle tundub, et see kõlab nagu volapük,” ütles Nils Jensen ja näppis halvustava žestiga fotovälgu seadet.
Knud Tåsing ei vastanud. Nagu ta oli sellele ka tihti viidanud, oli see üks töölisklassi viimaseid privileege: õigus olla vastu. Ja Nils kuulus sünnipäralt vaesemasse ühiskonnaklassi. Nilsi vanemad olid talle leerikingiks teadmata põhjusel väikese fotoaparaadi ostnud ja see oli Knudile alati arusaamatuks jäänud, kuna Nilsi isa töötas siis Kopenhaageni vaesemat sorti Nørrebro linnaosas öövalvurina ega olnud seega peaaegu kunagi päevavalgust näinud. Nils Jensen oli pildistanud Musta Lipu allavõtmise vastaseid demonstratsioone ja müünud need fotod linna kohalikele lehtedele; ta oli teinud endale nime lähivõtetega politseinikust, kes peksis Nørrebro linnaosa kuritegevuse poolest kurikuulsal Blågårdi väljakul demonstranti, ja see foto sai üle riigi kuulsaks. Kolm päeva hiljem poos too politseinik end üles väikese konksu otsa, mille ta oli igaks juhuks oma elutoa lakke kruvinud ning kust siis ta kolleegid ja naine tema laiba alla võtsid. Noor fotograaf ei tundnud endal mitte mingit vastutust. Seda ütles ta avalikult kõigile oma ajakirjanikest töökaaslastele. Nagu ta ütles, täitis ta ainult oma kohust ja dokumenteeris.
See väljaütlemine ja see foto olid ta