Tsaari ohvitser. Richard Roht

– kapten B. oli selline isand, et nõudis “peenemailt poistelt”, kuigi neile ütles “teie”, veel kõvemat “utsinat” kui teistelt. Põhjendus: kel rohkem on, see peab rohkem andma – haritud sõdur peab igapidi teistele eeskujuks olema. Niisiis, väega ideaalne mees oli ses suhtes see kapten B. Kardan aga, et need ideaalid tulid rohkem ta põrunud kui kainest peast.

      Siiski, kuna B. aeg-ajalt “püüdis” mu siin-seal kasarmumaailma nurgas kinni ja ajas minuga mõne sõna “erajuttu”, sellist, millest teised suurt aru ei saanud ja mis oli pühendatud kõrgematele sfääridele, siis alamad ülemused, peale veltveebli, olid minu suhtes ettevaatlikud. Mis neid aga sugugi ei seganud mind mõnikord – tujukuse korral – eriti treimast, just selle psühholoogilise fookuse alusel, et ole sa pealegi haritud ja aja sa pealegi kompaniiülemaga tarku ja peeni jutte, aga vaat meie treime sind ikkagi (eriti, kui meil tuju paha ja me sind ei salli just sellepärast, et sa “parem” oled kui meie ja kompaniiülem sind teistest eraldab).

      Eriti oli mu jaoülem (otdeljonnõi komandir) peipsipoolne venelane, tagavaraväe noorem allohvitser, mulle tige. Mees oli ise täisid täis kui märss, aga ääretu suur tõsivenelane, kes muulasi inimesteks ei pidanud, kuigi muulastel polnud täisid ja nende pesu ei haisenud nii kui tõsivenelastel.

      See “otdelönna” katsus mulle aeg-ajalt ikka teha mõne paha krihvi, rääkimata, et ta teenistuse alal oli hirmus nõudlik. Muidugi põles ta hingel, et mina, tsuhkna, olin “peenem” kui tema ja ajasin kompaniiülemaga tarka juttu. “Tsuhknad” tal lendasid sageli igal juhul – eesti keele, eesti laulu, eesti riietuse ja elu kohta. Meie družiina koosnes aga suuremalt jaolt eestlastest – Tartumaa meestest – ja see oli tõsivenelasele veelgi valusam, et teenides vene väes tundis ta end kui eesti väes olevat, eestlaste keskel.

      Fakt aga oli, et rahvuslikku küsimust ei tohitud vene väes ametlikult teravaks ajada; kui ma ei eksi, ilmus sõja algul isegi mingi manifest, kus kõiki Vene riigi alamaid – rahvuse, usu, seisuse ja soo peale vaatamata – kui üheõiguselisi inimesi kutsuti ühise asja eest seisma, hoidudes lahkhelidest jne. Kui ma ei eksi, oli sõjaväes koguni hoiatus – vähemalt mitteametlikult –, et rahvuse ja usu lahkhelisid sel ääretult kardetaval ajal ei tohitud puudutada ega õhutada.

      Kui siis kord otdelönna jälle minu kõrval sõimas tsuhknaid ja virises minugi üle seoses mu rahvusliku päritoluga, kukkus mul süda täis. Ütlesin talle: “Kui teie seda rahvuslikku sõimu ei jäta, lähen ma kompaniiülema juurde ja kaeban teie peale. Kas teie ei tea, et meie oleme kõik üheõiguselised sõdurid ja mingeid tsuhknaid siin ei ole, vaid kõik on Vene riigi alamad!”

      Tost päevast jättis täimärss rahvusliku sõimu, aga hakkas mind “utsina” alal veelgi kõvemini treima.

      Kuid ka selle vastu tuli abi.

      Kuna meie družiinas oli vähe rivi-allohvitsere ning kapraleid, komandeeriti neid meile hiljem Peterburist juurde. Olid sealsed tagavaramehed, kuid nooremad kui meie, 46-aastased.

      Üks nendest Peterburi allohvitseridest, Saveljev nimeks, määrati meie rühma ülemaks. Oli tüüp. Aga kena mälestus on tast jäänud. Oma jutu järgi oli ta Peterburist tulnud sõna täies mõttes paadi alt. Viimased räbalad olid seljas ja ta haises nii jõledasti, et temast kolme sammu kaugusel oli paha olla. Umbes 28–30-aastane mees. Ministeeriumikooli haridusega (venelaste seas haruldus). Kirjutas ja luges suurepäraselt ning armastas “haritud juttu”. See tuli pärastpoole. Esialgu oli ta veel rohkem täisid täis kui otdelönna ja ei rääkinud, peale ametiasjade, kellegagi ühtki sõna.

      Alles mõni kuu pärast Saveljevi saabumist, Soomes, kui tal oli juba munder seljas, inimese moodi välimus ja haiski polnud enam nii paha, sobis mul temaga hea vahekord. Ta hakkas minust lugu pidama kui haritud poisist, sest hariduse ees oli tal ääretu suur aukartus, ükskõik, kuidas see ka avaldus. Temagi hakkas mind teietama, nagu kompaniiülem. Teistele kõigile ütles “sina”, nagu seadus nõudis. Saime päris sõpradeks.

      Niisiis, kompaniis teietasid mind kompaniiülem ja rühmaülem, sinatasid veltveebel ja jaoülem. Ja jaoülem tegi mulle trukki.

      Saveljev aga hakkas viimast asjaolu märkama – ja, õiglane nagu ta oli, see talle meeldinud. Kuni kord, kui – ma ei mäleta, millise asjaolu puhul – jaoülem jälle minuga noris, äkki Saveljev kargas jaoülema kallale kui vihane kukk:

      “Sina, pime inimene, kes sa õieti lugeda ja kirjutada ei oska! Mis sa kiusad haritud inimest, kes on sinust mitu korda targem! Vaata ette; kui sa järele ei jäta, on sul tegemist minuga!”

      Nii, täis lapselikku austust hariduse ees, aga täis ülemuslikku kõminat oma alama ees, sai see öeldud!

      Ja otdelönna oli vait kui sukk. Ei julgenud piuksatadagi. Läks. Ja sestsaadik ei lausunud ta mulle enam sõnagi, laskis mul teha, mis ma tahtsin.